hea! Möödunud aastal oli ta meie isa!”
Lasteaia õuel tülitsevad kaks poissi.
„Sinul polegi isa!”
„Igatahes rohkem kui sinul!”
„Lapsed, kas keegi teab, miks on tarvis enne sööki käsi pesta?” küsib kasvataja.
„Mina tean!” hüüab Juku. „Et mitte lusikat ära määrida.”
Hommikul valmistub kogu perekond tööle minema.
„Mina tahan ka tööle minna!” tönnib Juku.
„Ja kus sa siis töötad?” küsib ema.
„Lasteaias.”
„Mida sa seal teed?”
„Mängin last.”
JUKU BUSSIS
Juku emale:
„Ema, kui sa mulle jäätiseraha ei anna, kutsun sind homme bussis vanaemaks!“
Juku küsib isalt bussipileti raha.
„Mul ei ole raha, sõida jänest!” ütleb isa.
Juku läheb ema juurde ja teatab:
„Ema, isa käskis mul jänest mängida, aga mul pole kostüümi.”
Juku sõidab koos emaga bussis ja vestleb terve tee enda kõrval istuva nunnaga. Enne väljumist tänab ema nunna, et see tema pojale tähelepanu pööras, ja küsib:
„Ega mu Juku teid ometi millegagi solvanud?”
„Oh ei, mis te nüüd!” vastab nunn. „Nii kena poiss! Ainult selgitage talle palun, et ma ei ole pingviin. Minul see ei õnnestunud.”
Perekond sõidab bussiga maale. Juku istub isa süles, vaatab aknast välja ja hõikab:
„Ema, vaata, hobune! Ema, vaata, lehm! Ema, vaata, lammas! Isa, vaata, blondiin!”
„Sa oled tubli poiss, et banaanikoort bussi põrandale ei visanud,” kiidab ema Jukut. „Aga kuhu sa ta panid?”
„Selle onu taskusse, kes meie kõrval seisis,” vastab Juku.
Detsember. Bussipeatuses külmetab mees, käed kõvasti püksitaskusse surutud. Tema juurde astub Juku.
„Onu, palju kell on?”
„Suvel ütlen, pojuke, suvel!” vastab mees hammaste plagisedes.
„Juku, mis on ebaõnn?”
„Ebaõnn on see, kui jälitad kena tüdrukut ja võtad hoogu, et teda kõnetada, siis aga istub ta äkki bussi ja sõidab minema.”
„Mann, mis on ebaõnn?”
„Ebaõnn on see, kui Juku sind jälitab, aga buss ei tule ega tule.”
Juku jälgib bussipeatuses tükk aega üht tüdrukut ja astub siis lõpuks ligi:
„Kas sul poiss-sõber on?”
„Veel ei ole,” vastab tüdruk flirtivalt naeratades.
„Selge. Ma tahtsin sulle lihtsalt teatada, et minuga ei maksa arvestada.”
Tööpäeva hommikul astub vanamemm bussi ja pöördub istmel tukkuva Juku poole:
„Küll sa koolis magad, pojake, lase vanaemal bussis istuda!”
Ema ja Juku bussis.
„Emme, kui vana sa oled?” küsib Juku valjusti.
Ema püüab vastusest kõrvale põigelda.
„No ütle vähemalt esimene number.”
„Kolm.”
„Aga teine?”
„Kaheksa.”
„Ja kolmas?”
Õhtune tipptund. Rahvast täis bussi ronib Juku, trumm kaelas. Ta vaatab lõbusalt väsinud ja süngeid reisijaid ning hüüab valjult:
„Kodanikud! Kas igalt kümme senti või hakkan oma kontserdiga pihta!”
Juku pöördub bussis ühe vanamemme poole:
„Vanaema, kas tahaksite minu kohale istuda?”
„Aitäh, pojake, muidugi istun, mul on jalad haiged.”
„Ärge siis kuhugi minge – ma väljun seitsme peatuse pärast.”
Bussis istuv Juku aevastab ja luristab siis häälekalt ninaga. See häirib tema kõrval istuvat daami, kes viimaks küsib:
„Poiss, kas sul taskurätti on?”
„On küll,” vastab Juku, „aga ema ei luba mul seda võõrastele laenata.”
Juku jookseb ühe daami järel.
„Proua, proua …”
„Mis on?”
„Kas teie jätsite oma vihmavarju bussi?”
„Oi, unustasin!”
„Noh, jookske siis bussile järele, see ei ole veel kaugele jõudnud.”
Bussis teeb vastasistmel istuv mees Juku isale märkuse:
„Öelge oma pojale, et ta lõpetaks minu matkimise!”
„Juku, lõpeta otsekohe
