tagasi ja vaatas minust mööda Enzo, Gretcheni ja Magdy poole, kes kõik meid jälgisid. Siis jõudis talle kohale, kes me oleme, ja ta ajas end sirgu. „Te, lapsed, ei peaks siin olema. Kaduge siit minema või ma kutsun laeva turvateenistuse teid välja viskama. Minge tagasi oma perede juurde.” Ta pöördus minekule.
Püüdsin teda uuesti peatada: „Härra, oota!” Ta ignoreeris mind ja kõndis vaatlustekilt minema.
„Mis toimub?” küsis Magdy minult teisest ruumi otsast. „Loodetavasti ei tule sellest pahandusi, et sa üritad suvalisi meeskonnaliikmeid välja vihastada.”
Heitsin Magdyle vaid tüdinud pilgu ja vaatasin aknast välja. Roanoke oli endiselt seal, roheline ja sinine. Aga äkki polnud see enam ilus. Hoopis võõras. Ähvardav.
Enzo pani käe mu õlale. „Mis juhtus, Zoë?”
Vaatasin endiselt aknast välja. „Ma arvan, et me oleme eksinud.”
„Miks?” küsis Gretchen; ta oli tulnud mu kõrvale. „Mida nad rääkisid?”
„Ma ei kuulnud kõike, aga mulle tundub, et nad rääkisid, et me ei ole seal, kus peaksime olema.” Viipasin planeedile. „See pole Roanoke.”
„See on tobe,” ütles Magdy.
„Muidugi on see tobe,” sõnasin. „Mis ei tähenda, et see ei võiks tõsi olla.” Ma tõmbasin taskust oma PDA ja proovisin isaga ühendust saada. Vastust ei tulnud. Proovisin emaga ühendust saada. Vastust ei tulnud.
„Gretchen, proovi oma isale helistada.” Gretcheni isa oli koloonia nõukogus, mida mu vanemad juhatasid.
„Ta ei vasta,” teatas ta minut hiljem.
„See ei tähenda veel midagi halba,” sõnas Enzo. „Me just hüppasime uue planeedi orbiidile. Võib-olla nad on sellega hõivatud.”
„Võib-olla peavad nad ikka veel pidu,” arvas Magdy.
Gretchen andis talle piki pead. „Sa oled ikka üsna lapsik, Magdy.” Magdy hõõrus pead ja vaikis. Sel õhtul ei paistnud miski tema plaanide kohaselt minevat. Gretchen pöördus mind poole. „Mis sa arvad, mida me peaksime tegema?”
„Ma ei tea,” ütlesin. „Nad rääkisid, et hea, kui meeskonna hulgas ei leviks jutud. See tähendab, et mõned neist võivad teada, mis toimub. Ei võta just kaua, kuni jutud kolonistideni jõuavad.”
„See on juba jõudnud kolonistideni,” märkis Enzo. „ Me oleme kolonistid.”
„Me peaksime sellest rääkima,” arvas Gretchen. „Ma arvan, et vähemalt su vanemad ja mu isa peavad teadma.”
Ma heitsin pilgu ta PDA-le. „Tundub, et nad võib-olla juba teavad.”
„Peaksime selles veenduma,” sõnas ta. Nii me siis lahkusime vaatlusruumist ja läksime oma vanemaid otsima.
Me ei leidnud neid; nad olid nõukogu koosolekul. Ma leidsin Hickory ja Dickory või pigem leidsid nemad mind.
„Ma arvan, et mul on aeg minna,” lausus Enzo, kui nad olid teda terve minuti silmi pilgutamata jõllitanud. See ei olnud mõeldud hirmutamiseks; nad ei pilguta kunagi. Ma patsutasin teda seljale. Nad Magdyga läksid.
„Ma kuulan natuke maad,” ütles Gretchen. „Kuulan, mida inimesed räägivad.”
„Olgu. Mina ka.” Kergitasin oma PDA-d. „Anna mulle teada, kui midagi kuuled.” Ta lahkus.
Pöördusin Hickory ja Dickory poole. „Teie kaks. Te olite enne oma toas.”
„Me tulime sind otsima,” ütles Hickory. Ta kõneles alati nende mõlema eest. Dickory oskas rääkida, aga oli alati üllatus, kui ta suu lahti tegi.
„Miks?” küsisin. „Siin pole mingit ohtu. Fööniksi jaamast lahkumisest alates pole olnud mingit ohtu. Magalhãesis ei ohusta mind miski. Ainuke asi, millega te olete kogu reisi edukalt tegelenud, on Enzo hirmutamine. Miks te mind praegu otsisite?”
„Asjad on muutunud,” ütles Hickory.
„Mida sa öelda tahad?” küsisin, ja just siis hakkas mu PDA vibreerima. See oli Gretchen.
„See käis kähku,” sõnasin.
„Komistasin just Mika otsa,” ütles ta. „Sa ei kujuta ette, mida just üks meeskonnaliige rääkis ta vennale.”
Täiskasvanud kolonistid võisid olla teadmatuses või vaikida, kuid Roanoke’i teismeliste kuulujutuveski töötas täistuuridel. Järgmise tunniga saime teada palju huvitavat.
Hüppel oli Magalhães sattunud ühele tähele liiga lähedale ja Roanoke’i asemel hoopis galaktikast välja visatud.
Et on toimunud mäss ja esimene tüürimees on kapten Zane’i ebapädevuse tõttu ametist vabastanud.
Et kapten Zane laskis reeturist esimese tüürimehe otse sillal maha ja ütles, et laseb maha kõik, kes on temaga seotud.
Et arvutisüsteem jooksis kokku vahetult enne hüpet ja me ei tea, kus oleme.
Et tulnukad on laeva rünnanud ja hõljuvad kusagil lähikonnas, mõeldes, kas meile lõplikult ots peale teha.
Et Roanoke on inimestele mürgine ja kui me seal maabuksime, sureksime.
Et mootorituumas oli leke – mida iganes see siis ka tähendaks – ja Magalhães on iga hetk õhku lendamas.
Et ökoterroristid olid Magalhãesi arvutisüsteemidesse sisse tunginud ja saatnud meid kuhugi suvalisse kohata, et me ei saaks Roanoke’i lagastada.
Ei, oodake, hoopis piraatideks hakanud metsikud kolonistid olid sisse murdnud, et varastada meie koloonia varud, sest nende endi omad on otsas.
Ei, oodake, hoopis mässavad meeskonnaliikmed tahavad varastada meie varusid ja meid siia maha jätta.
Ei, oodake, pole ei mässavat meeskonda, metsikuid piraate ega ökoterroriste, hoopis mingi idioodist programmeerija keeras koodi vussi ja nüüd me ei tea, kus oleme.
Ei, oodake, midagi pole valesti, tegemist on rutiinsete standardoperatsioonidega. Üldse midagi pole valesti, nii et, kurat võtaks, lõpetage meeskonna tüütamine ja laske meil tööd teha.
Tahan rõhutada, et muidugi me teadsime, et enamik sellest on mõttetu jamps. Kuid kogu selles mõttetus jamas oli midagi väga olulist – Magalhãesi meeskonna ja reisijate seas levis segadus ja ebakindlus ja see kandus ka meile üle. Jutud liikusid väledalt. Tihti polnud need otseselt valed – lihtsalt katse mõista, mis toimub. Midagi oli juhtunud. Midagi, mis ei oleks pidanud juhtuma.
Ja kogu selle aja mitte piiksugi emalt ega isalt ega Gretcheni isalt ega üheltki koloonia nõukogu liikmelt, kes olid korraga kiiresti nõupidamisele kutsutud.
Ühiskajut, mis pärast uude maailma jõudmise peo lõppu oli tühjenenud, hakkas jälle täituma. Seekord inimesed ei pidutsenud. Nad olid segaduses ja mures ja sünged ja mõned neist hakkasid vihaseks saama.
„See ei lõpe hästi,” ütles Gretchen, kui jälle kokku saime.
„Kuidas sul läheb?” küsisin.
Ta
