olgu siis, sinu pärast,” lausus Gretchen dramaatiliselt silmi pööritades. „Tore. Vähemalt nüüd ma ei pea Magdyt tõrjuma.”
„Mulle meeldib, kuidas sa näed situatsiooni helgeid külgi.”
„Tänan. Ja kuidas sul läheb?”
„Ausalt?” küsisin. Ta noogutas. „Põrgu moodi hirmul.”
„Jumal tänatud. Siis ma pole üksi.” Ta tõstis käe, hoides pöialt ja nimetissõrme teineteisele väga lähestikku. „Viimased pool tundi olen ma nii lähedal enda täispissimisele.”
Ma astusin sammu tagasi. Gretchen naeris.
Laeva siseside kääksatas. „Räägib kapten Zane,” kõlas nimetatu hääl. „Järgneb üldine teade reisijatele ja meeskonnale. Kõik meeskonnaliikmed kogunevad osakondade konverentsiruumidesse kümne minuti pärast, 2330 laevaaja järgi. Kõik reisijad kogunevad reisijate ühiskajutisse kümne minuti pärast, 2330 laevaaja järgi. Reisijad, see kogunemine on kohustuslik. Teile on sõnum koloonia juhtidelt.” Siseside jäi vait.
„Tule,” ütlesin Gretchenile ja osutasin platvormile, kus varem päeval olime koos lugenud uude maailma jõudmise sekundeid. „Võtame parem head kohad.”
„Siin läheb kitsaks.”
Ma viipasin Hickoryle ja Dickoryle. „Nad tulevad koos meiega. Tead küll, siis on meie ümber alati piisavalt vaba ruumi.” Gretchen vaatas nende kahe poole ja mulle jõudis kohale, et ega temagi neid just armasta.
Mõni minut hiljem tuli nõukogu ühest ühiskajuti kõrvaluksest sisse ja hakkas platvormi suunas endale teed tegema. Mina Gretcheniga seisin esireas, Hickory ja Dickory meie taga ja meie ümber oli vähemalt viis jalga vaba ruumi. Tulnukatest ihukaitsjatega tekib isiklik ruum iseenesest.
Sosin mu kõrvas. „Hei,” ütles Enzo.
Ma vaatasin talle otsa ja naeratasin. „Ja mina mõtlesin, kas sa ikka tuled.”
„Koosolek oli kolonistidele kohustuslik,” ütles ta.
„Mitte üldiselt siia. Siia.”
„Oh. Mõtlesin, et riskin, et su ihukaitse mind vardasse ei aja.”
„Mul on hea meel, et riskisid.” Ma vőtsin ta käe.
John Perry, mu issi ja koloonia juht astus ettepoole ja võttis põrandalt mikrofoni, mis päeva varasematest sündmustest alates endiselt seal vedeles. Meie pilgud kohtusid, kui ta mikrofoni võtmiseks kummardas.
Mõnda asja ma oma issist tean. Ta on tark, ta saab kõigega hästi hakkama ja enamik aega on ta silmis ilme, nagu hakkaks ta kohe naerma. Enamik asju teeb talle nalja. Tema teeb enamiku asju naljakaks.
Kui ta mikrofoni üles võttes mulle silma vaatas, olid ta pilk tume ja raske ja nii tõsine, nagu ma seda kunagi näinud ei olnud. Seda pilku nähes tuli mulle meelde, kui vana ta tegelikult on, vaatamata oma nooruslikule välimusele. Niipalju, kui ta rääkida oli tohtinud, oli tal raskeid olukordi elus ette tulnud rohkem kui korra.
Ja nüüd oli üks neist jälle käes. Seekord koos meiega. Meie kõigiga.
Teised pidid ootama, kuni ta suu lahti teeb ja sellest teatab, aga mina juba teadsin, milline on tõde.
Et oleme eksinud.
I OSA
Esimene peatükk
Lendav taldrik maandus meie maja ees ja pisike roheline mees tuli sellest välja.
Lendav taldrik huvitas mind hulga rohkem. Seal, kus ma elan, pole rohelised mehikesed tegelikult midagi haruldast. Kolooniate Kaitseväe rahvas ongi roheline; see on osa geenimanipulatsioonidest, et teha neist paremaid võitlejaid. Klorofüll nende nahas annab neile lisaenergiat, olemaks tõeliselt esmaklassilised tulnukalömastajad.
Huckleberryle, kolooniasse, kus me elasime, ei sattunud Kolooniate Kaitseväe sõdureid just tihti; koloonia oli kindlalt paigas ja juba aastakümneid polnud olnud tõsist rünnakuohtu. Aga Kolooniate Liit võttis vaevaks kolonistidele kõike Kolooniate Kaitseväkke puutuvat pidevalt meelde tuletada. Mina teadsin neist rohkem kui keskmiselt.
Kuid lendav taldrik, nojah. See oli midagi uut. Uus-Goa oli põllumajanduskommuun. Traktorid ja harvesterid ja loomadega veetavad vankrid ja ratastega ühistranspordibussid provintsipealinna sõiduks, kui tuli tahtmine hõrku kõrgkultuuri mekkida. Lennumasinad olid sealkandis haruldus. Pisikese üheinimeselennuki maandumine su õue oli midagi sellist, mida iga päev ei juhtu.
„Me Dickoryga peaksime talle vastu minema?” küsis Hickory. Me jälgisime majast, kuidas roheline mees end oma sõiduriistast välja hiivas.
Ma vaatasin Hickory poole. „Arvad tõesti, et ta on ohtlik? Tähendab, kui ta meid rünnata oleks tahtnud, oleks ta pigem üle lennates meile kivi kaela visanud.”
„Olen alati ettevaatlik,” ütles Hickory. Selle lause väljaütlemata pool oli, et kui asi minusse puutub. Hickory on väga armas ja paranoiline.
„Proovime selle asemel esimest kaitseliini.” Ma läksin võrkukse juurde. Krants Babar seisis seal, esikäppadega uksele toetudes ja siunates oma geneetilist olemust, mis polnud talle andnud haaramisvõimelist pöialt või aju, mis mõtleks välja, et surumise asemel oleks targem tõmmata. Ma avasin talle ukse; ta võttis paigalt nagu karvane isesihtuv ilarakett. Rohelise mehe auks peab ütlema, et ta laskus ühele põlvele ja tervitas Babarit nagu vana sõpra; tänutäheks sai ta korralikult üle ilastatud.
„Hea, et ta ei lahustu,” ütlesin ma Hickoryle.
„Babar pole väga hea valvekoer,” sõnas Hickory, jälgides, kuidas roheline mees mu koeraga mängib.
„Ei, tõepoolest ei ole,” nõustusin. „Aga kui midagi on vaja korralikult niisutada, ajab asja ära.”
„Ma katsun seda sobival juhul meeles pidada,” lausus Hickory; ta reageeris mu sarkasmile alati sellisel mitte millekski kohustaval viisil.
„Tee seda.” Avasin ukse. „Ja palun jääge hetkeks sisse.”
„Nagu soovid, Zoë.”
„Tänan.” Läksin verandale.
Selleks ajaks oli roheline mees jõudnud verandaastmeteni, hüplev Babar kannul. „Mulle meeldib su koer,” ütles ta mulle.
„Seda ma näen,” vastasin. „Tema jaoks oled sa selline keskmine.”
„Kuidas sa tead?”
„Sa pole täielikult üle ilastatud.”
Ta naeris. „Järgmine kord katsun rohkem välja panna.”
„Pea meeles, et rätiku kaasa võtad.”
Roheline mees noogutas maja poole. „See on major Perry maja?”
„Loodetavasti,” ütlesin ma. „Kogu ta koli on siin.”
Tunnustuseks sain kaks sekundit vaikust.
Jah, lood on nii, et olen võimatuseni sarkastiline. Tänan küsimast. See tuleb mu issiga pikalt
