puhul on nimest hoolimata tegemist põhiosas florileegiumiga – nopetega keskaja kirjakultuuri ulatuslikust lilleaiast. Tõlkekatkete valikul püüdsin arvesse võtta nii nende sisulist terviklikkust kui ka hilisemat tuntust ja mõju (sh kujutavas kunstis); mõned tekstid ilmuvad siiski ka täies mahus, nagu Püha Patricku Pihtimus ja Hrotsvita Lõbunaine Thaisi pöördumine. Enamik tõlgetest näeb antoloogias ilmavalgust esimest korda, varasemast on olnud kaasata peamiselt vaid Ants Orase, Ülo Torpatsi ja Urmas Tõnissoni meisterlikud luuletõlked. Olgu lisatud, et rööpselt antoloogia koostamisega sündis Tallinna Ülikooli Kirjastuses keskaja kirjakultuurile pühendatud raamatusari Bibliotheca mediaevalis, mis on mõeldud nimelt terviktõlgete avaldamiseks ja kus edaspidi peaks täies mahus ilmuma nii mõnigi siinses antoloogias vaid katkendina esindatud teos.[2.]
Ülesehituselt juhindub raamat sarja eelmistest köidetest: kõik autorid ja tõlketeosed on varustatud lühikeste sissejuhatuste ja hädavajalike kommentaaridega; lisaks hõlbustab iseseisvat süvenemist märkuste osas leiduv loend uuemast asjassepuutuvast kirjandusest iga tõlgitud autori elu ja loomingu kohta. Raamatu lõpust leiab huviline temaatilise valikbibliograafia keskaja Euroopa kirjakultuuri ja ladinakeelse kirjanduse praegusest uurimisseisust. Varem ilmunud tõlgete kommentaarid pärinevad enamasti esmatrükist, uustõlgete omad aga tõlkijalt, mõlemaid on koostaja vastavalt vajadusele rohkem või vähem täiendanud. Tõlkeid sissejuhatavad saatetekstid on kirjutanud enamjaolt koostaja, kui sisukorras pole teisiti märgitud. Niisamuti on koostaja kokku pannud kõik antoloogias leiduvad bibliograafiad ja valinud illustratsioonid. Raamatu algusest leiab lugeja kaks pikemat üldise iseloomuga sissejuhatust, neist esimene on mõeldud mõlema köite ühise saatesõnana, mille taotlus on avada keskaja Euroopa kirjakultuuri üldisi toimemehhanisme ja iseloomujooni, teine seevastu püüab visandada raamülevaate keskaja ladinakeelsest kirjandusest, mille sisse järgnevad tõlked paigutuvad.
Autorid on antoloogias esitatud üldjuhul kronoloogiliselt, ainese temaatilist või žanrilist liigendust ei pidanud ma vajalikus, v.a kõrgkeskaja vaimuliku ja ilmaliku luule puhul. Kuivõrd eesti keeles pole kujunenud selget traditsiooni, kuidas kirjutada keskaja ladina autorite pärisnimesid, siis juhindusin peamiselt soovist esitada nimed lugejatele võimalikult arusaadaval ja tuttaval moel. Üldprintsiibina esitasin varakeskaja autorite nimed ladinapäraselt, v.a nende päritolule või elupaigale viitavad lisanimed, mis on esitatud eestindatud kujul; kõrgkeskaja autorite puhul eelistasin üldjuhul nende nime rahvakeelset vormi. Iga saateteksti algusest leiab huviline ka autorite ladinakeelse nimekuju.
Antoloogia pika valmimisaja jooksul on koostaja kogunud suure tänuvõla paljude inimeste ees. Esmalt ja ennekõike tahan tänada kõiki tõlkijaid, kes võtsid lahkelt vastu ettepaneku antoloogia valmimises kaasa lüüa, et seejärel suuremeelse kannatlikkusega oodata oma tõlgete ilmumist. Antoloogia kavandamisest saati on oma igakülgset nõu ja abi jaganud Kaspar Kolk ja Marju Lepajõe, hinnalised on olnud ka Maria-Kristiina Lotmani ja Märt Väljataga nõuanded luuleküsimustes. Keeletoimetaja Eha Kõrge ei pidanud paljuks kontrollida lisaks õigekirjale üle ka kõik raamatus leiduvad piiblitsitaadid ja -viited, säästes lugejaid nii mõnestki apsust.
Marek Tamm
Keskaja Euroopa kirjakultuurist
Keskaja Euroopas ei tuntud mõistet „kirjandus”; ladina sõna litteratura, millest on enamikus tänapäeva Euroopa keeltes võrsunud „kirjandust” tähistav termin, viitas keskajal kirjutamisele ja kirjatöödele üldisemalt ning õigekirjale konkreetsemalt, tähendades enam-vähem sedasama, mida eeskujuks olnud kreeka grammatikē. Varakeskajal omandas litteratura negatiivse tähendusvarjundi, sest kirikuisad kasutasid seda ennekõike antiikautorite kirjatöödele viidates, nii et näiteks Tertullianuse (u 150–u 220) käsituses võrdus litteratura „paganliku kirjatarkusega”. Kõrgkeskajal vajub see halvustav konnotatsioon taamale, ent ühtlasi väheneb termini pruuk ja sellele hakatakse eelistama nimetust litterae, mis viitab taas igasugustele kirjatöödele üleüldiselt. Tänapäevases tähenduses ei sünni „kirjanduse” mõistet ka keskaja rahvakeeltes, sest nendeski jäävad varased tuletised (nagu näiteks 12. sajandil sündinud vanaprantsuskeelne lettreüre) märkima kirjaoskust ja kirjapandut laiemalt. Alles 16. sajandil hakkavad humanistid kitsendama litteratura kasutust, reserveerides selle üksnes „headele” kirjatöödele, niisiis peamiselt antiikautoritele. Samal perioodil hakatakse eristama üldises kõnepruugis konkreetseid keelekasutusvaldkondi, nagu poliitika, moraal või religioon, mis loob eelduse „ilukirjanduse” kui omaette kõnevaldkonna kujunemiseks. Kuigi nimetus „ilukirjandus” (les belles lettres) sünnib 17. sajandi Prantsusmaal, saame sellest kui selgepiirilisest kategooriast, mis hõlmab igasuguseid esteetilise taotlusega fiktsionaalseid tekste, rääkida siiski alles 18. sajandist alates.[1.]
„Kirjanduse” või „ilukirjanduse” asemel on keskaja kontekstis seega viljakam rääkida „kirjakultuurist” – kõikvõimalikest kirjasõnaga seotud tegevustest, kirjalikust kommunikatsioonist selle kõige avaramas tähenduses, tegemata sealjuures selget vahet tekstide „headusel” või „ilul” ning püüdmata neid tagantjärele lahterdada žanritesse või kategooriatesse, mida keskajal ei tuntud. Keskaja kirjakultuurile on omased mitmed olulised eripärad, mille lühidalt iseloomustamine ongi käesoleva üldsissejuhatuse peamine ülesanne.[2.] Esiteks arenes keskaja kirjakultuur domineeriva suulise kultuuri rüpes – kirjaoskus oli tollal vaid väheste pärisosa ja kirjasõnas liikus pelgalt tühine osa suhtlusest. Teiseks oli keskaja kirjakultuur laadilt mitmekeelne, kus kummatigi prevaleeris üks universaalne prestiižkeel – ladina keel. Kolmandaks oli keskaja kirjakultuur käsikirjaline kultuur – teosed levisid vaid käsitsi kirjutatuna, seega piiratult, ja nende lugemine oli pikka aega põhiliselt vaimulike privileeg.
Kirjakultuur ja suuline kultuur
Keskaja kultuuris on kirjalik ja suuline tihedalt läbi põimunud, üht on teiseta raske mõista, mis muudab tollase kirjapärandi tõlgendamise tänapäeval väga keeruliseks. Seda ei hõlbusta seegi, et suulise ja kirjaliku vahekord oli pidevas muutumises: kui varakeskajal, 5.–11. sajandil, oli kirjasõna selgelt allutatud suulisele, siis kõrgkeskajast alates ja eriti hiliskeskajal, 14.–15. sajandil, muutus kirjalik väljendus aina olulisemaks ja iseseisvamaks. Üldplaanis oli kirjasõna peamine funktsioon keskajal suulise suhtluse toestamine ja talletamine – fikseerida tuleviku tarbeks seda, mida peeti oluliseks, hõlbustada teabe liikumist kaugemate vahemaade taha jms. Liialdamata võib väita, et informatsiooni edastamisel oli keskaja Euroopas nägemisel, kuulmisel ja katsumisel vähemalt sama oluline roll kui kirjalikul kommunikatsioonil.[3.] „Kuni 13. sajandini valitses kirjasõna vaid üksikutel (geograafilistel ja kultuurilistel) saartel, mis asusid keset laiuvat suulise kultuuri ookeani,” kirjutab kujundlikult prantsuse kirjandusloolane Paul Zumthor, kes ühena esimestest asus 1980. aastatel toonitama keskaja kirjanduse suulist iseloomu.[4.] Suulise kultuuri domineerimine ei mõjutanud üksnes teabevahetamise viise, vaid vajutas olulise pitseri inimeste mõttelaadile ja ühiskonna korraldusele üldiselt. Ja needki tekstid, mis on meieni säilinud kirjalikult, sisaldavad tihti arvukaid suulise kultuuri jälgi – need on sageli mõeldud pigem esitamiseks või etendamiseks, mitte omaette vaikselt lugemiseks. Väga sageli pöörduvad keskaegsed tekstid mitte „lugejate”, vaid „kuulajate” poole, „kirjutamise” asemel kasutatakse nendes selliseid verbe nagu „ütlema”, „rääkima”, „jutustama” jne. See, mida me tänapäeval nimetame keskaja kirjanduseks, eksisteeris toona üldreeglina vaid suulises esituses, hääle ja tihti muusika toel. Keskaja kirjanduse keskmes ei asu seega mitte tekst, vaid tegu; keskaja kirjandus on esituslik, performatiivne nähtus, mille adekvaatne mõistmine eeldab tollase esitussituatsiooni arvesse võtmist.[5.]
