täppidega. Sellele oli midagi kirjutatud.
Soov. Ma polnud juba mitu kuud ühtegi soovi näinud.
See mind ei üllatanud, et tüdruk teadis soovipuu kombest. Ma olen siin omamoodi kohalik kuulsus.
Samar sirutas käe, sikutas õrnalt mu madalaima oksa allapoole ja sidus riidetüki lõdvalt selle ümber.
„Ma soovin,” sosistas ta, „et mul oleks sõber.”
Ta vaatas vilksamisi rohelise maja poole. Selle ülakorruse kardinate taga liikus kellegi vari.
Seda öelnud, kadus Samar tagasi väikesesse helesinisesse majja.
10
Kui sa mitu sajandit vaikselt paigal seisad ja lased maailmal endast mööda kihutada, näed nii mõndagi.
Enamasti on mu elus juhtunud head asjad. Mu lehed on pakkunud jahedust piknikupidajatele ja abieluettepanekute tegijatele. Minu jämedate okste all on antud tõotusi ja ravitud südameid. Tukkujad on tukkunud ja unistajad unistanud. Olen pealt vaadanud loomingukatsetusi ja kuulanud, kuidas lood võrseid ajavad.
Ja naer! Ikka ja alati on siin kõlanud naer.
Kuid mõnikord juhtub ka mitte nii häid asju. Nende juhtumistest olen õppinud, et ega ise eriti muud saa teha kui sirgelt seista ja kõik välja kannatada.
Mind on kirvega raiutud, noaga uuristatud ja märklauana kasutatud.
Ma olen olnud kuivamas, mind on liigselt kärbitud, mind on üle väetatud ja asjatult poputatud, ignoreeritud ja hüljatud. Mind on välk löönud ja lörts vintsutanud.
Mind on ähvardatud kirveste, saagide, haiguste ja putukatega.
Ma olen talunud oravate teravaid küüsi ja rähnide toksimist. Kassid on minu otsa roninud ja koerad on mu tüve vastu jalga tõstnud.
Mul on omad valud ja vaevad nagu kõigil. Eelmisel aastal pidid satikad mu hulluks ajama. Lehemädanik, jahukaste, tammemähkur, lehepõletik – kõike olen näinud.
Ühel moel on puud ikkagi inimestest õnnelikumad. Täiskasvanud puust on korraga elus ainult umbes üks protsent. Suurem osa minust koosneb surnud taimerakkudest. See muudab mu mitmel moel teist tugevamaks.
Nii et jah, ma olen tõesti palju näinud. Ja kes teab, ehk õnnestub veel paljut näha. Ma suudan elada kolmsada, isegi viissada aastat. Seda juhtub. Punased tammed on pikaealised ja elavad kauem hapramatest suguvendadest nagu mustad remmelgad, persimonipuud, õunapuud või juudapuud.
Ja ometi juhtus paar päeva pärast Samari pisarsilmil esitatud soovi midagi niisugust, mis pani mind endalt küsima, ega ma midagi liigset näinud.
11
Hommik oli puhkemas ja ma ootasin, et soojaks läheks. Tänavalt stoppmärgi juurest lonkis lähemale vibalik poisivolask.
Ta kõndis, pea norus ja selg kühmus nagu tuule painutatud taim. Paremas käes hoidis ta midagi läikivat. Võib-olla mingi tööriist või kirjutusvahend.
Poisi suu oli muigel, nagu oleks talle just mingi nali pähe tulnud. Nali, millest vaid ta ise aru sai.
Ma näen siin iga päev mõtteisse vajunud inimesi, kes endamisi kõnelevad, muhelevad või kulme kortsutavad. Selles poisis polnud midagi ebatavalist.
Mul oli parajasti pooleli vestlus Trummikesega, kes oli just juhtinud mu tähelepanu asjaolule, et olen taas aasta vanem. Kui täpsem olla, siis kahesaja kuueteistkümne aastarõnga vanune.
„Jälle üks võrsumise päev,” vastasin. „Ma tunnen end ikka veel võrsena.”
„Üle saja viiekümne aasta su vanuseks ei pakuks,” kostis Trummike. „Sa oled terves kvartalis kõige parema väljanägemisega puu.”
„Ma tõepoolest” – tegin koomilise efekti saavutamiseks pausi – „jõuan veel väga kõrgele.”
Mu kõige alumisel oksal kükitav Trummike ohkas. Varese ohet ei aja millegagi segi, see kõlab, nagu ägaks mõni tilluke krõnksus vanaätt.
„Puude nali,” selgitasin juhuks, kui Trummike naljast aru ei saanud, ehkki otse loomulikult ta sai. Trummikesel ei jäänud miski kahe silma vahele. „Sest tead, ma juba olen kõrge.”
„Kas tõesti, Punane?” Trummike sirutas ennast oma läikivmusti tiibu imetledes. „Sul minu jaoks täna hommikul midagi paremat polegi?”
„Ehk sa naudiksid mu nalja rohkem, kui sa poleks oma väljanägemise suhtes nii tundlik,” narritasin teda.
„Vareslased ei liiguta oma väiksuse peale sabasulgegi,” teatas Trummike. „Nutikus. Kavalus. Nõksud. Leidlikkus. Vaat see on meil metsas oluline.”
„Vareslased” on vareste, ronkade, pasknääride ja harakate uhke üldnimetus. Trummike väidab, et ta on liiga peen nii tavalise nimetuse nagu „vares” jaoks.
Tasane tuuleke kõditas mu oksi. Vana võrukael kevad narritas meid, lubades soojemaid päevi.
„Tegelikult, Trummike,” ütlesin, „ei loe suurus üldse. Me kasvame täpselt nii nagu ette nähtud, just nagu me seemned kunagi ammu otsustasid.”
„Kuule, Punane, hommik on Vana Targa Puu etteaste jaoks veel liiga varajane.” Trummike toksas mind õrnalt nokaga. „Ehkki sul on õigus. See ei loe üldse, kui suur sa oled.” Ta lendas nagu tiibadega laperdav virvendus mu tiheda võra kohale telefoniposti otsa. „Igatahes mitte sellele, kes lennata oskab.”
Peaaegu samal hetkel astusid Samar ja rohelises majas elav poiss nimega Stephen korraga verandadele. Mõlemal oli koolikott seljas. Mõlemad näisid olevat päeva alustamiseks varmalt valmis.
Nende pilgud kohtusid. Stephen noogutas vaevumärgatavalt ja Samar noogutas vastu. See polnudki päriselt tervitus. Lihtsalt äratundmise märk.
Stephen pistis mööda tänavat kooli poole jooksu, kuid Samar kõhkles. „Tere,” hõikas ta vaikselt.
Trummike kordas seda täpselt Samari häälega nagu kaja, just nagu ta igal hommikul teha tavatses.
Trummike oskab järele ahvida veel metsasarve, hüsteerilist chihuahuat ja politseiauto sireeni.
Samar vaatas üles Trummikese poole, muigas ja suundus kooli poole.
Trummike tõi kuuldavale valju rõõmukraaksatuse ja sättis end ootama, millal lapsed koolist koju tulevad. Ta passis seal pidevalt. Kõik teadsid teda. Varesele meeldis lapsi kiusata ja lastele meeldis ennast varesel kiusata lasta.
Kõige rohkem meeldis Trummikesele kingapaelu lahti tirida. Kuni lapsed olid hõivatud nende uuesti kinnisidumisega, napsas vares nende lõunapakkidest suupärast.
Aeg-ajalt
