Ujuda? Galoppi joosta?
See oleks kindlasti nauding. Puhas rõõm. Ometi poleks ma raatsinud selle eest ainsatki juurejuppi ära anda.
On suur õnn armastada end sellena, kes sa oled.
12
Selleks ajaks oli vibalik poiss minust mööda kõndinud, pöördus ja tuli tagasi. Üle õla piiludes astus ta mu juuri katvale pruunile pinnasele.
Õhk muutus ja lõi värelema nagu ikka siis, kui inimene on lähedal, lõhnas keemia ja tuksleva kuumuse järele, oli inimsust täis.
Ja siis see juhtuski.
Ta surus käes hoitud eseme mu tüve sisse.
Kiiresti. Tahtlikult.
Poiss uuris veel kord ümbrust. Tänavat ületav memmeke naeratas talle pead vangutades. Küllap ta mõtles: „Kui armas. Ma olen kindel, et ta uuristab sinna nimetähtedega südant. Oh, kui vaid saaks uuesti olla noor ja armunud!”
Inimestele on jäänud mulje, et puudel pole uuristamise vastu midagi, eriti kui südamed on asjaga seotud.
Et te teaksite: me oleme selle vastu.
Ma polnud seda poissi kunagi varem näinud. Ta oli suur, võib-olla keskkoolist. Inimese puhul on raske vanust aimata. Puu puhul suudan ta vanuse kuu, mõnikord isegi päeva täpsusega määrata.
Muidugi ma ei saanud aru, mida ta uuristab. Kuid tema sihikindlad liigutused andsid teada, et see pidi olema midagi valusat.
Mitte küll mulle. Ma tajusin kuidagi, et see ei olnud mõeldud mulle haiget tegema. Mina olin lihtsalt ta loomingu aluspind.
Uuristamine pole muidugi midagi lõbusat. Koor on minu nahk, minu kaitse maailma vastu. Iga haav teeb haiguste ja kahjuritega võitlemise raskemaks.
Tahtsin hüüda: „Jäta järele!” Midagi öelda. Ükskõik mida.
Kuid otse loomulikult ma ei teinud seda. See pole meil kombeks.
Puud on loodud kuulama, jälgima, püsima.
Poiss sai uuristamisega kähku valmis. Ta taganes, imetles oma kätetööd, noogutas kergelt ja läks minema. Kui ta minema kõmpis, nägin ta pihku pigistatud tööriista.
See oli väike kollase peaga kruvikeeraja.
Peenike nagu oksaraag ja erekollane kui idaniiduturpiaali rinnasuled.
13
Trummike oli esimene tunnistaja sellele, mis minuga juhtus.
Ta maandus mu tüve juurde maapinnale ja kallutas pea viltu. Kartulikrõpsu nokast pillates karjus ta: „Ma jätan su vaid paariks minutiks omapäi ja vaat, mis juhtub! Mida paganat!”
„Näib, et keegi pidas mind kõrvitsaks,” ütlesin. Kui vareseplika seepeale ei naeratanud, lisasin: „Tead, mind uuristati.”
„Juba miljonindat korda ütlen ma sulle, Punane, et selgitamine ei tee asju naljakamaks.”
Trummike lendas mu kõige alumisele suurele oksale – see on üks mu kõige suurematest ja olulisematest jäsemetest. Ta uuris sealt haava. „Kas valutab ka?”
„Mitte nii, nagu sinu vigastused valutavad. Puudel on see teistmoodi.”
„Ma pean midagi ette võtma,” arvas Trummike.
„Sellega ei saa midagi ette võtta.”
„Sul on seal kõva ai-ai. Ma tahan aidata. Sa oled Vana Tark Puu. Õpeta, mida ma pean tegema.”
„Päriselt ka, Trummike. Aeg parandab kõik haavad.”
Trummike vihkab mu filosofeerimist. Ta hakkas silmi pööritama. Vähemalt ma arvan, et ta pööritas silmi. Vareste puhul pole seda kerge märgata. Nende silmad on nagu hommikused mustsõstrad, tumedad ja niisked.
„Ma loodan vaid, et koort ära ei lõhutud,” ütlesin. „See on mu lemmikkülg.”
„See pole lõhutud. Ainult kaunistatud. Just nagu inimesed teevad endale tätoveeringuid.” Trummike müksas mind nokaga. „Näita mulle, kes seda tegi. Ta veel saab mu käest. Ma lähen öösel ta akna taha kraaksuma. Ma pikeerin õhus ja katkun ta peast mõne juuksesalgu välja.” Ta hakkas tiibadega vehkima. „Ei! Ma teen midagi veel paremat! Ma pillan talle pakikese pähe. Ma pillan talle aasta otsa iga päev pakikese pähe!”
Ma ei hakanud küsima, mis pakikesest jutt käib. Olin üsna kindel, et tean seda juba.
„Trummike, kullake,” ütlesin, „seda pole küll vaja.”
Trummike tammus jalalt jalale nagu ikka, kui ta mingile murele lahendust otsis. „Tead,” ütles ta seejärel, „soovimispäev on peaaegu käes. Äkki see on mingi soov. Lihtsalt viletsal viisil soovitud.”
„Jälle soovimispäev,” kordasin. Näis, nagu oleks eelmine just äsja olnud. Kas tõesti oli jõudnud juba terve aasta mööduda? Päevadel on kombeks kaduda nagu jõkke sadavad vihmapiisad.
„Jälle kord,” nentis Trummike, „tulevad ahned inimesed sind oma vajadustega tüütama.”
„Jälle kord tulevad lootusrikkad inimesed midagi head oma ellu soovima,” parandasin.
Soovimispäev oli mulle ja mu asukatele alati pisut kurnav. Tol päeval hoidsid loomad ja linnud tavaliselt minust eemale, et vältida uudishimulike inimeste käsi ja lõputut pildistamist.
Kuid see oli vaid üksainus päev. Ma mõistsin kombe ajaloolisust ja minu rolli selles. Ma teadsin, et inimesed on igatsusi täis.
Kõnniteel põngerjat talutav ema tardus mu tüve märgates paigale.
„Emme, mida sinna on kirjutatud?” küsis pehmet mängukoera tokerjat saba pidi kaasa tassiv pisiplika.
Ema ei vastanud.
„Emme!”
Nad tulid üle muru lähemale. Ema astus päris minu ligi. „Siia on kirjutatud „LAHKU”,” lausus ta viimaks.
„Umbes nagu „mine ära”?”
Ema libistas õrnalt sõrmega üle mu sisselõigete. „Võib-olla,” vastas ta. „Võib-olla tõesti.”
Ta vaatas minu lähedal asuva kahe majakese poole. Siis võttis ta pead vangutades väikesel tüdrukul kõvemini käest kinni. „Loodame, et see ei tähenda midagi.”
14
Need
