Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu. John Guy

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy страница 10

Автор:
Жанр:
Серия:
Издательство:
Mu süda on minuga. Šotlaste kuninganna Mary Stuarti elu - John Guy

Скачать книгу

kumb neist saab Mary võõrasisaks, õnnestub tal ka kõrvaldada Arran asevalitseja kohalt ja asuda valitsema Mary nimel. Nii nad liikusid Mary ema kannul Stirlingist Edinburghi ja tagasi ning ajasid end puhevile nagu kuked, et vaid jääda Marie de Guise’ile silma. Nad tantsisid, laulsid ja lugesid luuletusi. Nad võtsid teineteiselt mõõtu laskmises ja piigivõitluses, kandsid kõige moekamaid riideid ja kulutasid suuri summasid Edinburghi juveelärides ja pudupoodides. Nad läksid Marie järel Saint Andrewsi, kus ta oli Beatoni külaline. Ta kohtles mõlemat meest nagu on kohane õukonna armuasjades kogenud naisele ja saatis neile julgustavaid signaale, aga ei pakkunud „midagi peale ilusate sõnade”.

      Patrick üritas otserünnakut, lastes liikvele jutu, et Marie on lubanud temaga abielluda. Lennox võttis neid kuuldusi tõena ja tõmbus tagasi ning läks oma kantsi Dumbartoni. Tusatujus otsustas ta vahetada poolt ja palus Henry VIII käest leedi Margaret Douglase kätt. Pruudikandidaat oli James IV lese ja kuninga õe Margareti tütar viimase teisest abielust Anguse krahviga. Samuti palus Lennox kuningas Henry abi, et taastada oma õigused Šotimaa asevalitseja kohale, mille Arran oli tema väitel usurpeerinud. Lennoxi käik meeldis Henryle, kes nägi temas uut kandidaati Beatoni poole üle läinud Arrani asemele.

      Lennoxi kannapööre lõi kildkondadevahelise tasakaalu Šotimaal segamini. Tema oli nüüd ju pigem inglaste ja mitte prantslaste leeris. Üritades juhtunule vastata, tuletas François I meelde de Guise’idele antud lubaduse. Oktoobris 1543 sõitsid kuus tema sõjalaeva sisse Clyde’i jõe suudmest ja randusid Greenockis. Pardal olid uued Prantsuse saadikud Jacques de La Brosse ja Jules de Mesnage, kaasas raha ja suurtükid Marie de Guise’ile ja tema poolehoidjatele.

      Laevastik purjetas edasi Dumbartoni, kus Lennox trumpas üle iseenda. Ta haaras saadikute raha ja suurema osa nende suurtükkidest enda kätte. Ummikseis õnnestus ära hoida ainult teda hoiatades, et Prantsusmaa naturaliseeritud alamana võidakse ta Prantsusmaal riigireetmise eest kohtu alla anda. Lennox andis vastu tahtmist järele ja läks tagasi Stirlingisse ning oleks justkui prantslaste püüdlustega leppinud.

      La Brosse kasutas tema käsutuses olevat raha, et maksta toetust juhtivatele ülikutele. Kogusummas oli seda raha 59 000 krooni (rohkem kui James V sissetulekud viimasel valitsemisaastal) ja see tähendas ootamatult sülle langenud õnne. Mitte midagi ei õlitanud Šotimaa poliitikaelu masinavärki toetustest paremini ja kui parlament tuli detsembris uuesti kokku, kulus vähem kui nädal, et vabastada Beaton kõikidest talle esitatud süüdistustest ning asuda lapskuninganna Mary nimel uuendama Šotimaa ja Prantsusmaa vana liitu.

      Parlamendi järgmine samm oli lahti öelda Greenwichi sobimusest ja rebida sellega katki Šotimaa ja Inglismaa abieluleping. Lepingu tühistamine oli Henry VIII-le solvang. La Brosse sõnul olevat kuningas tõotanud kättemaksu otsekui oleks ta kaotanud suure lahingu.

      Marie de Guise võis juubeldada. Vana liidu uuendamine oli tema isiklik triumf. Ta veetis rõõmuküllased jõulupühad koos tütrega nagu ikka elust pulbitsevas Stirlingis. Prantsuse saadikutele pakutud meelelahutus oli rikkalik ja mitmekesine. Jälle kõlas muusika, tantsiti ja pidutseti. Leskkuninganna võitis koguni Arranilt kaardilauas sada naelsterlingit.

      Lennox kujutas enesest siiski ohtu. 21. märtsil 1544 kohtus ta Marie de Guise’iga viimast korda. Viimasel polnud vähimatki kavatsust teha Lennoxist oma tütre võõrasisa. Kui Marie de Guise seda viimaks mehele ütles, lahkus too maruvihasena. Nädala pärast sõitis ta juba Inglismaale, kus kirjutas alla kohustusele abielluda Margaret Douglasega. Selle sisuliselt ametliku sammuga andis ta lubaduse seada oma eesmärgiks Inglismaa ja Šotimaa valitsevate dünastiate liit ning valitseda Šotimaad, kui ta peaks kunagi saama asevalitsejaks, vastavalt Inglise kuninga juhtnööridele, kusjuures nimetatud õiguse lootis ta saada just viimaselt.

      29. juunil toimus Lennoxi ja Margaret Douglase abiellumise puhul pidulik missa, kus osalesid Henry VIII ja tema kuues ning viimane kuninganna Catherine Parr. Pruudi kaasavara eest hoolitses Henry, kes kinkis värskele abielupaarile mitu mõisat Yorkshire’is.

      Juba enne pulmapidu oli Henry võtnud kindlalt nõuks šotlastele kätte maksta. Samuti oli ta lepingu tühistamisest nii solvunud, et hoiatas Edinburghi elanikke: ta hävitab nad „kolmanda või neljanda põlvkonnani”, kui nad peaks talle teele ette jääma. Pahasena kõige selle üle, milles ta nägi äärmist reeturlikkust, ei tahtnud Henry sugugi, et Mary viidaks Prantsusmaale, kuhu tema käed ei ulatu.

      Kui Lennox veel mõtles, kuidas oma kaarte kõige paremini lauda käia, oli Henry juba asunud koguma vägesid sissetungiks Šotimaale. Tema eesmärk polnud lihtsalt suurim sissetung Edward I valitsemisajast saadik, vaid ta koostas ka šotlaste musta nimekirja. Oma plaanides ei kohkunud ta tagasi ka mõrvast. Kõige esimene sihtmärk oli Beaton, kuna Henry süüdistas teda rohkem kui Marie de Guise’i selles, et Arran lõi inglaste leerist lahku. Peagi otsiski Sadler, kes ise oli reformatsiooni pooldaja, üles Beatoni protestantidest vaenlased, et pääseda nende salajasse võrgustikku ja uurida, kas õnnestub asuda punuma vandenõud.

      Henry VIII sissetungi peamine eesmärk oli sundida šotlasi uuesti tunnistama Greenwichi lepingu dünastiatevahelist liitu puudutavaid klausleid. Sellepärast algasidki, nagu hiljem seda hakati nimetama, „jõhkrad kosjaskäigud” šotlaste kuningannale Maryle. Algust tehti maikuu esimesel nädalal prints Edwardi onu, Hertfordi krahvi Edward Seymouri juhtimisel.

      Kuna Henry oli juba otsustanud tungida liidus Hispaania kuninga Karl V-ga[1.] suvel Prantsusmaale, oleks tal tulnud sõdida kahel rindel. Vältimaks seda, andis ta Hertfordile aega kõigest ühe kuu, et seatud eesmärgid Šotimaal saavutada, aga lühendas sedagi edaspidi kolmele nädalale. Hertford pidi Edinburghi linna ja lossi sisse piirama, hävitama Leithi sadama, mis oli kõige sügavam sadam Forthi lahes ja Edinburghi merevärav, ning suunduma seejärel Kesk-Šoti madalikule Edinburghi ja Stirlingi vahel. Kui see on rüüstatud, tuli minna üle Forthi lahe Šotimaa leivaaita Fife’i, kus Hertfordi ülesanne oli „äärmisi abinõusid kasutusele võttes hävitada kõik linnad ja külad”, iseäranis aga Beatoni kants Saint Andrews.

      Hertford liikus meritsi, purjetas Forthi lahte sisse ja saatis 15 000 meest Leithist umbes kolme kilomeetri kaugusel Grantonis maale. Liikudes linna poole leidis ta Edinburghi põhja poolt kaitsva strateegiliselt tähtsa Water of Leithi ääres üles rivistatud 6000 šotlast. Seda väge juhtisid Arran, Beaton ja Bothwelli krahv Patrick, aga pärast pool tundi väldanud võitlust löödi šotlased puruks ja põgenema.

      Hertfordil ei läinud paraku korda Edinburghi lossi vallutada. Selle positsioon oligi peaaegu vallutamatu, suurtükkidega hästi kaitstud ja igaüks, kes kindlusele lähenes, langes tugeva tule alla. Seetõttu anti käsk loss rahule jätta, aga kogu ülejäänud linn ja selle agulid maha põletada ja rüüstata. Tulekahjud kestsid kolm päeva: peaaegu kõik majad ja kirikud rööviti tühjaks või hävitati. Holyroodhouse’i palee ja selle kõrval olev Abbey-Kirk otsiti läbi. Edasi oli vägedel korraldus minna üle lahe Fife’i, põletada maha Kinghorn ja Kirkcaldy ümbruse külad ning peagi tagasi tulla. Aega oli vähe, mistõttu Hertfordi mehed ei jõudnud Saint Andrewsist isegi mitte 30 kilomeetri kaugusele.

      Kõikide nende ränkade sündmuste ajal oli Mary varjul Stirlingi kõrgete müüride vahel. Sadler sai teada, et lapskuninganna saatjaskond, kes vastutas tema julgeoleku eest oma elu hinnaga, pidi vajaduse korral viima ta Šoti mägismaale, kus „on võimatu teda kätte saada”. Hertford jõudis edasi kuni Kesk-Šoti madaliku keskosani. 15. mail kandis ta ette, et see piirkond on rüüstatud „kuue miili ulatuses Stirlingi ümbruses” ja Leith tehakse maatasa järgmisel päeval. Selle tagajärjel viidi Mary Stirlingist umbes 50 kilomeetri kaugusele põhja poole Dunkeldi, mis oli üks peamisi kohti, kustkaudu Šoti mägismaale minna. Seal oli Mary kindlalt kaitstud ja Heretfordile antud tähtaeg lähenes.

      Saanud käsu minna tagasi lõunasse, et tema vahvad väed Prantsusmaal algavaks sõjakäiguks laevadega Calais’ alla viia, marssis Hertford Edinburghist piki rannikut Berwickisse

Скачать книгу