Inglismaale Mary lõunasse saatmise pärast selleks, et saada hüvesid endale ja oma liitlastele, aga murdvat siis sõna ja jätvat Mary Šotimaale vangi, püüdes võita aega, kuni Henry VIII sureb, misjärel kavatsevat ise haarata Šotimaa trooni. Marie de Guise soovitas Sadleril sellest kõigest Henryle ette kanda, aga mitte paljastada oma allikat, sest vastasel juhul oleks viimase ja tema tütre elu ohus.
Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tähendas arutelu teemal, mis võib või ei või tulevikus juhtuda, kui ja millal kuningas peaks surema, tõsist kuritegu. See oleks justkui teinud tema surma tõenäolisemaks ja seda nimetati kuninga surma „kujutlemiseks või põhjustamiseks”, mis oli osa riigireetmise puhul rakendatavast seadusest ja mille eest karistati surmaga. Sadler pidi seega Arranist eemale hoidma, kui too midagi niisugust kavatseb. Muidu oleks saanud teda ennast kaasosalisena süüdistada.
Ja asi läks veelgi hullemaks. Arran, väitis leskkuninganna, kavatseb panna Mary mehele omaenda pojale. Henry VIII peaks püüdma seda takistada ja andma Arranile käsu vabastada Beaton, kellele oli süüks pandud testamendi võltsimist, aga kes peaks hoopis saama Arrani asemel asevalitsejaks. Erinevalt oma vaenlastest mõtleks kardinal „pigem rohkem sellele, mis on kasuks riigile”.
Tegu oli klassikalise blufiga. Marie de Guise tegi Arrani maha lähtudes oma negatiivsest hinnangust mehe iseloomule. Ta andis enesele aru, et on alustanud surmaheitlust oma tütre hooldamisõiguse pärast, ja otsustas kasutada Sadleri abi Mary turvalisel üleviimisel Stirlingisse. Ja Sadler, kes nüüd suhtus niisugustesse intriigidesse sügava umbusuga ning oli asunud Arrani tooli kõigutama, lasigi end sisse vedada.
Oli teisigi põhjusi, miks Sadler Marie de Guise’i kuulda võttis. Naise enda ema lobitöö Prantsuse õukonnas oli vilja kandnud. François I oli otsustanud sekkuda. Ta kavatses nüüd Henry VIII-le vastu astuda ja tema plaani Prantsusmaale tungida nurja ajada. Pariisis räägiti juba, nagu valmistuks hertsog de Guise sõitma Šotimaale. Talle olevat juba ülesannegi teatavaks tehtud ja nüüd oli Sadleril hädasti vaja täpselt teada, mis peaks juhtuma ning mida prantslased tegelikud kavatsevad.
Lõppude lõpuks ei jõudnud hertsog kunagi Šotimaale. François I mõtles ümber ja saatis hertsogi asemel sinna pagulasena Prantsusmaal viibinud noore šoti lordi, Lennoxi krahvi Matthew Stuarti. Sadlerile tegi see peaaegu sama palju muret. Prantsusmaa naturaliseerunud alam ja Stuartite suguvõsa ühe väiksema haru esindaja Lennox olnuks parim regendi kandidaat, kui Arran õnnestuks võimult tõugata. Lennox maabus aprillis Dumbartonis, tema suguvõsa iidses kantsis Clyde’i lahe põhjarannikul ja läks kohe Marie de Guise’i jutule.
Viimane oli kujunenud asendamatuks tegelaseks. Ükskõik kas Sadler oli lasknud end tema keelitustest mõjutada või mitte, takistusteta juurdepääs Marie de Guise’i juurde oli igal juhul tema huvides.
Arran üritas algatust uuesti enda kätte haarata. Ta tundis end üha rohkem ja rohkem sisse piiratuna, kui Lennoxi ümber koondus rühm (peamiselt) katoliiklastest ülikuid ja Beaton põgenes vanglast. Kuna Lennox oli nüüd Šotimaal tagasi, hakkas Henry VIII kahtlustama vandenõud eesmärgiga röövida lapskuninganna Mary ja viia ta ära Dumbartoni. Ta andis Arranile käsu oma väed kokku koguda ja viia Mary aega viitmata „turvaliselt” Edinburghi lossi.
Arran oli aga kahevahel. Ta tunnetas enda nõrkust ja oli aprilli lõpuks Lennoxi kohalolekuga mõneti juba leppinud. Paljud tema liitlased olid olnud vastu Mary kihlusele Henry VIII poja ja troonipärijaga. Sellega oli mindud liiga kaugele ja see tuli kasuks Lennoxile. Viimaks väitis Arran Sadlerile: Inglismaa tingimused on nii arusaamatud, et „iga mees, naine ja laps Šotimaal on meelsamini valmis ühel päeval surema, aga ei nõustu nendega”.
Henry VIII esitas nüüd ultimaatumi. Kui Arran ei nõustu inglaste dünastiatevahelise liidu kavaga, tulevat tal hakata sõdima. Henry ähvardused põhjustasid ägeda pahameelelaine. 1. juulil 1543 sai ta siiski minimaalse hüvitise Greenwichi lepingu tingimuste näol. Näiliselt sai ta kõik, mis tahtis. Mary pidi jääma Šotimaale kuni saab kümneaastaseks ja abielluma siis Inglismaal prints Edwardiga. Tema kaasavara pidi kinni maksma Henry ja selle suurus oli märkimisväärne: 2000 naelsterlingit aastas, kusjuures see summa pidi automaatselt kahekordistuma, kui temast saab Inglise kuninganna.
Ülejäänud osa lepingust oli kompromiss. Kuni abiellumiseni pidid Mary haridustee eest kandma hoolt šotlased, välja arvatud see, et „tema eest parema hoolitsuse” nimel võis Henry saata omal kulul Mary juurde elama ühe inglise aadlimehe koos abikaasaga või teisi koduõpetajaid ja muid teenijaid, aga kokku mitte üle kahekümne inimese. See klausel pidi tagama selle, et Mary oskaks ka inglise keelt, kuna tema emakeel oli ju šoti või prantsuse keel.
Siiski pidi Henry tegema järeleandmisi. Ta soovis kiiret kokkulepet, et oleks võimalik koondada kogu tähelepanu kavandatud sissetungile Prantsusmaale. Kiirustamise tulemusena avastas ta nüüd, et on nõustunud tingimustega, mis tagavad Šotimaale iseseisvuse. Võtmetähtsusega klausel kinnitas, et riik „säilitab endiselt nime Šotimaa kuningriik ja oma iidsed seadused ja vabadused”. Samuti nõudsid šotlased, et kui abielu peaks olema lastetu, võib Mary pöörduda kodumaale iseseisva kuningannana. Sellega oli mõte Inglismaa ja Šotimaa dünastiate liidust lõplikult maha kriipsutatud.
Marie de Guise rõõmustas, lüngad lepingus olid ilmselged. Arran aga oli nüüd paanikas. Ta hoiatas Sadlerit, et väikest Maryt tuleb hoolega silmas pidada, kuna „hammaste tulek teeb talle pisut vaeva”. Isegi mitte Sadler polnud nii kergeusklik. Kirjas Henry VIII-le püüab ta mõista, mis peaks Arran nüüd ühtäkki tahtma kaitsta Maryt „nii nagu oleks ta tema enda laps”. Muidugi kartis Arran kõige rohkem, et Mary võidakse viia salaja Prantsusmaale ja kasvatatakse seal üles tüdruku ema sugulaste de Guise’ide juures.
Greenwichi leping oli kohe algusest peale surnult sündinud paber. Marie de Guise ei kavatsenudki sellest kinni pidada, ta kasutas läbirääkimiste aega lihtsalt selleks, et ajada Arran ja Henry VIII segadusse ning võita aega luua uus, kõikehõlmavam koalitsioon. Nüüd paljastas ta oma tõelise olemuse. Ta lõi kampa prantsusemeelsete Beatoni ja Lennoxiga, kelle ühised relvajõud kogunesid 24. juulil Linlithgow’ alla. Seal kirjutatigi alla kirjalikule kohustusele takistada Mary viimist Inglismaale ja kaitsta üksteist inglisemeelse Arrani vastu.
Kaks päeva hiljem jõudis kohale ka Arran ise, aga palju väiksema kaaskonnaga. Sellest hetkest alates oli kindel, et tema jääb kaotajaks. Sadler oli juba andnud loa viia Mary Stirlingisse, kus teda pidi valvama rühm parlamendi ametliku otsusega valitud šoti ülikuid. Marie de Guise oli saavutanud, et tema tütar viiakse nüüd elama hoopis teistsugustesse oludesse.
Ema koos lapsega asusid teele 27. juulil. Lennox andis nende käsutusse ihukaitsjad ja pani peaaegu pooleteise kilomeetri pikkuseks veninud pagasivoori kaitseks välja 2500 ratsanikust ja 1000 jalamehest koosneva väe. Alles äsja mähkmetest pääsenud väike Mary reisis juba sama pidulikult ja niisuguste auavalduste saatel, nagu edaspidi kujunes tema puhul loomulikuks.
Stirling, mille Marie de Guise oli sihtkohaks valinud, sai nende koduks järgmiseks neljaks aastaks. See oli igati sobiv koht oma imeilusa suure saali ja kuninglike eluruumidega, mis olid ulatusliku ümberehitusprogrammi käigus põhjalikult uuendatud. Üksnes suure saali söögilauda mahtus istuma kolmsada inimest.
Kaks nädalat pärast seltskonna kohalejõudmist kutsuti Sadler audientsile. Marie de Guise käitus ikka veel silmakirjalikult, ehkki saadik ei suutnud aru saada, mis põhjusel. Naine väitis, et oleks täiesti nõus lubama viia Mary Inglismaale „turvalisse kohta”. Ainult Arrani kahekeelsus olevat saanud takistuseks. Tegelikult lootis Marie nüüd saavutada ka oma teised eesmärgid, kui oli kord Arrani käest pääsetud. Ta olevat ikka valmis andma Mary Henry usaldusisikute kätte, kui Henry peaks seda endiselt soovima.
Marie de Guise kasutas seda vestlust, et võita veel rohkem aega. Sadler, kellel oli alati olnud nõrkus laste vastu, oli kiiresti kasvavast Maryst võlutud.
