Täiesti tavaline perekond. Mattias Edvardsson

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson страница 4

Täiesti tavaline perekond - Mattias Edvardsson

Скачать книгу

tõusin voodist üles ja avasin magamistoa ukse just samal hetkel, kui Stella läks minust mööda ainult aluspesus, juuksed kaelal nagu märg oksakimp. Tema selgroog oli poolpimedas helendav kriips, kui ta oma toa ukse avas.

      „Stella?“ ütlesin küsivalt.

      Mulle sõnagi vastamata lipsas ta kiiresti uksepraost sisse ja pani ukse lukku.

      „Head ööd,“ kuulsin ma teiselt poolt ust.

      „Maga hästi,“ sosistasin ma.

      Mu tüdruk oli kodus.

      3

      Laupäeva hommikul ärkasin hilja. Ulrika istus söögilaua taga hommikumantlis ja kuulas taskuhäälingut.

      „Hommik!“

      Ta tõmbas kõrvaklapid kõrvast.

      Kuigi olin maganud kauem kui tavaliselt, tundsin end ikka veel uimasena ja ajasin kohvi ajalehele.

      „Kus Stella on?“

      „Tööl,“ vastas Ulrika. „Ta oli juba läinud, kui ma üles ärkasin.“

      Proovisin lapiga ajalehte kuivatada.

      „Ta peaks olema rampväsinud. Ta oli poole ööni väljas.“

      Ulrika vaatas mind naeratades.

      „Ega sa ise ka eriti reibas välja ei näe.“

      Mida ta sellega mõtles? Ta teadis, et ma ei saa magada, kui Stellat kodus pole.

      Olime kutsutud hilisele lõunale Dino ja Alexandra juurde Trollebergsvägenile. Hiline lõuna tähendas alkohoolseid jooke ja seetõttu sõitsime linna rattaga. Pallihalli kohal silmasin politseiautot ja viiskümmend meetrit kaugemal, Polhemi kooli juures ringteel, seisis neid veel kaks. Ühel olid vilkurid sees. Piki Rådmansgatanit tuli kiirel sammul kolm politseinikku.

      „Ei tea, mis juhtunud on,“ ütlesin Ulrikale.

      Panime rattad siseõuele ja trepikojas turgatas mulle pähe, et me ei tohiks minna tühjade kätega.

      „Küll on hea, et keegi meie peres mõtleb ka,“ ütles Ulrika ja õngitses käekotist välja karbi trühvleid.

      „Sa oled imeline, kallis,“ sosistasin ja andsin ta põsele musi.

      Alexandra avas naeratades ukse.

      „Poleks vaja olnud,“ ütles ta, kui ulatasin talle trühvlikarbi. Ta lõhnas värskelt maikellukese ja sidruni järele.

      „Tere, tere,“ lausus Dino ja ulatas mulle käe.

      Jäime veidiks ajaks esikusse, et saada ühele poole kõige akuutsemate viisakusväljenditega. Pole ammu näinud. Kuidas läheb?

      „Kas Amina pole kodus?“ küsis Ulrika.

      Alexandra kõhkles veidi.

      „Tegelikult pidi tal täna mäng olema, aga ta ei tunne ennast eriti hästi.“

      „Ma ei saa aru, mis tal on,“ ütles Dino. „Ma ei mäleta, et ta oleks kunagi ühtegi käsipallimatši vahele jätnud.“

      „Küllap tavaline külmetus,“ sõnas Alexandra.

      Dino tegi väikese grimassi. Olin vist ainus, kes seda tähele pani.

      „Et ta vähemalt kooli alguseks terveks saaks,“ ütles Ulrika.

      „Jaa, seda ta vahele ei jäta, olgu tal või nelikümmend kraadi palavikku,“ lausus Alexandra.

      Ulrika naeris.

      „Temast saab suurepärane arst. Ma ei tea kedagi, kes oleks sama hoolas ja püüdlik kui tema.“

      Dino ajas ennast puhevile nagu paabulind. Tal oli täielik õigus uhke olla.

      „Kuidas Stellal siis läheb?“ küsis ta.

      Loomulikult polnud see mingi imelik küsimus. Vastupidi. Aga ma arvan, et venitasime vastamisega natuke liiga kaua.

      „Hästi läheb,“ ütlesin lõpuks.

      Ulrika naeratas nõusolevalt. Võib-olla polnudki see vastus kõigest hoolimata tegelikkusest nii kaugel. Meie tütar oli olnud sel suvel heas tujus.

      Me istusime klaasitud rõdul, nautisime Dino pitaleibu ja minipirukaid ja muidugi mõista käsipallianekdoote. Dinol oli ainulaadne võime mäletada kümme aastat tagasi toimunud mänge. Minu eredaimad mälestused on aga seotud sündmustega väljaspool pallihalli. Buss, millest hakkas poolel teel läbi Jüütimaa bensiini lekkima, Skövdest pärit treener, kes rääkis soosivalt natsionaalsotsialismist, või see kord Leedus, kui lasime uksel lukku minna ja olime sunnitud pool ööd lageda taeva all veetma.

      Peagi haigutas Alexandra kogu käsipallijutu peale.

      „Kas te mõrvast kuulsite?“

      See oli efektiivne viis kõneainet vahetada.

      „Mõrvast?“

      „Siinsamas Polhemi kooli juures. Nad leidsid sealt täna hommikul laiba.“

      „Politsei,“ ütles Ulrika. „Sellepärast siis ...“

      Teda katkestas rõduukse kriuksatus. Meie tagant uksepraost vaatas välja Amina, silmad läikimas ja nägu värvitu nagu leostunud laip.

      „Kullake, sa näed kohutav välja,“ lausus Ulrika ilma igasuguse peenetundelisuseta.

      „Ma tean,“ kraaksatas Amina, kes tundus rõduukse külge klammerduvat, et mitte kokku kukkuda.

      „Mine tagasi voodisse.“

      „Küllap on ainult aja küsimus, millal Stella haigeks jääb,“ ütlesin ma. „Te olite ju eile õhtul koos?“

      Amina pilk tardus. See kestis pool, võib-olla kümnendik sekundit, aga Amina pilk tardus ja ma sain kohe aru, mida see tähendab.

      „Jah, olime küll,“ köhis Amina. „Ma loodan, et ta saab hakkama.“

      „Mine nüüd voodisse,“ ütles Ulrika.

      Amina pani rõduukse kinni ja läks läbi elutoa tagasi oma tuppa.

      Valetamine on kunst, mida vähesed täielikult valdavad.

      4

      Ilma meie tütreta poleks me arvatavasti kunagi Alexandra ja Dinoga sõbraks saanud.

      Amina ja Stella olid kuuesed, kui sattusid samasse käsipallimeeskonda. Enamik meeskonnakaaslasi olid aasta vanemad, aga seda polnud märgata. Nii Amina kui ka Stella näitasid varakult üles võidutahet. Nad olid tugevad, visad ja raskesti peatatavad. Erinevalt

Скачать книгу