olime teda harva näinud. Dino teenis tüdrukuid üksi, ta oli väga kirglik, andis endast kõik ja pakkus väikestele käsipallimängijatele palju armastust. Oli aga üks probleem: tema kehakeel. Sama plahvatuslikult nagu ta žestide ja näoilmetega väljendas oma rõõmu, kui kellelgi tüdrukutest väljakul hästi läks, näitas ta ka oma kurbust, kui nii hästi ei läinud. Ulrika ja mina reageerisime sellele muidugi ja rääkisime sellest igas trennis. Tegin ettepaneku küsida ka teiste vanemate käest ja pöörduda klubi juhatuse poole. Dino meeldis meile treenerina väga. Võib-olla polnud ta lihtsalt teadlik, kuidas tema kehakeelt võis tõlgendada.
„Parem, kui me temaga isiklikult räägime,“ ütles Ulrika ja pärast järgmist trenni läks ta Dino juurde, kes kuulu järgi oli isegi kõrgel tasemel kunagi käsipalli mänginud.
Ma hoidsin tagaplaanile, kui Dino Ulrikat kuulas. Siis ütles ta:
„Tundub, et sa oled selles hea. Kas sa tahad mu kolleegiks hakata?“
Ulrika oli nii üllatunud, et kaotas kõnevõime. Kui ta lõpuks sõna suust sai, osutas ta minu poole ja ütles, et tegelikult tean mina midagi käsipallist ja et minust saaks Dinole kindlasti suurepärane kolleeg.
„Okei,“ ütles Dino ja vaatas mulle otsa. „Koht on sinu.“
Ülejäänu on ajalugu, nagu öeldakse. Me viisime selle meeskonna ühest edust teiseni, sõitsime läbi pool Euroopat ja tõime koju nii palju trofeesid ja medaleid, et need ei mahtunud Stella raamaturiiulisse enam ära.
Amina ja Stella leidsid palliplatsil teineteist kiiresti. Kavaluse ja nutikusega leidis Amina palli abiga tee Stellani, kes rebis ennast vabaks ega andnud kunagi alla enne, kui pall väravasse jõudis. Aga võitjainstinktil olid ka omad puudused. Stella oli alles kaheksaaastane, kui asi esimest korda käest läks. Ühe matši ajal Fäladshallenis sai ta suurepärase söödu Aminalt, jäi väravavahiga täiesti üksi, kuid magas õige hetke maha. Ta võttis sõnagi lausumata palli ja viskas selle täie jõuga kolme meetri kaugusel asuvale väravavahile otse näkku.
Loomulikult järgnes täielik kaos. Vastasmeeskonna treener ja vanemad tormasid väljakule ning külvasid küsimustega üle nii Stella kui ka minu.
Stella ei teinud seda meelega. Ta ei suunanud kunagi oma viha kellegi teise, ainult enda vastu. Vihast maha magatud võimaluse pärast oli ta reageerinud impulsiivselt. Ta kahetses ja oli murdumise piiril.
„Vabandust, ma ei mõelnud üldse.“
Sellest sai korduv repliik. Peaaegu nagu mantra.
Dinol oli kombeks mulle öelda, et Stella on enda suurim vastane. Kui ta saab endast võitu, võib ta jõuda ükskõik kui kaugele.
Tal oli lihtsalt nii neetult raske oma tundeid ohjeldada.
Muidu oli Stellal lihtne teistele meeldida. Ta oli hooliv, tal oli tugev õiglustunne, ta oli energiline ja ekstsentriline tüdruk.
Peagi elasid Amina ja Stella tihedas sümbioosis ka väljaspool käsipalliplatsi. Nad käisid samas klassis, ostsid sarnaseid riideid ja neile meeldis sama muusika. Ja Amina mõjus Stellale hästi. Ta oli sarmikas ja kiire taibuga, hoolitsev ja ambitsioonikas. Kui Stella hakkas libastuma, oli Amina kogu aeg olemas, et olukorda tasakaalustada.
Ma tahan, et oleksime Stella probleeme Ulrikaga tõsisemalt võtnud. Et oleksime varem reageerinud. Mul on häbi, kui sellele mõtlen, aga suur takistus oli arvatavasti meie uhkus. Nii Ulrika kui ka minu jaoks tähendas ühiskonna institutsioonide poole pöördumine täielikku ebaõnnestumist. Egoistlik, võiks mõelda, aga samas väga inimlik, ja kõigest hoolimata mitte päris vale mõte. Olime esitanud endale kõrge nõudmise olla parimad võimalikud vanemad oma lapsele, aga polnud oma nõudmist saavutanud.
Võib-olla poleks asi kunagi pidanud nii kaugele minema, kui see nüüd läks.
5
Kui me Alexandra ja Dino juurest koju väntasime, olid politseiautod ikka veel kooli juures. See tundus vastik, liiga lähedal. Ilmselt oli laiba leidnud mänguväljakult keegi varajane emme, kes oli oma lastega sinna mängima läinud. Paljas mõte ajas mulle judinad peale.
Ulrika hüppas sissesõiduteel rattalt maha ja kiirustas ukse poole.
„Kas sa ratast lukku ei panegi?“ hüüdsin ma.
„Pissihäda,“ pomises ta ja otsis oma käekotist võtmeid.
Ma veeretasin ta ratta üle kivisillutise ja parkisin selle enda oma kõrvale plekk-katuse alla. Avastasin, et olin unustanud grilli ära katta ning tõin kuurist kaitsekatte.
Kui ma majja tulin, seisis Ulrika trepi peal.
„Stella pole ikka veel kodus. Ma helistasin, aga ta ei vasta.“
„Ta teeb kindlasti ületunde,“ ütlesin ma. „Sa ju tead, et nad ei tohi mobiile kaasas kanda.“
„Aga täna on laupäev. Pood pandi juba mitu tundi tagasi kinni.“
Sellele polnud ma mõelnud.
„Küllap läks mõne kolleegiga kuhugi. Me peame temaga täna õhtul uuesti rääkima. Ta peab õppima endast märku andma.“
Võtsin Ulrika ümbert kinni.
„Mul tuli nii vastik tunne,“ ütles ta. „Kui me nägime kõiki neid politseinikke. Mõrv? Siin?“
„Saan aru. Mulle on see ka ebameeldiv.“
Istusime diivanile ja ma otsisin mobiilis üles viimased uudised ning lugesin talle ette. Mõrvatud mees oli kolmekümnendates meie linna elanik. Politsei oli juhtunu osas väga napisõnaline, aga ühes õhtulehes rääkis mõrvapaiga läheduses elav naine, et kuulis öösel tülitsemist ja karjeid.
„Selliseid asju ei juhtu ükskõik kellega,“ ütlesin ma, nagu oleksin mina ja mitte Ulrika selle valdkonna ekspert. „Arvatavasti oli tegu alkohoolikute või narkomaanidega. Või kambakuritegevusega.“
Ulrika hingas mu õla vastas rahulikult.
Aga ma ei öelnud neid sõnu tema rahustamiseks. Ma olin veendunud, et just nii see oli.
„Ma mõtlesin teha pasta carbonara’t.“
Tõusin püsti ja andsin talle põsemusi.
„Juba? Mul ei lähe praegu alla vist rohkem kui üks rukolaleht.“
„Slow food,“ naersin ma. „Päris toidu tegemine võtab aega, kallis.“
Kui ribiliha pannil minu hoolikalt välja valitud Campaniast pärit oliiviõlis särises, tuli Ulrika kobinal trepist alla.
„Stella on oma mobiili maha unustanud.“
„Mida?“
Ta kõndis rahutult köögisaare ja akna vahel edasi-tagasi.
„See oli tema kirjutuslaual.“
„Oi.“ Cabonara oli sellises kriitilises faasis, et ma ei saanud sellelt pilku tõsta. „Kas ta unustas selle maha?“
„Jah,
