kümneid aastaid. Iga pärl on minu olemusest läbi imbunud. Kas sa ei saa siis aru,” ütles ta, nagu see oleks olnud iseenesestmõistetav, „et annan pärlitega lapselastele edasi killukese iseennast?” Ainuüksi see mõte pakkus talle naudingut. „Ma olen seda hetke aastaid oodanud.”
Lucille oli harjunud sellega, et Marietta oli väga dramaatiline, ega lasknud end veenda. „Nad võivad ikkagi ise oma pärlid valida ja sellest olemusest osa saada. Mis siis, kui neile ei meeldi teie valitud kee?”
„Ei meeldi? Kuidas see saaks mitte meeldida? Iga kee on hindamatu väärtusega.”
„Ma ei räägi hinnast. Ma räägin meeldimisest. Te ei taha, et nad üksteist salamisi piidleksid ja uuriksid, missuguse teised said. On väga võimalik, et te valite valesti. Ma pole iial varem tundnud kolme inimest, kes üksteisest nii erineksid. Kui te paluks minul valida, siis mina küll ei oskaks. Mul pole õrna aimugi, mis neile meeldib.” Ta kissitas silmi ja noogutas järsult pead. „Ja teil pole samuti.”
Marietta ajas pea kuklasse. „Muidugi on. Ma olen nende memm. Mina tean.”
„Jajah,” vastas Lucille ja vangutas kõhklevalt pead, kui nad läbi elutoa läksid. „Nii palju siis sellest, et te tahate püüda inimestega vähem manipuleerida.”
„Mida sa ütlesid? Kas sa arvad, et ma manipuleerin nendega?”
„Lihtsalt… Mulle meenub, kuidas ütlesite, et tahate istuda ja jälgida, kuidas tüdrukud valivad, sest siis näeksite ise, milline on nende maitse ja missugusteks naisteks nad on kasvanud. Te ütlesite, et tahate aidata neil jälle lähedaseks saada. Kuidas te kavatsete seda teha, kui olete juba sättinud kõik asjad iseenda meele järele? Kas te ei õppinud Parkerilt midagi?”
Marietta pööras pea ära, sest Lucille’i süüdistuses oli valus tõde. „Ma pühendasin Parkerile kogu oma elu,” ütles Marietta tunnetest väriseva häälega.
„Ma tean,” vastas Lucille vaikselt. „Ja me mõlemad teame, et selle nahka see poiss läkski.”
Marietta sulges silmad, et end rahustada. Nüüd, kui tema poja varasest surmast oli möödunud aastaid, sai ta vaadata tema elu selgema pilguga, niisugusega, mida tema pühendumus enam ei hägustanud.
Marietta ja Edward olid tahtnud lapsi, lapsed olid olnud oodatud. Nad polnud tahtnud just suurt hulka, kuid olid unistanud vähemasti kahest. Tagasi vaadates oli olnud ime, et Marietta oli üldse suutnud poja ilmale tuua. Pärast Parkeri sündi oli ta elanud üle mitu nurisünnitust ja tundnud meeleheidet surnult sündinud lapsest. Ta oli Parkerit nunnutanud… ta ära hellitanud. Ta sai alles aastaid hiljem teada, et arstid ütlevad tema kohta kaassõltlane.
Edward oli virisenud, et kaotas annetuste näol terve varanduse, et poiss korporatsioonipidudel purjuspäi tehtud lollustest ja lugematust arvust tüdrukutest hoolimata kõrghariduse saaks. Pärast ülikooli lõppu oli tahtnud Edward poisi „oma palgalt pagendada” ja sundida teda hakkama „meheks ja õppima, mis on dollari väärtus”. Sellele oli Marietta norimisi vastanud: „Ah nii? Kas nagu sina pidid tegema?”
Parker ei saanud oma ema silmis iial midagi valesti teha ja Marietta oskas peagi poja läbikukkumisi vilunult välja vabandada. Kui poeg oli tujukas, nimetas Marietta teda tundlikuks. See, kui sageli ta naisi vahetas, isegi pärast abielu, oli alati ebasobivate kaaslaste süü. Ja joomine… Noh, kõigile meestele meeldis juua. Eks ole?
Parker oli olnud ilus laps ja kasvanud lausa ebaausalt nägusaks meheks, selle vastu ei saanud vaielda keegi. Ta oli pikk ja sale, kahvatublondide juuste ja meresiniste silmadega – see oli Muiride värv – ning neid silmi raamisid uskumatult pikad ripsmed. Ühes oma Lõuna kõrgema klassi päritoluga oli ta Marietta meelest Ashley Wilkesi inkarnatsioon. Kui Parker paluvalt emale silma vaatas, oli tal võimatu pojale tema ebadiskreetsuste pärast pahane olla. Isa oli aastatega siiski poja pilgu vastu immuunseks muutunud.
Aga naised ei muutunud selle vastu iial immuunseks.
Naised tiirlesid tema ümber parvedena. Mariettale oli meeldinud salaja vaadata, kuidas nad end Parkeri juuresolekul lindude kombel puhevile ajasid. Oma edevuses pidas ta seda enda teeneks. Aga ometi polnud Marietta iial naiivne olnud. Ta oli tutvustanud Parkerit tema tulevasele abikaasale just sellepärast, et ta teadis, et tagajärjed võivad poja täiesti külmaks jätta.
See naine oli Winifred Smythe, üsna kauni välimusega noor naine heast Charlestoni perekonnast. Veel enam – ta oli naine, kes oli mõjutatav, hea kasvatusega ja valmis abielluma. Kõik, kes neid koos nägid, nõustusid, et nad olid „ideaalne paar”. Nende St. Philipsis peetud laulatus jõudis ka seltskonnaajakirjadesse. Kui Winnie aasta hiljem tütre sünnitas, tundis Marietta, nagu oleks see olnud tema isiklik võit. Parker pani tütrele nimeks Dora oma lemmiku Lõunast pärit kirjaniku Eudora Welty järgi.
Just sel ajal teatas Parker, et kirjutab romaani. Marietta oli olnud vaimustuses mõttest, et tema poeg on kunstnik. Edward nägi selles vabandust, miks mitte päriselt tööle minna. Parker oli proovinud teha koos isaga tööd pangas, kuid seal polnud ta vastu pidanud aastatki. Parker polnud tahtnud kössitada akendeta majas ja ta vihkas numbreid, ülikondi ja lipse. Ta väitis, et peab kirjutama.
Nii sai ta oma vanematelt taskuraha ja hakkas kirjutama romaani, mis pidi Parkeri enda sõnutsi rajama talle teed Lõuna autorite auväärt ridadesse. See oli seitsmekümnendatel ja Parkerist oli saanud stereotüüpne kirjanik: ta istus konföderaatide majas oma hämaras kabinetis, inspiratsiooniks Jim Beam ja marihuaana. Ta kandis kõrge kaelusega kampsuneid, lasi juustel pikaks kasvada ja pidas oma „kunsti” enamasti väga väärtuslikuks.
Kaks aastat hiljem polnud Parkeri romaan endiselt valmis ja tuli välja, et tal oli afäär lapsehoidjaga. Marietta oli tormanud majja, mille ta oli neile ostnud Charlestonis, Colonial Lake’i ääres, ja nõudnud, et Parker lapsehoidja sinnapaika jätaks ja anuks naiselt märkimisväärse ehteasjaga andestust. Marietta suureks šokiks oli Parker talle esimest korda elus vastu hakanud ja keeldunud tema tahtmist tegemast. Teine naine, vaevalt kaheksateistkümneaastane veetlev prantslanna oli rase ja Parker kavatses Winniest lahutada, et abielluda Sophie Duvalliga.
Ja just nii ta tegigi. Niipea kui Parker oli Winniest lahutatud, abiellus ta Sophiega. Pärast seda kui Parker oli ohtralt vabandanud ja meelitanud, astusid vanemad viimaks sisse majalobudikku, mida ta koos Sophiega Sullivan’s Islandil rentisid. Marietta oli Edwardile kurtnud, et ainus põhjus, miks see maja üldse püsti püsis, oli see, et termiidid hoidsid kätest kinni. Marietta ja Edward ei käinud pulmas, kus Parkeri ja Sophie pani paari rahukohtunik, kuid nad leebusid, kui poeg leidis esimese töö, hakates linnas juhtima eraraamatupoodi. Edward oli olnud nii lootusrikas sellest, et tema poeg oli ometi millelegi pühendunud, et ta oli nõustunud paari pärast lapse sündi rahaliselt toetama – neile sündis järjekordne tütar. Parker pani oma teisele tütrele nimeks Carson – Carson McCullersi järgi, jätkates nõnda traditsiooni nimetada oma lapsed lõunaosariikidest pärit kirjanike järgi.
Vaene Sophie, mõtles memm, kui talle meenus see õnnetu naine. Sophie oli kannatanud sünnitusjärgse depressiooni all ja viimaks oli saanud temast Parkeri joomakaaslane. Nende elustiil muutus boheemlaslikust düsfunktsionaalseks. Marietta polnud nende joomise tõttu öösiti mure pärast und saanud. See, mida ta kartis, sai teoks neli aastat hiljem. Keegi ei maininud iial tulekahju, mis oli röövinud Sophie elu. Asjaolud vaikiti maha ja sellest sai järjekordne Muiride perekonnasaladus.
Pärast Sophie traagilist surma kaevus Parker nii sügavale, et tal õnnestus lõpetada oma romaan. Saanud hoogu uuest entusiasmist, kolis ta New Yorki, et töötada kirjastuses assistendina. Ta oli otsustanud leida toimetaja ja memm pidi ohates tunnistama, et see oli tal ka õnnestunud. Kahjuks ei
