järjekordne tüdruk ja Georgiana tuli haruldasel kombel Parkerile vastu – ka temale meeldisid kirjanduslikud seosed – ning lapsele sai lõunaosariikidest pärit kirjaniku Harper Lee järgi nimeks Harper.
Georgianale oli olnud algusest peale vastu kõik, mis oli seotud Muiridega. Ta oli alati keeldunud vastu võtmast Marietta kutset külastada Charlestoni ega kutsunud Mariettat iial New Yorki Harperit vaatama. Aga memm oli peale jäänud, sest ei kavatsenudki lasta end oma lapselaste elust välja puksida.
Neil tormilistel aastatel oli Carson tulnud elama memme juurde tema Charlestoni koju. Suviti käis väike Dora nende juures Sullivan’s Islandil, Sea Breeze’is Carsoniga mängimas. Memm naeratas neile ammustele aegadele mõeldes igatsevalt. Need kaks tüdrukut olid nagu sukk ja saabas, alati koos. Isegi pärast seda, kui Carson kolis isaga Los Angelesse, tuli ta alati tagasi Sea Breeze’i, et veeta suvi Doraga. Läks aastaid, enne kui Harper sai nii vanaks, et koos nendega saarele tulla.
Need paar armast suve 1990. aastate alguses olid ainsad, mis tema kolm lapselast olid Sea Breeze’is koos veetnud. Ainult kolm aastat, ja kui imelised need suved olid olnud. Siis oli vahele tulnud teismeiga. Kui Dora sai seitseteist, ei tahtnud ta enam kulutada oma väärtuslikku puhkuseaega oma väikestele õdedele. Carson ja Harper jäid kahekesi. Nii oli Carson side kõigi tüdrukute vahel. Keskmine laps, kes oli veetnud suvesid kummagi õega kahekesi.
Memm tõstis käe laubale. Tema peas sulasid kõik suved kokku nagu tüdrukute vanusedki, kui nad seal koos mängisid. Tal oli mälestuste kaleidoskoop. Kunagi oli olnud tema lapselaste vahel eriline side. Talle tegi haiget näha neid nüüd sama hästi kui võõrastena. Memm ei suutnud taluda mõistet poolõde. Nad olid õed, neis voolas üks ja sama veri. Need tüdrukud olid tema ainsad elavad sugulased.
Marietta pöördus sametkottide poole, täis otsustavust. Ta kallas pärlikeed ükshaaval kahvaturoosale linasele voodikattele. Need kolm keed sädelesid loomulikus valguses, mis suurtest akendest sisse voogas. Sellal, kui ta säravaid pärleid silmitses, tõusis tema käsi alateadlikult kaela juurde. Kord olid need pärlid kaunistanud tema peenikest kaela, sellal kui kael oli olnud veel tema uhkus. Nüüd sai ta seda kahjuks ainult häbeneda. Kõrge kvaliteediga pärlid, iga viimane kui üks. Mitte nagu need tänapäevased, mageveest pärit asjandused, mis olid pigem kostüümiehted kui hinnalised ja peened pärlid. Kui Marietta noor oli, olid pärlid haruldus, kõige väärtuslikum asi naise ehtekollektsioonis.
Noorele tütarlapsele oli kuueteistkümneaastaseks saamise või seltskonnadebüüdi puhul tavaks kinkida tagasihoidlik pärlikee, mis ulatus täpselt kaela alaosani. Marietta sirutas käe välja ja võttis esimese kee. See koosnes kolmest pärlireast ning uhkest rubiinist ja teemandist kinnitist. Vanemad olid selle kinkinud talle St. Cecilia debütantide balliks. Isale meeldisid ekstravagantsed asjad ja see oli olnud kohe kindlasti julge valik, mis oli pannud teda end tundma kui kuninganna teiste valgetes kleitides ja üherealiste pärlikeedega printsesside seas.
Marietta silmitses oma peos kõlkuvaid pärleid ja mõtles, kellele ta küll selle andma peaks.
„Ma annan selle Harperile,” teatas ta.
„Vaiksekesele,” imestas Lucille.
„Ta pole vaikne, ta on lihtsalt kinnine,” vastas Marietta endale vastu rääkides. „Küllap see tuleb tema inglise päritolust.”
„Teeb sama välja,” vastas Lucille. „Ta oli nagu hall hiireke. Kas polnud? Istus alati, nina raamatus. Ehmus ka kergesti. Aga jummel küll, kui armas tüdruk ta oli.” Lucille surus huuled mõtlikult kokku ja vangutas pead. „Ma ei tea, aga minu arvates on see temasuguse nääpsukese jaoks liiga uhkeldav.”
„Selles asi ongi. Need tõstavad teda esile. Ja ta kannab need hästi välja,” vastas Marietta, mõeldes Harperi uhkele hoiakule. „Vaata, Harper on praegu umbes nii vana kui mina siis, kui need pärlid mulle kingiti. Ja ma arvan, et need kreemikad pärlid sobivad hästi tema kreemika jumega.”
„Kreemikas jume?” Lucille’i rinnust tungis välja kume naer. „Teist nii kahvatut tüdrukut kui tema pole ma vist elus näinudki.”
See oli tõsi ja Marietta naeratas. Harperi nahk ei päevitunud suviti iial; see kõrbes, hoolimata sellest, kui palju tüdruk endale päikesekreemi peale uhas.
„Tal on hele inglise nahk nagu tema emal, Georgiana Jamesil,” nentis Marietta üleoleva tooniga, mõeldes jahedale, kalleid disainerirõivaid kandvale naisele, kes oli käitunud temaga väga upsakalt, kui nad olid viimati suhelnud. „Ma olen kindel, et ta kasutab meigi tegemiseks kellut. Ta näeb välja nagu koolnu! Ja ta väidab, et tema soontes voolab kuninglikku verd,” turtsus Marietta. „Neis veenides ei ole tilkagi sinist verd. Mul on tunne, et seal pole punastki. Aga Harperikesel on tõesti väga hingestatud silmad. Eks ole? Selle värvi on ta pärinud Muiridelt…”
Lucille pööritas silmi.
Marietta surus sõrmed pärlite ümber kokku ja mõtles noorele naisele, kes elas New Yorgis ja hoidis temaga distantsi.
„Georgiana on see, kes Harperit meie vastu mürgitab,” teatas ta teemast tuld võttes. „See naine ei armastanud mu poega iialgi. Ta kasutas lihtsalt ära Parkeri head välimust ja tema perekonnanime.” Marietta kummardus Lucille’i kõrva äärde ja sosistas dramaatiliselt: „Parker polnud talle muud kui spermadoonor.”
Lucille laksutas keelt ja kortsutas kulmu ning astus sammukese tagasi. „Jälle seesama jutt. Te ei tea seda.”
„Ta lahutas Parkerist niipea, kui oli rasedaks jäänud!”
„See pole lapse süü.”
„Ma ei süüdistagi Harperit milleski,” vastas Marietta haavunult. „Tema ema, see inglise snoob, kes arvab, et lõunaosariikide inimesed on kõik rumalad maakad, on see, kes on mulle vastukarva.” Ta rehmas käega. „Me ju teame kõik, et Parkeriga polnud just kerge koos elada, rahu tema põrmule. Aga südametu oli keelata tal pärast lapse sündi beebiga kohtuda. Ja sel ajal oli Parker juba pisut endast ära.”
„Endast ära?” kordas Lucille. „Kas nii nimetatakse siis seda, et ta oli vahetpidamata juua täis?”
Marietta oleks tahtnud poja kaitseks Lucille’ile midagi nähvata, kuid hoidis end tagasi, sest Lucille oli käinud temaga koos New Yorgis, kui ta oli viinud Parkeri esimesse mitmest võõrutusravikliinikust. Kurb tõsiasi oli, et hoolimata oma vaimukusest ja sarmist oli Parker olnud kurikuulus joomar. See oligi ta lõpuks tapnud.
Tahtmata sellele rohkem mõelda, pistis Marietta kaelakee resoluutselt sametkotti ja asus teise kaelakee juurde.
Üheksakümmend üks sentimeetrit veatuid säravroosasid pärleid voolas tema sõrmede vahelt läbi, kui ta kee sametist välja võttis. Ta ohkas. Seda imelist pikka keed oli ta kandnud oma pulmas ja hiljem ametlikemail üritustel, kui üle rinna langevad pärlid pidid rõhutama tema lugematut hulka pikki kleite.
„See kee läheb Dorale,” ütles ta.
„Tema on see käsutaja,” märkis Lucille.
Marietta huuled tukslesid, sest Lucille’il oli imetabane anne tüdrukute isiksuseomadustega täppi panna. „Ta pole käsutaja, vahest lihtsalt kõige tugevama arvamusega,” pehmendas Marietta. Dora oli läinud kõige traditsioonilisemat lõunaosariikide noorte naiste rada. Ta oli abiellunud Calhoun Tupperiga, mehega oma sõpruskonnast, kohe varsti pärast ülikooli lõpetamist. Dora sukeldus abielunaise rolli, toetades oma abikaasa panganduskarjääri, oma kogukonda, kirikut ja hiljem oma poega. Nagu Mariettal, nii oli olnud ka Doral
