Originaali tiitel:
Lisa Scottoline
Look Again
2009
Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.
Tegemist on väljamõeldisega. Kõik selles romaanis kujutatud tegelaskujud, organisatsioonid ja sündmused on autori kujutlusvõime vili või neid kasutatakse kirjanduslikus kontekstis.
Kaane kujundanud Reet Helm
Toimetanud Anneli Sihvart
Korrektor Mari Mets
Copyright © 2009 by Lisa Scottoline
Originally published by St. Martin’s Press.
All rights reserved.
Trükiväljaanne © 2017 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2018 Kirjastus ERSEN
Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2019 Kirjastus ERSEN
Raamatu nr 11301
ISBN (PDF) 978-9949-844-84-5
ISBN (ePub) 978-9949-84-878-2
Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee
Minu armastatud tütrele
Kust sa küll tulid, mu lapsuke pisike?
Ma kõiksusest saabusin siia.
Kust sa küll said need silmad nii sinised?
Taevast kaasa need tohtisin viia.
George MacDonald
„At the Back of the North Wind“
Kus oled olnud, mu poeg sinisilmne?
Bob Dylan
„A Hard Rain’s A-Gonna Fall“
Esimene peatükk
Ellen Gleeson keeras parasjagu oma eesust lahti, kui miski saabunud posti seas ta tähelepanu köitis. See oli valge kaart kadunud laste fotodega ja üks neist oli veidralt sarnane ta enda pojaga. Naine silmitses võtit lukus pöörates fotot, kuid lukumehhanism oli ilmselt külma tõttu kinni kiilunud. Lumi kattis maastureid ja kiikesid ning öötaevas oli külmunud mustikate karva.
Ellen ei suutnud pilku valgelt kaardilt ja sellel olevalt tekstilt KAS TE OLETE SEDA LAST NÄINUD? kuidagi kõrvale pöörata. Sarnasus fotol oleva poisi ja naise enda poja vahel oli kummastav. Samasugune lai silmadevahe, väikesevõitu nina ja viltune naeratus. Ehk tekitas niisuguse illusiooni valgusti ukse kohal. Sellesse oli keeratud pirn, mis pidanuks putukaid eemale peletama, kuid üksnes andis neile kollaka tooni. Naine tõstis foto silmadele lähemale, kuid järeldus jäi samaks. Need poisid oleksid võinud olla kaksikvennad.
Veider, mõtles Ellen. Tema pojal ei olnud kaksikvenda. Naine oli lapsendanud üksiklapse.
Naine loksutas äkki kärsituks muutudes võtit lukuaugus. Tööl oli päev pikaks veninud ja käekott, portfell, post ja kaasa ostetud Hiina toit olid tal käes pudenemas. Grillitud ribide aroom kerkis talle ninna, pani kõhu korisema ja ta keeras võtit tugevamini.
Lukk andis viimaks järele, uks vajus lahti ja naine kuhjas asjad selle kõrval seisvale lauale ning võttis end oma hubase elutoa soojuses mõnust judistades mantli seljast. Punase-valgeruudulise diivani taga raamistasid aknaid valged pitskardinad ja seintele olid šabloonidega maalitud lehmad ja südamemotiivid, väike armas detail, mis meeldis naisele kaugelt rohkem, kui reporterile pidanuks. Plastmassist mänguasjakast, mis oli kuhjaga täis pehmeid mänguasju, papist kaantega lasteraamatud ja McDonald’si lasteeinete karpidest pärit kujukesed; sellist sisekujundust juba ajakirjas House & Garden ei näe.
„Emme, vaata!“ hüüdis Will ja tormas naise poole, paberileht käes. Näo ümber rippuvad salgud varjasid ta põski ja Elleni vaimusilma eest vilksatas läbi posti hulgas olnud valgel kaardil nähtud kadunud poiss. Sarnasus jahmatas teda ja hääbus seejärel vere kohinal temast üle voolavasse armastuselainesse.
„Tere, kullake!“ Ellen ajas käed laiali, kui Will ta põlvedeni jõudis, ning haaras poisi sülle, nuhutas teda ning hingas sisse kuivade Cheeriose helveste kaera- ning lapse tunkede külge kleepunud Play-Dohi plastiliini kerget mandlihõngu.
„Fuuuu, emme, su nina on külm.“
„Ma tean. See vajab armastust.“
Will kihistas naerda, siples ja vehkis oma joonistusega. „Vaata, mis ma joonistasin! See on sulle!“
„Vaatame.“ Ellen asetas poisi põrandale ja vaatas tema joonistust, mis kujutas puu all rohtu söövat hobust. See oli joonistatud pliiatsiga ja vabakäejoonistuse kohta liiga hästi. Will polnud mingi Picasso ja tema peamiseks teemaks olid veoautod. „Oi, see on nii ilus! Tänan väga.“
„Tere, Ellen,“ ütles Connie Mitchell, lapsehoidja, kes naeratades köögist tuli. Connie oli lühikest kasvu ja armsa olekuga ning nägi oma valges dressipluusis, millel oli kiri PENN STATE ja mida ta laia säärega teksade ja lössis Uggsi saabastega kandis, välja nagu vahukomm. Naise pruune silmi ümbritsesid kanavarbad ja kastanpruuni hobusesaba ehtisid hallid triibud, aga indu ja enamasti ka energiat jätkus Conniel nagu teismelisel. „Kuidas su päev läks?“ tahtis ta teada.
„Hullult sebimist oli. Ja teil siin?“
„Normaalselt,“ vastas Connie ja see oli üks põhjustest, miks Ellen teda taeva kingituseks pidas. Ta oli piisavalt lapsehoidjate põhjustatud draamasid üle elama pidanud ja pole hullemat asja, kui oma lapse jätmine lapsehoidja hoolde, kes sinuga ei räägi.
Endiselt elevil Will vehkis pildiga. „Mina joonistasin selle! Täitsa ise!“
„Ta kopeeris selle värviraamatust,“ tähendas Connie sosinal. Naine astus üle toa kapi juurde ja võttis sealt oma talvejope.
„Mina joonistasin selle!“ Willi otsmik tõmbus kurdu.
„Ma tean, ja sa tegid seda nii hästi.“ Ellen silitas poisi siidiseid juukseid. „Con, kuidas teil ujumas käies läks?“
„Hästi. Suurepäraselt.“ Connie tõmbas mantli selga ja sikutas hobusesaba vilunud liigutusega krae vahelt välja. „Ta oli nagu pisike kala.“ Naine võttis akna all seisvalt pingilt oma sinna valmis pandud pruuni käekoti ja kandekoti. „Will, räägi emmele, kui osav sa ujumislauaga olid.“
Väikelastele ja maniakaal-depressiivse sündroomi all kannatajatele tüüpilise tujukõikumise käes kannatajat kehastav Will mossitas.
Connie tõmbas oma jaki luku kinni. „Ja pärast me joonistasime, oli nii? Sa rääkisid mulle, et emale meeldivad hobused.“
„Ma joonistasin selle,“ teatas Will pahuralt.
„See
