kõige vähem väärtuslikuks peeti. Naine pesi käsi ja talle tundus, et vesi on tulikuum, kuigi see võis vabalt olla tema kujutlusvõime vili.
„Kedagi spordiuudiste omadest Marcelo lahti ei lase,“ ütles Sarah ja ärevus muutis ta tavaliselt niigi kiire kõne veelgi kiiremaks. Naine oli sale ja väikest kasvu, tal olid ilusad silmad ja väike, huulepulgaga rõhutatud suu, mis iialgi liikumast ei lakanud. „Ma arvan, et läheb mõni reporteritest, kas uudistest või olustikulugudest.“
„Täna lastakse veel keegi lahti,“ tähendas Courtney ja tema Bostoni aktsent kaotas sõnalõpud ära. „Ma arvan, et uudistest.“
„Ei, see ei tule kõne alla. Neil on meid tarvis.“ Sarah vedas sõrmedega läbi oma läikivate mustade juuste, mis kihtidena ta kõrvadele langesid. Naise kõrvades vilkusid pisikesed teemantkõrvarõngad ja ta nägi oma mustades pükstes, mustas soonikkoes sviitris ja rätsepatööna valminud valges särgis šikk välja nagu ikka. „Nad ei saa kogu uudistemassi kuskilt agentuurist võtta.“
„Just selleks jumal Reutersi lõigi,“ kõhistas Courtney heatahtlikult.
Ellen sirutas käe paberkäteräti järele ja märkas oma peegelpilti. Naise huuled tõmbusid sirgeks kriipsuks ja ta võinuks vanduda, et tal oli kanavarbaid korraga rohkem kui hommikul ärgates. Tavalisest tugevam meik rõhutas ta silmade rohelist, kuid hetkel tundus naisele, et ta on end omaenda koondamise tarvis üles löönud.
„Sa lihtsalt eksid, Courtney,“ väitis Sarah ja see tuletas Ellenile meelde, miks naine talle kunagi meeldinud polnud. Agressiivsus oli ajakirjandusega kaasas käiv ametirisk ja Sarah ei tabanud kunagi ära, millal see tuleks kõrvale jätta. „Neil on uudistereportereid vaja, eriti arvestades sündmusi Iraagis ja uut valitsust.“
„Milleks? Keegi meie omadest ei ole ju Valge Maja pressiruumis tegev.“ Courtney raputas pead. „Ja pealegi on meie kord, sest viimati koondati just olustikulugudest. Suzanne’i mäletad?“
„Ta oli selle ära teeninud,“ teatas Sarah ning Ellen viskas paberkäteräti minema ja tundis, kuidas ta kõht krampi tõmbus.
„Suzanne ei olnud seda ära teeninud. Mitte keegi ei ole.“
„Kui lahti lastakse keegi uudistest, siis mina see igatahes ei ole.“ Sarah põimis käed rinnale vaheliti. „Mul on linnavalitsuses head allikad ja nad teavad seada.“
„See olen mina,“ arvas Courtney ja Ellen pöördus kuuldu vastu tõrget tundes tema poole.
„Ei, Court, nad ei saa sinust loobuda.“
„Jah, saavad küll ja seda nad teevad. Võin kihla vedada.“ Courtney meigita näo ilmes peegeldus alistumine. „Läheb, nagu läheb. Minu onu ladus kunagi Linotype’i masinatele trükki ja seitsmekümnendatel, kui kasutusele võeti arvutid, jäid nad kõik oma kohtadest ilma. Kunagised tootmispoole kärped on nüüdseks lihtsalt toimetustesse välja jõudnud, muud ei midagi.“ Naine kehitas õlgu. „Mul on nagunii puhkust tarvis.“
„See ei ole sina.“ Ellen suutis naeratuse näole manada, kuid ta teadis tõde. „See olen mina ja me kõik teame seda. Marcelo meelest kirjutatakse olustikulugudes üksnes kassipoegadest puu otsas, niisiis on minul minek. Vähemalt annab mulle kinga tõeliselt kuum kutt.“
„See on asja positiivne külg.“ Courtney naeratas. „Ma kuulsin, et ta pandi ajakirja Philadelphia kõige ihaldusväärsemate poissmeeste nimekirja.“
Ellen pööritas silmi. „Uskumatu, et nad selliseid tobedaid nimekirju koostavad.“
„Ma ei suuda uskuda, et nad kasutasid sõna „poissmees“.“
Courtney ja Ellen hakkasid naerma, kuid Sarah näis olevat sügavalt mõttes ja vaatas korraga üles.
„See pead olema sina, Courtney.“
„Sarah!“ Ellen kortsutas kulmu. „Väike viisakus oleks omal kohal.“
„Ta ise ütles seda,“ andis Sarah vastu.
„Asi ei ole selles.“ Ellen pöördus kõrvale, tundes oma järgmise mõtte pärast piinlikkust. Courtney abikaasale kuulusid Maine’is kolm suvelaagrit ja Sarah’ mees oli rindkerekirurg. Tema oli ainus, kel polnud abikaasat, kelle töötasu mingitki turvalisust pakuks.
„El, sa näed vilets välja.“ Courtney silmitses naist. „Ega sa ometi oksendama hakka.“
„Ei, Boston. Ma ei hakka hoooksendama.“ Ellen raputas pead. Ta teadis, et kaotab täna töökoha, ja see paganama valge kaart painas teda endiselt. „Kuulge, rahuneme õige maha, eks? Iga hetk saame teada, kes meist kolmest mineja on. Ei ole mõtet selle pärast hulluks minna.“
Sarah pöördus tema poole. „Kuule, ole normaalne. Sa tead, et Marcelo ei lase sind elu seeski lahti. Ta on sinust sisse võetud.“
„Ei ole.“ Ellen tundis, kuidas ta nägu õhetama lööb.
„Ta vahib sind oma kabinetist, justkui oleksid sa seal klaasi taga kala akvaariumis.“ Sarah silmad pilkusid. „Nagu blond kalake.“
„See on naeruväärne,“ tähendas Ellen, kuid Courtney asetas käe ta õlale.
„El, need on mu kuulsad viimased sõnad. Sina oled vaba, tema on vaba ja elu on lühike. Mina ütlen sulle, kasuta juhust.“
Järsku koputati tualettruumi uksele.
Ja kõik kolm naist pöördusid vaatama.
Kuues peatükk
Uudistetoimetuse ruumi sisustasid enam kui viiskümmend L-kujulist kirjutuslauda, millele olid paigutatud arvutid, mitmel liinil suhtlemist võimaldavad telefonid ja igapäevased tarbeesemed, kuid vaid mõne laua taga istusid inimesed. Ellen oli ajalehes töötanud piisavalt kaua, mäletamaks, kuidas kõik lauad olid asustatud ja toimetuses käis teleris ja filmides kujutatud sigin-sagin. Toona oli õhk täis olnud elektrit, mis kaasnes tegutsemisega uudiste epitsentris. Nüüd oli see epitsenter üle läinud internetti ja jätnud tühjaks paljud kirjutuslauad, millele lisandus nüüd veel üks. Courtney oma.
Ellenile tundus ruum nüüd kuidagi palju tühjemana, kuigi naine teadis, et see polnud võimalik. Suurem osa töötajatest oli läinud kuritööpaigast põgenedes mingeid ülesandeid täitma. Sharon Potts äriuudistest ja Joey Stampone spordisektorist istusid midagi kirjutades ja ellujääja süütundest painatuna üksteise pilku vältides laua taga. Üksnes Sarah lobises muretult oma mobiiltelefoniga; jutuvada mõjus niisama kohatult nagu naer matustel.
Ellen pani külmaks läinud kohvi käest ja istus arvuti taha, kontrollis e-kirju ja avas aadressraamatu. Ta pidi jätkuloo kirjutamiseks Susan Sulamani telefoninumbrit otsima hakkama, kuid tundis end läbi raputatuna. Courtney ei olnud kirjutuslauda tühjendades valanud ühtki pisarat, mis muutis olukorra üksnes raskemaks, aga nad olid kallistanud ja lubanud ühendust hoida, kuigi mõlemad teadsid, et neil on selleks liiga palju tegemist.
Sina oled vaba, tema on vaba ja elu on lühike. Mina ütlen sulle, kasuta juhust.
Naise mõtted jõudsid otsaga taas Timothy Bravermani juurde, ta pistis käe käekotti, tõmbas valge kaardi välja ja vaatas keskmist fotot. Willi ja Timothy sarnasus rabas teda taas, isegi vaatamata sellele, et pildil oleva poisi oli kujundanud
