Marcelo asetas käed lauale, lahtised peopesad ülespoole. „Ema, kes endiselt oma laste kaotust leinab. See on tema jaoks kohutav, aga mina selles lugu ei näe.“
„Selles on midagi rohkemat.“ Ellen ei suutnud loo tõmmet kuidagi selgitada, aga see oli tema puhul alati nii. Naine tunnetas, et asi oli kuidagi Bravermanide lapsega seotud, kuid seda polnud tal plaanis Marcelole rääkida. „Mis oleks, kui ma kohtuksin Susaniga, siis paneksin loo kondikava kirja ja sa ütleksid, mida sa sellest arvad? See asi võib ennast ära tasuda.“
„Ma ei saa sinust aru.“ Marcelo nihutas end toolil ettepoole ja ta huultel mängles uskumatu naeratus. „Ma palusin sul just panna meie lugejad mõrvaga kaasnevat tragöödiat tunnetama. Kas sellest ei piisa, et sind tegevuses hoida, Ellen?“
Naine naeris. Huumor oli võimuga võrdväärne afrodisiakum ja sellel mehel polnud kummastki puudust. Ja siis veel see aktsent, pehmed s-tähed ta kõrvu paitamas nagu sosin.
Marcelo kummardus veel rohkem ettepoole. „Ma tean, et sa oled tänase pärast õnnetu.“
„Mis mõttes õnnetu?“
„Sarah mainis mulle, et sa ei ole Courtney koondamise tõttu enam minu eriline fänn. Ma tegin enda meelest parima otsuse.“ Marcelo ilme tõmbus süngeks. „Püüa, palun, sellest aru saada.“
„Ma saan aru.“ Ellen ei taibanud tegelikult üldse midagi. Miks pidanuks Sarah mehele midagi sellist rääkima? Aeg oli teemat vahetada. „Mida sa siis sellest Sulamanide asjast arvad? Kas annad mulle võimaluse?“
„Ei. Anna andeks.“
„Olgu siis.“ Ellen tõusis ja üritas oma pettumust varjata. Polnud mõtet hakata mehele peavalu valmistama. Ta pidi tema kabinetist enne välja pääsema, kui temagi koondatakse.
„Edu mõrvalooga.“
„Tänan,“ ütles Ellen ja lahkus, et Sarah’ga rääkima minna.
Ta tundis, et ees ootab lahing.
Üheksas peatükk
Sarah kirjutuslaud oli tühi ja ta mantlit polnud samuti nagis, niisiis astus Ellen lähima kirjutuslaua juurde, millel seisva arvuti taga istus Meredith Snader, kelle lühikesed hallid juuksed monitori tagant vaevu välja paistsid.
„Vabandust, Meredith, kas sa Sarah’t oled näinud?“
Meredith vaatas üle oma kilpkonnaluust raamidega prillide üles, kuid ta pilk oli ähmane ja mõtted keskendusid endiselt loole, mida ta parasjagu kirjutas. „Ta läks ära.“
„Kas ta ütles, kuhu?“
„Anna andeks, ei.“ Meredith keskendus nüüd Ellenile ja tema pilk muutus teravamaks nagu kaamera objektiiv. „Kuidas sa nüüd, kui Courtney läinud on, ennast tunned?“
„Kurvalt. Aga sina?“
„Kohutavalt.“ Meredith ohkas nagu vanainimene. „Tead küll, öeldakse, et sõda on tõeline põrgu, aga mina olen olnud nii sõjas kui ka uudistetoimetuses. Minu jaoks pole vahet.“
Ellen naeratas mornilt. Meredith oli meditsiiniõena Vietnami sõjas käinud, kuid ta rääkis sellest harva. „Sina ei pea küll millegi pärast muretsema. Sa oled siin institutsioon omaette.“
„Ma ei kannata, kui inimesed mind niimoodi nimetavad. Institutsioonid panevad kell kolm uksed kinni.“ Meredith judistas end teeseldult.
„Sind ei lase nad iialgi lahti.“
„Mind see ei rõõmusta. Mina arvan nagu sinagi, et ühe inimese lahkumine mõjutab kõiki. Courtney oli väga armas inimene ja väga hea reporter.“ Meredith vangutas pead. „Ma kuulsin, et sa oled selle pärast endast väljas.“
„Mis mõttes?“
„Sarah ütles, et sa võtsid seda raskelt.“
Ellen suutis vaevu oma ärritust varjata ja Meredith kummardus häält tasandades üle oma klaviatuuri tema poole.
„Ta mainis ka seda, et sa süüdistad selles Arthurit. Muide, mina ka. See pole muud, kui kõige hullemat sorti ahnus.“
Ellen tõmbus jäigaks. Arthur Jaggisoon oli koos oma perekonnaga ajalehe omanik ja tema mustamine oli karjääri seisukohast enesetapuga võrdne. Tegelikult ei süüdistanud ta meest toimuvas mitte sugugi. „Kas ta tõesti ütles seda?“
„Jah.“ Meredithi telefon helises ja ta pöördus sellele vastama. „Vabanda mind, ma olen seda kõnet oodanud.“
„Muidugi.“ Ellen läks oma laua juurde tagasi ja vaatas toimetuses ringi. Sharon ja Joey rääkisid telefoniga ning pöörasid pilgu demonstratiivselt ära ja naine küsis endalt, kas Sarah oli ka nendega rääkinud.
Elleni nägu lõõmas, kui ta oma laua taga istet võttis. Marcelo oli seljaga tema poole, niisiis pilkude mängu enam ei toimunud ja ega tal selleks tuju ka olnud. Naise arvuti klaviatuuril vedeles korratu lasu väljatrükitud märkmeid, kõige ülemise servas Sarah’ nimi.
Ellen võttis paberid ja asus neid lehitsema; neil olid kirjas mustand, uurimisandmed ja statistika. Ta oleks soovinud Sarah’ga asju klaarida, kuid ei teadnud tema mobiiltelefoni numbrit. Naine sirutas käe kohvitassi järele ja rüüpas lonksu külma jooki. Tema hajevil pilk kohtus ekraanil Willi omaga, kuid poisi nägu muutus Timothy Bravermani omaks.
Ellen tundis, et peab oma mõtted klaariks saama. Ta tõusis, haaras käekoti ja tõmbas mantli selga.
Kümnes peatükk
Ellen istus kenas peretoas, kus oli olemas kõik peale pere. Tema vastas oli mustrilisele diivanile kerra tõmbunud Susan Sulaman, silmapaistvalt asjaliku olemisega naine, jalas teksad ja seljas roosa dressipluus, jalad paljad, rüüpamas klaasist vett ja mõjudes omaenda kodus veidralt kohatuna. Tammepuust põrandat kattis idamaine vaip; kaks vastamisi seatud diivanit seisid koloniaalajastu kamina ees, mida ehtisid ehtsad malmkonksud ja metallkonsoolid. Täiuslikult ümaral kirsipuust lauakesel olid värsked ajakirjad, virn suureformaadilisi kunstiraamatuid ja diktofon, mis oli nüüd, mil sissejuhatava vestlusega oldi ühele poole saadud, sisse lülitatud.
„Niisiis ei ole te oma lastest midagi kuulnud?“ küsis Ellen.
„Mitte midagi,“ vastas Susan vaikselt ja libistas sõrmi läbi pehmelt ümber lõuajoone koolduvate pruunide juuste. Naise ilusad silmad olid pruuni värvi, kuid neid ümbritsevad kanavarbad sügavamad, kui tema vanus eeldada lubanuks. Naise laubal, täiusliku ninajuure kohal olid end sisse söönud kaks sügavat kurdu. Susan Thoma Sulaman oli enne oma kõige hullema õudusunenäo algust ja multimiljonärist ehitusettevõtja Sam Sulamani trofeenaiseks saamist olnud Allegheny maakonna miss.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив
