ma võib-olla kujutan ette, aga olen üsna kindel, et kõik, kes seal töötavad, on ülilahedad ja trendikad ja kannavad tõenäoliselt hipsteriprille ja eetilisi pükse. Ilmselt on neil asjade arutamiseks Whatsappi rühmad, selle asemel et mõttetuid kahetunnilisi koosolekuid teha, kus arutatakse midagi, mille saaks lahendatud ühe e-kirjaga, ja kui neil ikkagi toimub koosolek, siis istuvad nad … noh … maitea, kott-toolidel või kuskil. Samas, kas ma ikka tahan töötada kuskil, kus on kott-toolid? Ma olen peaaegu neljakümne kahe aastane. Kas ma suudaksin kott-toolilt väärikalt püsti tõusta? Ah, neil ilmselt polegi neid kott-toole, küll kõik laabub.
Ja ma saaksin tegeleda tõesti millegi stimuleeriva ja väljakutsuva ja põnevaga, mitte nagu oma vanal töökohal, kus parim asi oli Kahtlasele Edile raamatupidamisosakonnast öelda, et tegelikult ei, ei ole võimalik hävitada kõiki jälgi kogu sellest karmist pornost, mis ta oma sülearvutisse „kogemata alla laadis“ (õeluse lainel väitsin talle ka, et internet jälgib kõike, mida ta teeb, nii et isegi kui ta uue arvuti ostaks ja vana jõkke heidaks, teaks internet sellest hoolimata kogu pornost ja tema naine saaks ikkagi teada, mida ta kõike passis).
Palk on ka väga hea. See oleks hirmus tore, sest vana töökoha lahkumishüvitis on juba otsakorral ja ma vihkan mõtet sellest, et mul pole oma raha. Tean, et kõik läheb nagunii meie ühiskontole, aga ma olen sinna alati panustanud ja mõte Simonist „sõltumisest“ torgib mõneti hinge. Ainus halb külg oleks see, et tegu on täiskohaga.
Ilmselt oleksin pidanud kogu seda täiskohaga tööle minemist Simoniga enne arutama, kuid olin nii elevil oma täiusliku töö üle, mis mulle põhimõtteliselt peo peal kätte toodi (ja vaimusilmas olin juba pea kogu oma uue palga ära kulutanud), et otsustasin agentuuri kaudu kandideerida. Oh, milline õnn, kui mind sinna võetaks! Nüüd on lapsedki suurema osa ajast koolis ja lisaraha kataks hõlpsasti kasvavad lapsehoolduskulud ja jääks ülegi. Hoian pöidlaid ja varbaid ja jalgu ristis ja … mida veel peale silmade risti saaks hoida? Ehk on minus ikkagi kübeke optimisti alles.
Laupäev, 20. august
Olen puhanud, akusid laadinud ja tulvil tegutsemisindu pärast imelist, lõõgastavat perepuhkust oma armsate laste ja armastatud abikaasaga. Nii tore oli! Muudkui lustisime ringi! Ja kõik need riukad! Need vigurid! Ühel päeval meenutavad lapsed neid kuldseid päikeseküllaseid päevi ja naeratavad heldimusega #õnnelikemälestuste peale, mil nad naersid ja jooksid mööda liivaseid Cornwalli liivarandu, seljas maitsekad kampsunid, tuul sasimas juukseid ja noorus alles ees ootamas. Või vähemalt saavad nad seda meenutada, kui vaatavad mu Instagrami kontot, mis raporteerib sellist puhkusereisi, mida tahtsin saada, selle asemel et kajastada puhkust, mida tegelikult kogesin, mis koosnes peamiselt pesu pesemisest, üritustest mängida lauamängu, mille pooled tükid olid kaduma läinud, katsetest teha süüa võõras köögis ja pidevast vandumisest, sest iga kuradima nuga selles kohas oli täiesti nüri. Muuseas, miks üldse suvemajades ALATI kõik noad nii nürid on? Kas ähvardava ohu tõttu, et jätkuvate #õnnelikemälestuste loomise ja toreda ajaveetmise pinges võiks keegi murduda ja püüda oma pere mõrvata, kui ta peaks veel üks kord kuulama vingumist selle kohta, kuidas teised käivad uhketel puhkustel ja miks meie peame Cornwalli minema (sest meie kuulume keskklassi, armsake, ja oleme pisut tõusiklikud) ja kas me võiks järgmisel aastal ikkagi Center Parcsi minna? (Ei, kallis, sest su isa vihkab Inimesi). Siis jonnitakse juba WiFi puudumise pärast (sest, kullake, me oleme siin selleks, et üksteisega vesteldes toredasti aega veeta ja mitte nutitahvleid vahtida, ja jah, ma tõepoolest läksin õue 4G-ühendust otsima – pidin ju oma pildid Instagrami üles panema, sest kuidas muidu peaksid teised teada saama, kui tore meil on? Meil ON tore. ON KÜLL! MEIL ON TORE, SEST, KURAT KÜLL, MINA ÜTLEN, ET MEIL ON TORE! Ei, sa ei saa mu telefoni laenata, et mängida Pokémon Go’d. Sest Cornwallis ei ole ühtegi Pokémoni. Ei, muidugi ei valeta ma sulle, miks ma sulle valetama peaksin?).
Kui ei vastaks tõele, et olen sama vilunud sotsiaalmeedias valetaja kui iga teinegi, oleksin veendunud, et kõik meie maa lapsed veedavad kogu oma suvevaheaja mingisuguses päikeseküllases, kuldkarralises Enid Blytoni maailmas, lõbutsedes ja vallatledes randadel, kekseldes mööda põllulilli täis aasu, lennutades tuulelohesid ja ehitades oma armastavate vanematega liivalosse, kuid Facebooki ja Instagrami sõnul ja väikese abiga mõnedelt filtritelt on ka minu lapsed kogu suve läbi just sellega tegelenud.
Igatahes oleme nüüd kodus, kõik on pikast ja kohutavast sõidust üdini kurnatud ja paistab, et oleme endaga autos ja kohvrites kaasa toonud enamiku Cornwalli rannaliivast, ja vaja on pesta tohutud kogused pesu, ning ausalt öeldes ma ei teagi, miks me üldse vaevume puhkusele minema, kui puhkusest ülesaamiseks oleks uut puhkust tarvis. Kuid vähemalt on mul mõned kenad fotod, olgugi et lapsed kurtsid pidevalt, et teen neist liiga palju pilte, ja virisesid, miks mul küll nii palju pilte vaja on, ja lõrisesin vastu, et vajan pilte vanaduspõlve jaoks, kui olen hall ja põdur ja lapsed on suureks kasvanud ja mu maha jätnud ja kõik, mis nende lapsepõlvest alles jääb, ongi needsamad pildid. Sain isegi Simonist ühe kena pildi, mis on tõeline ime, sest tavaliselt hakkab ta kohe lolle nägusid tegema, kui kaamera tema poole suunan. Vähemalt tean, kust lapsed selle pärinud on!
AGA! Tagasiteel sain kõne Unelmate Töökohast – mind sooviti intervjueerida! Simon oli pisut ükskõikne, rõhutades, et tööintervjuu ja tööpakkumine on kaks eri asja, ohates sügavalt ja meenutades mulle, et ma ei tohiks lootusi liigselt hellitada, aga käigu ta ka persse. See on samm õiges suunas, mis siis, et Simon teeb kõik, et mu tuju peale sittuda. Oleks tore, kui tal õnnestuks vaid sel ühel korral ilmutada mu tegemiste suhtes positiivsust ning mind julgustada, selle asemel et alati asja halba külge näha ja kohutavaid tagajärgi ennustada. Pisut seda neetud usku minusse, see on kõik! Kas seda on liiga palju küsida? Igatahes, märksa tähtsam kui Simon Vingupüks Peerukott on küsimus selle kohta, mida selga panna?
Hämmastaval kombel on Peteri taim endiselt elus, olgugi et hülgasime selle terveks nädalaks.
Reede, 26. august
Mitu nädalat mööda on läinud? Tundub terve igavik. Millal nad ometi kooli tagasi lähevad? Hakkan juba lootust kaotama, et nende vaheaeg üldse kunagi lõpeb. Ainus helge punkt silmapiiril on lähenev tööintervjuu ja võimalus saada võimukaks, korporatiivse olemisega Päris Inimeseks, selle asemel et olla snäkiautomaat ja tülide vahekohtunik. Täna pakkusin välja, et aeda onni ehitamine võiks olla tore ajaviide. Lapsed vaatasid mulle otsa, nagu oleksin palunud neil endile pihku sittuda ja siis plaksutama hakata. Kuna päike paistis, nõudsid nad hoopis veesõda. Vastupidi oma paremale äranägemisele – olen nimelt rangelt veendunud, et veesõjad pole midagi muud kui otsetee traumapunkti, sest murtakse jäsemeid või vähemalt voolab natuke verd või tekivad hirmsad verevalumid – nõustusin, sest mul polnud enam jõudu, et vaielda.
Vähemalt oma kümme minutit loopisid nad vett ja karjusid õues, enne kui otsustasid, et nüüd hakkas igav ja külm, seega oleks hoopis lõbusam tassida muda ja vett ja muru läbi köögi, kasutada hoomamatut arvu rätikuid, panna selga täiesti uued riided, ja just siis, kui ma olin mudasoo köögipõrandalt maha pesnud, paluda luba vesiliugu mängida.
Keelasin vesiliu ära, sest veesõja olime õnnelikul kombel ilma vigastusteta üle elanud, seega ei tahtnud ma saatust sellega õrritada, et toon välja Hukatuse Mati, mille nimi oleks pidanud tegelikult olema Luumurruliug. Pakkusin välja igasuguseid teisi mõistlikke tegevusi, mida aias teha saaks: nad võiksid hüpata sini-kollasel õudusel, mis on hävitanud kõik zen-vaibid mu aias, nad võiksid palli mängida, nad võiksid kas või mõne paganama puu all raamatut lugeda, aga nad ei tohtinud tulla kaunil suvepäeval tuppa ekraani vahtima ja mul polnud plaaniski neid kuskile viia või nende meelelahutuse peale täna sentigi kulutada. Nad pidid mängima aias ja kõik!
Seda öelnud, taganesin tuppa ekraani vahtima ja teesklesin, et teen tööd. Noh, ma ütlesin neile, et „teen tööd“. Tegelikult
