kohvitopsi – kas see on nõutav aksessuaar? Kas nad ei pruugi mind tõsiselt võtta, kui ma EI ilmu kohale, käes papist topsike, täis soja latte grande’t? Kas sedasi üldse öeldakse? Pealegi arvasin, et kõiki suuri kohvikette mõistetakse hukka, sest nad hiilivad ebaeetilisel kombel maksudest kõrvale. Äkki, kui ma valet sorti kohvi kaasa toon, tõmmatakse mind eelisjärjekorrast maha veel enne, kui suugi avada jõuan. Ehk peaksin lihtsalt tasuta kohvi Waitrose’ist võtma. Kas Waitrose’i peetakse eetiliseks? MA EI TEA. Tean vaid, et see on keskklass! Kõik need ja muudki mured tiirlesid mu peas, kui pool tundi hiljem taipasin, et kuulen midagi hirmutavat. Vaikust. Vaikus ei valitse minu armastatud jõnglaste puhul kunagi, kui just Midagi Halba pole juhtumas. Lõin tagaukse lahti ja leidsin eest lohutu Jane’i, kes püüdis pusas jojo-nööri lahti harutada.
„Kus Peter on?“ nõudsin ma.
Jane kehitas õlgu: „Maitea.“
„Kas ta siis polegi sinuga? Sa ei märganud teda kusagile minemas?“
Jane kehitas taas õlgu ja pomises midagi selle kohta, et ilmselt on vend toas ja see pole aus, sest kui ta on iPadis, siis tema, Jane, kes polnud minu käske eiranud, väärib EKSTRA iPadi-aega, et teha tasa Peteri äsja kätte võidetud aeg, ja veelgi rohkem lisaaega, mis peegeldaks tema kuulekust. Katkestasin Jane’i veniva argumendi ekraaniaja kohta ja tormasin tuppa Peterit otsima. Hõikasin ja kutsusin, kuid vastust ei tulnud. Oma toas teda polnud, elutoas teda polnud, vetsus teda polnud, ta polnud isegi Jane’i toas õe närvi ajamiseks tema asju varastamas.
„JANE!“ karjusin ma. „Oled sa KINDEL, et sa ei näinud, kuhu ta läks?“
Jane eitas endiselt, kinnitades kärmelt, et ükskõik milline saatus Peterile ka osaks on saanud, see polnud kindlasti tema süü.
Mind haaras jäine tunne. Mõistlik ajuosa hakkas statistikates tuuseldama, meenutades, et suure tõenäosusega oli kõik korras, samas kui ülejäänud sisemus karjus hääletult, sest mu väike poeg oli kadunud, ja ma ei teadnud isegi, mis tal seljas oli, et politseile välimust kirjeldada, sest ta oli täna nende kuradima veesõdade tõttu nii mitu korda riideid vahetanud.
MIKS ei lubanud ma tal lihtsalt vesiliugu lasta? Parem veeta pärastlõuna traumapunktis mõne kergelt lömmi löödud jäsemega kui kõik need stsenaariumid, mis mul parasjagu läbi pea jooksid – reeturlikud tiigid; numbrimärkideta kaubikud, mis pidurite kriisates peatusid ja siis jälle minema kihutasid, ilma et keegi neid märganud oleks; ralliauto, mis tuiskab äärelinna tänavat mööda pisut liiga kiiresti, et peatuda enne väikest siluetti, kes oli teele pallile järele tormanud. Põgusa sekundi vältel püüdsin meenutada, kas kuskil läheduses on ehk mõni mahajäetud kaevandusšaht, kuhu ta kukkuda oleks võinud. Kas Judgy võiks ta üles leida? Vaevalt. Ta vihkab Peterit südamest ja see tunne on vastastikune.
Hetkeks, mil kõik need mõtted olid läbi mu pea tuisanud, olin juba tänava peal ja karjusin nii valjusti kui võimalik Peteri nime, püüdes mitte liiga hüsteeriliselt kõlada. Ta oli kadunud kõige rohkem viisteist minutit – kinnitasin endale, et politseisse on liiga vara helistada. Kuulnud mu karjumist, tormas majast välja ületee naaber ja hingesugulane Katie ning ma paiskasin talle välja, mis just juhtunud oli.
„Oh, jumal!“ ütles ta. „Aitan sul otsida. Las ma võtan tüdrukud kaasa ja lähen sinnapoole ja sina mine teisele poole, ja kui ta meid hüüdmas ei kuule, hakkame ustele koputama. Küll me ta leiame, Ellen, ära muretse.“
Noogutasin, hirmul, et kui rääkida püüan, puhken nutma, ja suundusin otsimisretkele, hõigates Peterit, Jane minu selja taga (ma ei saanud teda silmist lasta. Oli niigi halb, et kaotasin ühe lapse; kaotada teine tooks kahtlemata endaga kaasa leedi bracknellilikke7 hurjutusi minu kasvatamismeetodite kohta).
Jõudsin tänava lõppu, ise endiselt karjumas, ja hakkasin tagasi tulema, hääl kähe ja kabuhirmu vaevu vaka all hoidmas, kui Karen Davison 47. majast oma ukse avas, üllatunud ilme näol.
„Peter on siin!“ ütles ta. „Sa ei teadnudki?“
„Ei!“ nuuksatasin. „Arvasin, et ta mängib aias ja ühtäkki oli ta kadunud.“
„Ta on siinsamas, mängib sellel tobedal vesiliuasjal minu lapselastega,“ ütles Karen. „Ta mängis parasjagu teie maja ees, kui me poest koju tulles mööda läksime, ja poisid küsisid temalt, kas ta külla tahab tulla. Ütlesin, et ta sinu käest üle küsiks, ta läks tuppa ja tuli ujukatega välja ning ütles, et kõik on hästi, seega eeldasin, et ta oli sulle öelnud.“
Tundsin liiga suurt kergendust kokkuvarisevasse kaevandusšahti lõksu jäänud Peteri asemel elusat ja tervet poissi nähes, et tema peale pahane olla selle eest, et ta midagi ütlemata sedasi minema uitas. Haarasin temast kinni ja kallistasin kõvasti (tagantjärele tarkusena oli see muidugi halb mõte, sest ta oli läbimärg) ning puhkesin siis üsna piinlikul kombel südantlõhestavalt nutma ja nuuksusin: „Ära sa MITTE KUNAGI enam sedasi tee! Ma olin nii mures!“
„Anna andeks, emme,“ ütles Peter. „Arvasin, et pole hullu, sest ma ei läinud väga kaugele. Ma ei tahtnud sulle hirmu valmistada.“
„Ma tundsin hirmu vaid seepärast, et armastan sind,“ ulgusin ma.
„Mina armastan sind ka, emme. Ma ei hirmuta sind enam sedasi, ma luban.“
Püha müristus, oleksin äärepealt oma poja kaotanud, sest olin liiga hõivatud muretsemisega, mis sorti kohvi tööintervjuule kaasa võtta! Mis ema ma selline olen! Ehk peaksin kõik mõtted täiskohaga tööleminemisest maha matma ja hakkama ümmardavaks emmeks, kes tegeleb käsitööga – kuigi ma vihkan käsitööd –, ja pühendama kogu oma eksistentsi vaid neile, et heastada oma möödunud armetuid läbikukkumisi lootuses, et minu isekus ei ole neile liialt suuri arme jätnud. Nad vähemalt tunduvad armideta – ainuke inimene, kes täna pärastlõunal trauma sai, olin mina, aga ehk peitub tehtud kahju sügavamal ning ilmneb alles kolmekümnendatel eluaastatel, kui kogu nende elu annab panna kahtlase kasvatuse arvele?
Peteri turvaline naasmine ei paistnud ei Jane’ile ega Judgyle eriti korda minevat.
SEPTEMBER
Esmaspäev, 5. september
Õhh! Tööintervjuu on SEL REEDEL! Mul pole endiselt midagi selga panna, aga ma arvan, et pean lõpetama selle üle muretsemise ja hakkama mõtlema sellele, mida päriselt ÖELDA. Ma pole juba aastaid tööintervjuudel käinud. Mida ma neile ütlen? Oh jeerum, pean teesklema, et mul on hobisid ja et olen korralik inimene ja ei lobise pikalt ja laialt oma lemmik-vestlustõmbenumbril, mis seisneb selles, et räägin inimestele saarmaste pöialdest, mis sarnanevad inimeste omadega. Olen üsna veendunud, et ainuke põhjus, miks keegi peaks üldse kunagi tööintervjuul saarmaid mainima, oleks juhul, kui kandideeritakse saarmatalitaja kohale. (Kuigi tegelikult oleks see päriselt mu unelmate töökoht. Ma jumaldan saarmaid ja olen sageli väljendanud soovi hoida üht vannis lemmikloomana. Simon ei pea seda väidet reaktsioonivääriliseks, aga ma olen filmi „Ring of Bright Water“8 mitu korda näinud ja leian, et saarma vannis pidamine on täiesti teostatav – ostaksin talle poest söömiseks allahinnatud lõhet. Ja selliste uitmõtete pärast ma tööintervjuude pärast nii närvis olengi.)
Lisaks tulen alati intervjuudelt ära ilma igasuguse aimuta, mida ma küsimustele vastasin, ja kõik, mida ma teha saan, on loota, et kui küsiti: „Miks just teie oleksite selle ameti jaoks õige inimene?“, siis vastasin midagi oma oskuste, hariduse ja huvide kohta, pikkides vahele lauseid endast kui heast meeskonnamängijast, ja et ma ei vastanud midagi sellist
