lugu kunstpäevituskreemi ja pruudi kandmisega oli viinud ta mõttele, et tal pole seda tööotsa vaja, aga nüüd, kui ta oli pannoosid näinud, oli selge, et tal pole valikut. Need pannood tuleb restaureerida ja veenduda, et need on nii heas seisukorras, et säilivad ka järgmistele sugupõlvedele.
See kõlas vist üsna dramaatiliselt, mõtles ta riietusruumi sisenedes. Aga need pannood olid Pallase pulmaäri draamat ja omapära väärt. Need väärisid, et ta endast parima annaks, ja ta oli otsustanud, et seda ta teeb. Kuigi tal võis olla tahtmine seda eitada, oli ta oma olemuselt ikkagi kunstnik. Temas voolas isa veri ja koos sellega vajadus luua. Või siis antud juhul restaureerida.
REEGLINA ei planeerinud Pallas nädalavahetusele rohkem kui ühe pulma. Kõik korda seada ja siis õigeks ajaks maha lammutada oli lihtsalt liiga keeruline. Ainus erand oli see, kui pulma sooviti reedesel päeval – sellisel juhul õnnestub pühapäeval teine korraldada. Aga kuigi sel puhul olnuks hind pisut madalam, eelistas enamik pruutpaare ikkagi traditsiooniliselt laupäeva. Mis tähendas, et tal oli enamik pühapäevi vabad.
Emaspäeva hommikul läks ta varakult kontorisse ja tegi kinnistule ringi peale. Siseõuega peahoone oli U-kujuline. Läänetiivas oli väike fuajee ning üsna traditsiooniline Itaalia villa stiilis fassaad. Põhjakülg oli kivist ja meenutas keskaegset lossi. Lõunakülg oli kaetud puiduga, mõjudes vana lääne rantšona.
Üks hoone ja kolm erinevat varianti, mida võis mugandada kümne eri pulmateema tarbeks. Hoone oli küll omapärane, aga Pallasele meeldis siin iga võlts kivi ja jukerdav aken.
Ta kontrollis üle, kas maja seisund on endine, sest ükskord oli üks isamees sõitnud autoga väravasse, ning vaatas, ega midagi ole maha jäetud. Pidustused kestsid varaste hommikutundideni, alkohol voolas ojadena ja murult oli leitud nii kingi, rinnahoidjaid kui ka aluspükse.
Mis värk küll oli pulmade ja vastutustundetu seksiga? Pruut ja peigmees pidid loomulikult oma osa saama, sest selline oli traditsioon. Teised peaksid aga ootama seni, kui jõuavad koju – aga nii see reeglina ei olnud. Õnneks leidis ta seekord üksnes vimpli ja mõne õielehe. Nende maast korjamiseks polnud vaja kaitsekindaid.
Ta läks majja sisse ja suundus teisel korrusel asuvasse kabinetti. Ta oli kolinud sellesse ruumi, mida pidas endiselt Geraldi kontoriks, kõigest paari nädala eest. Esimese kuu pärast Geraldi surma – saanud teada, et Gerald jättis oma firma temale –, oli ta olnud täielikus šokis. Järgmised kaks kuud oli ta keeldunud muudatusi sisse viimast. Eelmisel kuul oli ta mõistnud, et joosta viiskümmend korda päevas oma laua tagant Geraldi laua juurde oli lihtsalt nõme. Kui Gerald poleks tahtnud, et ta firma tegevust jätkab, ei oleks ta seda Pallasele pärandanud. Ja nii kolis Pallas oma büroo Geraldi tuppa.
Ta oli kartnud, et teda valdab siin kurbus, aga ta tundis end siin Geraldile lähemal. Gerald oli olnud talle isa eest ja kuigi ta tundis temast iga päev puudust, oli tal selge, et Geraldil oleks hea meel kõige selle üle, mis ta siin korda on saatnud.
Ta heitis pilgu kalendrisse ja vältis arvehunnikut. Tema firma oli küll huvitav ja tore, aga selle rahaline olukord oli raske. Teemapulmad ei olnud odavad, samuti mitte koht ise ja erisoovide rahuldamine.
Ta lükkas need mõtted järgmise päeva peale. Ta vaatas läbi e-posti ja märkas, et kaks pruuti olid saatnud allkirjastatud lepingud. See oli hea uudis. Need tuleb enne läbi vaadata...
„Tere hommikust!”
Pilku tõstes märkas ta kabinetiuksel meest. Ja mitte suvalist meest, vaid Nick Mitchelli.
Teda valdasid mitmed erinevad tunded. Tänu selle eest, kuidas Nick oli ta laupäeval hädast välja aidanud, mõningane piinlikkus selle pärast, kuidas ta oli Nickil särgi seljast kiskunud ja ta keha kunstpäevituskreemiga katnud, tõsine piinlikkus, mis valdas teda pärast seda, kui ta sai aru, kes Nick on, ning pettumus, et ta peab puuseppa edasi otsima. Oh, ja nüüd veel segadus selle pärast, miks Nick siin on.
Ta tõusis püsti, eirates tõika, et nii hea välimusega meest polnud tema kabinetis veel kunagi seisnud, ning naeratas. „Tere! Kuidas saan aidata?”
Nick toetus uksepiidale. „Mõtlesin, et võiksime selle töövestluse nüüd maha pidada.”
Kuna Pallas oli määranud eelmise otse enne pulma. Ainult et ega Nick taha ju tema juures töötada. „Olen väga tänulik, et mind laupäeval hädast välja aitasid.”
„Pole tänu väärt. Ega siis iga päev saa olla Rooma sõdur.”
„Kui just siin ei tööta – siis tuleb seda liigagi sageli ette.” Pallas jäi kõhklema. „Palun vabandust selle pärast, kuidas see välja kukkus.”
„Siin pole midagi vabandada. Sellest kogemusest saab veel pikka aega rääkida.”
„Tore, et sa ei pahandanud. Alan ütles, et sa oled kena inimene. Ta tajub üldiselt inimesi väga hästi.”
„Rõõm kuulda.”
„Ega Alan sind hirmuta?” Sest paljusid heteromehi hirmutas.
„Sugugi mitte.” Nick naeratas. „Minu töövahend on mootorsaag, nii et mind pole niisama lihtne hirmutada.”
„Sel juhul tõesti.” Pallas tammus jalalt jalale ja otsustas siis end vaevanud mõtte otse välja öelda. „Ma ei taha küll sugugi ebaviisakas olla, aga meil pole mõtet seda töövestlust pidada. Kui ma sinuga kohtumise kokku leppisin, kirjutasin su nime lihtsalt kalendrisse. Eile uurisin su tausta põhjalikumalt.”
Nicki kulm kerkis. „Google’i või Bingiga?”
Pallas naeratas. „Mõlemaga – ja nad on sama meelt.” Ta tõsines loetut meenutades. Nick Mitchell polnud sugugi töötu puusepp. Ta oli maailmakuulus kunstnik, kes oli võitnud mitmeid auhindu. Jah, ta töötas puiduga, aga hoopis teisel tasandil. Pallasele vajaliku töö tegemist võiks võrrelda sellega, kuidas edukas võidusõitja õpetab kedagi autot juhtima.
„Ei tea, mida mu sõber Atsuko küll sind soovitades mõtles. Sina oled kuulus kunstnik, mina aga väikefirma omanik, kel on vaja mõned asjad ära parandada. Ja odavalt.” Ta üritas viimase sõna juures mitte nina kirtsutada, sest Nick Mitchelli sugune inimene ei saaks aru, mida tähendab pennide lugemine.
„Aga suur tänu, et tulid,” lisas ta. „Ja et suhtusid kogu sellesse kunstpäevitusse nii rahulikult.”
„See oli ju päris lahe. Kunstpäevitus oli... huvitav.”
„Kuid mitte midagi sellist, mida korrata?”
„Mkmm.”
Pallas seisis oma laua kõrval, oodates, et Nick lahkuks, aga tundus, et Nickil pole kuskile kiiret.
„Mis tööd sul tegemist vajasid?” küsis ta.
Miks see küll talle korda läheb? „Nick, ma räägin tõsiselt. Ma oleksin olnud valmis maksma vaid mõne dollari üle miinimumpalga. Rohkem pole mul võimalik maksata.”
„Kas me räägime puitpannoodest?”
„Jah, aga...”
Nick osutas peaga koridori suunas. „Lähme, vaatame neid.”
Pallas oli parasjagu segaduses, aga mis seal ikka. Nad läksid trepist alla ning läbi suure tühja ballisaali
