pinda. Pallasel oli tunne, nagu vaataks ta pealt midagi väga isiklikku, mis oli ebamugav ja omapärane.
„Mida sa neist tead?” küsis Nick ikka veel pannoosid uurides.
„Suurt ei midagi. Need olid siin ammu enne seda, kui mina Geraldi juurde tööle tulin. Ausalt öelda suhtusin mina neisse kui dekoratsioonidesse. Kui Gerald pärandas oma firma minule, tegin põhjaliku inventuuri. Ja siis pöörasin ma pannoodele esimest korda tõsisemat tähelepanu. Sain aru, et need pole heas seisus.”
„Ei ole jah. Nad on vanad ja kuiv õhk aitab neid ühest küljest säilitada, kuid teisalt tekitab mõrasid. Aga need on meistriteosed. Nendega on nähtud suurt vaeva. Nende loojal on olnud annet.”
„Kahjuks ei tea ma neist suurt midagi,” tunnistas Pallas. Ta oleks pidanud Geraldilt nende kohta rohkem küsima, aga see teema polnud jutuks tulnud. Tema ju ei teadnud, mis plaanid Geraldil on. Tema oli tol ajal siin lihtsalt palgatöötaja ja Gerald oli olnud väga hea sõber. Pärand, ootamatu ja uskumatult suuremeelne kingitus, tuli talle täieliku ootamatusena.
„Minu vennad töötavad klaasiga,” lausus Nick talle otsa vaatamata. „Nad räägivad selle ilust ja puhtusest. Särast. Klaasist võib luua mida iganes. Seda pole enne olemas, kui meie selle ellu kutsume. Aga puit on elus. Puidul on hing – see ütleb kunstnikule, mis sellest peab saama. Seda võib küll ignoreerida, aga sellisel juhul ei saa õiget tulemust.”
Ta vaatas pineval pilgul Pallast. „Ma tahan nendega töötada.”
Pallas vahtis talle otsa. „Mida? Ei, see pole võimalik. Sa oled olnud ajakirjas People.”
Nick muheles. „Mis see siia puutub?”
„Lihtsalt puutub.” Pallas tahtis ignoreerida tõika, et Nick oli olnud kõige seksikama mehe väljaandes ning et tema foto oli muljetavaldav. „Otsin mõne puusepa…”
„Ei. Mitte puusepa. Need on erakordsed. Neisse tuleb suhtuda aupaklikkusega. Olen valmis võtma selle töö ette selle raha eest, mis sa saad võimaldada. Ma tahan seda tööd endale.”
„Miks?”
Nick pöördus uuesti pannoode poole ja toetas käed nende pinnale. „Nad ütlesid mulle, et usaldavad mind.” Ta langetas käed ja vaatas Pallasele otsa. „Ära muretse. Ma ei lähe hulluks. Selline töö on harukordne. Mul pole hetkel ühtki projekti käsil, nii et mul on aega.”
Ta pidas pausi, just nagu kaaludes, kui palju Pallasele rääkida. „Saan ilmselt Dubaist tellimuse. Paari kuu pärast on see täpselt teada. Võib arvata, et see töö on minu, aga ma ei taha enne lõpliku seisukoha kuulmist ühtki suurt tööd ette võtta.”
„Dubai?”
„Üks hotell tahab, et ma teeksin fuajeesse teose. Selle tegemiseks läheks mul kaks aastat.”
„See on pikk aeg.”
„Saan aru, aga see oleks huvitav kogemus. Sinnamaani pakuksid pannood mulle tegevust.” Ta naeratas. „Luba, et hoolitsen nende eest hästi.”
„Selles ma ei kahtlegi,” tunnistas Pallas, „ega ka sinu pühendumises. Aga tasujutt on tõsine.”
„Asi pole rahas.”
Nojah. Sest Nicki-sugune mees ei pea ju ilmtingimata raha pärast töötama. Selline elu oleks tõesti kena.
„Kasuta mind ära,” käis Nick talle peale. „Sa jääd rahule.”
Pallas sai täpselt aru, mida Nick silmas pidas, kuid teeskles hetkeks, et Nick lööb talle külge. Sest talle polnud juba väga pikka aega keegi külge löönud.
Ta teadis, et põhjused olid keerulised. Ta oli igati normaalse väljanägemisega, keskmise kehaga ning sotsiaalsete normide piiresse jäävate harjumustega. Teoreetiliselt peaks tal õnnestuma leida mõni kena poiss, kellega käia ja kellega voodisse minna. Aga kuigi ta elus oli aeg-ajalt olnud mõni mees, polnud ükski neist olnud „see õige”. Ega isegi mitte sel hetkel õige.
Osaliselt oli põhjuseks see, et ta elas Happily Incis, mis oli suhteliselt väike linn, ja tema ringkonnas polnud vabu ja vallalisi mehi just jalaga segada. Tema tuttavad olid ühtlasi ta sugulased. Lisaks sellele oli ta end emotsionaalselt tagasi hoidnud. Tea teadis, miks – aga ta ei osanud seda muuta. Mis tähendas, et külgelöömine oli haruldane ja seda tuli nautida. Kuigi Nick ei olnud talle külge löönud. Tema rääkis hoopis...
„Pallas?”
„Ah?” Õige jah. Nick ootas vastust. „Kui sa oled nõus leppima mu nigela palgaga, siis on see töö sinu,” kinnitas ta.
„Nõus.” Nick andis talle käe.
Pallas surus ta kätt, ignoreerides seda, kui suur see oli, ning end vallanud kuumalainet. Nick polnud tema jaoks – Nick oleks võinud olla sama hästi tulnukas. Aga ikkagi oli ta silmale meeldiv. Pallas kavatses nautida etendust nii kaua kui võimalik.
„Võid töötada just siis, kui sulle meeldib,” ütles ta. „Seni kui see ei sega pulmade korraldamist. Paned tunnid kirja. Tasu saad kaks korda kuus. On sul vaja töövahendeid või midagi?”
„Võtan enda omad.”
„Väga hea.” Sest Pallasel poleks olnud aimugi, mida hankida. „Sellisel juhul – näeme.”
„Seda kohe kindlasti.”
Kui see vaid oleks nii, mõtles Pallas muiates. Ei tea, kas võiks paluda Nicki töötada ilma särgita. Sest ta oli olnud väga uhke Rooma sõdur.
Võib-olla tahab mõni pruut Eedeni aia teemalist pulma, kus osalejad oleksid alasti. Nicki võiks kutsuda sinna massistseenis osalema. Selline fantaasia tõi päeva sära, mis ei unune niipea, mõtles Pallas oma kabinetti naastes.
TEINE PEATÜKK
NICK ulatas vennale õlle. Õhtu oli selge ja tõotas tulla jahe, aga praegu oli veel küllalt soe. Nad istusid Mathiase maja taga terrassil, kust paremale avanes vaade golfiväljaku kuueteistkümnendale augule. Vasakul oli roheline väli. Selgitust ei vajanud mitte niivõrd maastik kui elanikud.
„Harjud ära,” kinnitas Mathias, kui Nick vaatas videvikuvalguses liikuvaid varje. „Nad lähevad öömajale.”
„Kuhu? Lauta?”
„Pole küsinud,” tunnistas Mathias. „Midagi sellist. Minu arvates lähevad nad kiskjate eest varjule.”
Nick ei vaevunud ütlema, et kiskjaid ei ole – vähemalt tema teada mitte. Instinkt oli instinkt ja tema oli juba ammu loobunud loodusega vaidlemast.
Linnast paar kilomeetrit edelas, otse golfiväljaku taga, oli sadade aakrite ulatuses rohumaid. Kui edasi minna, jõuad lõpuks linna prügimäele, mis oli kõrgtehnoloogiline ja loodussõbralik koht, kus töödeldi ümber kõik, mida töödelda sai. Aga kõige huvitavam fakt polnud mitte see, et Happily Incis tootsid elanikud kõige vähem prügi, vaid hoopis loomad, kes elasid golfiväljaku ja prügila vahelisel rohumaal.
Siiani oli Nick märganud sebrasid, gaselle ja kedagi, kes nägi välja vesipühvli moodi. Kõik need olid rohusööjad loomad. Viimase
