raamatute ja filmide elujaatavast jõust.
Mida õpetas mulle ärevuse kohta „Vaimude väljaajaja“?
Ärevus ei ole sama tunne nagu närvis olek enne tööintervjuud. See otsib võimalikke ohte igast ruumist, kuhu sisened. See on teadmine, et kukud eksamil läbi, kuigi saad pidevalt häid hindeid. See on pisarate äärel olemine, sest hilinesid kümme minutit tööle, mistõttu oled nüüd haaratud süütundest ja enesejälestusest. See on oma rinnast väikese defekti leidmise järel ärkvel lamamine ja hääletult nutmine (et mitte oma partnerit üles ajada), olles veendunud, et sul on vähk, ning mõttes ikka ja jälle selle hetke läbimängimine, mil pead uudisest oma perele rääkima. See on pidev (teist, kolmandat ja neljandat korda) kahtlemine igas otsuses, mida iga päev teed.
Filmi „Vaimude väljaajaja“ partituuri on vürtsitatud vähese helitugevuse ja madalsagedusliku müra kihtidega, mis kutsuvad meie tagaajus esile hirmu. Vihane mesilasparv. Häirivad tööstushelid. Seega, vaatajaid hoitakse hirmu äärel mitte ainult filmi kurikuulsaks muutnud šokeerivate veriste stseenide jooksul, vaid terve filmi vältel, ka siis, kui puudub silmaga nähtav oht.
See on minu ärevuse kogemus: nähtamatu ohu tajumine, oskamata seda selgitada, kuna ma ei tea, mis on põhjustaja. Ja kuna tunnetan ohtu, siis leiutab mu aju stsenaariumeid, kus seda hirmu saaks ära kasutada.
* * *
Mõned aastad tagasi olin kohutava masendushoo haardes. Olin terve päeva magamistoas veetnud ja nüüd oli kell 17.30 õhtul – liiga hilja, et midagi tegema hakata, aga liiga vara, et tagasi voodisse ronida ja veel järgmised sada aastat magada. „Võimle“, mõtlesin ähmaselt. „See väsitab mu ära, nii et saan tagasi voodisse minna.“ Niisiis, võtsin end kokku ja sammusin tempokalt mööda Lõuna-Londoni tänavaid. Oli pime ja külm. Mu hingamine tundus pinnapealne ja palavikuline, nii et üritasin sundida seda kõndimisega samasse rütmi – kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.
Märkasin tipptunni liikluses jalgratturit. Mu aju lõi elava pildi sellest, kuidas rattur kukkus. Päriselus sõitis mees jalgrattal edasi, aga minu kujutluses oli ta nüüd auto alla jäänud, verest tühjaks jooksmas ja oma ema järele hüüdmas.
Võpatasin, peitsin suu ja nina salli sisse ning marssisin edasi.
Reaalsuses kõndis minust mööda vaimulik. Nüüd oli ka see naisterahvas kaasatud minu süngesse fantaasiasse, viies poisi kohal läbi viimased riitused, samal ajal kui ratturi veri tema rüüsse imbus.
„Ähh, ma OLEN hull,“ mõtlesin.
Jalutasin edasi ja lasin haiglastel kujutlustel end lõpuni mängida. Keerasin paremale, puudega ääristatud tänavale – eemale autodest, ratturist ja inimestest. Kahe sammuga sisse, nelja sammuga välja.
Küsisin oma veebikogukonnalt, mis juhtus, kui nad esimest korda vaimse tervisega tegelemiseks abi otsisid.
Harald
Kui nüüd hüppan, muutub kõik lihtsamaks
Minu psüühikahäire arenes mitmete aastate vältel – energilistele, edukatele perioodidele järgnesid sügavad, sünged masenduspäevad, mis olid täis väärtusetuse tunnet ja kõhklust. See muutus aasta-aastalt hullemaks.
Ühel päeval vaatasin välja meie kortermaja köögiaknast, tagahoovist viis korrust kõrgemal, ja mõtlesin: „Kui nüüd hüppan, muutub kõik lihtsamaks.“ Olin šokeeritud, kui taipasin, mis mõtteid olin just mõlgutanud, nii et järgmisel päeval panin end arsti juurde kirja.
Anonüümne
Mis siis, et sel naisel on depressioon? Ta käib ju jooksmas, eks ole!?
Esimene perearst, kelle vastuvõtul käisin, küsis, miks mul on vaimse tervisega probleeme. Rääkisin talle oma vägivaldsest suhtest ja sellest, kuidas mul on raske elus motivatsiooni leida, oma üksildusest, abitusest. Ta kuulas nagu raadiosaadet, mille lõppu oli juhtumisi kuulama sattunud, püüdes ära oodata, mil see läbi saab, olemata seejuures jutu sisust piisavalt huvitatud. Kui mainisin, et olin jooksmas käinud, haaras mees härjal sarvist: „Olete te liitunud kohaliku jooksjate rühmaga? Minu arvates on neist sellistel hetkedel abi, et luua kuuluvustunnet.“
Siis küsis ta, kas olen lugenud mõnd eneseabiraamatut. Juhuslikult olin küll, kui mõne aasta eest kognitiiv-käitumusteraapias osalesin. Ütlesin, et minu arvates on need üleolevad ja kasutud, mille peale arst vastas: „Uuringud kinnitavad vastupidist.“
Kuna olin talle rääkinud, et ma ei tegele enam enesevigastamisega ja käin jooksmas, siis paistis, et ta ei pidanud vajalikuks mult muud küsida. Mis siis, et sel naisel on depressioon? Ta käib ju jooksmas, eks ole!? Seega peaks temaga kõik korras olema. Ta küsis, mida teen, kui mul enesevigastamise mõtted tulevad. Ütlesin, et teen suitsu, mis järele mõeldes on tegelikult samuti üks enesevigastamise vormidest. Arsti ajas see naerma ja ta ütles: „Tõenäoliselt siiski parem vorm.“
Lahkusin sellelt nõustamiselt rahulolematult, tühja tundega, vihasena ja isegi veel rohkem abituna, nii et kavatsen helistada kohalikule heategevusorganisatsioonile ja uurida, ehk oskavad nemad aidata. Võib-olla pean maksma eranõustamise eest, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Masenduses on nõme olla.
Pete
Mulle hakkas tunduma, nagu kogu mu elu on justkui saade „Trumani show“
Maniakaalsest depressioonist ehtsa püstihullu ajuhälvikuni – mu pere on aastate jooksul näinud heal hulgal seda kõike. Üks onu ütles kunagi, et „seevaldisse“ minna on lõbus ja igaüks peaks seda mingil hetkel proovima. Ta ise on olnud kaks või kolm korda hoolekandeasutusse paigutatud.
Esimene aimdus, et kõik ei ole päris korras, turgatas mu mõttesse siis, kui vaatasin parajasti televiisorit. Hakkasin ette kujutama, et telesaade räägib minust. Mulle hakkas tunduma, et kogu mu elu on justkui kuramuse telesaade nagu „Trumani show“. Läksin viivitamatult arsti juurde ning mul diagnoositi stress ja depressioon.
Alice
Täna palusin esimest korda abi
Käisin täna esimest korda oma vaimse tervise pärast arsti vastuvõtul. Arvan, et olen depressiooniga elanud 18 aastat (alates ajast, kui olin ülikoolis). See on taustal virvendanud, mulle sosistanud. Ma ei teadnud, miks tundusin endaga pidevalt sõjajalal olevat, ja mõiste „depressioon“ ei paistnud sobivat. Mul oli elus kõik hästi, mulle meeldis olla inimeste keskel ja leidsin tavaliselt asju, mille üle naerda. Arvasin, et pean enda eest lihtsalt paremini hoolitsema, olemasolevat hindama ja olema vastupidavam.
Kui sünged mõtted tulevad, tahaksin lakata olemast. Tahan, et oleksin see, kellel tekkib vähk. Olen selle pärast enda peale nii vihane. Mulle tundub, nagu elaksin toonitud klaasi taga ja mitte muretutes säravates värvides.
Pealegi uskusin, et olud määravad mu õnne. Olen aina uuesti ja uuesti muutust ja uusi asju taga ajanud, lootuses, et see teeb mind korda. Minuks-olemise probleemi. Aga seda ei ole juhtunud ja saan aru, et ei juhtugi. Sest depressioon on mulle valetanud. Ta on öelnud, et see on minu viga, et olen üksi, ja pannud mind ekslikult arvama, et teda ei ole olemas.
Kuid
