Kuna olen väliselt küllaltki naerusuine ja naeratav inimene, on ümbritsevatel raske mõista
Mu perearst oli ühteaegu ka mu ragbitreener. Tundsin end sitasti ja mõtlesin pidevalt surmale. Ma ei ole kunagi tõsiselt enesetapukatset teinud, kuid olen sellele korduvalt mõelnud – võtaksin tablette, aga enne võtmist uuriksin, milline on maksimaalne mittetappev kogus ja võtaksin sel määral tablette. Sellised mõtted olid nii imelikud. Niisiis läksin oma ragbitreeneri jutule. Pidin seda mitu korda tegema, sest igal korral ütles ta: „Sul ei ole depressiooni, olen näinud sind mängimas.“ Ta muudkui kinnitas, et mul ei ole midagi viga, kuid tundsin vajadust vastu vaielda ja öelda: „Arvan, et siiski on.“ Kuna olen väliselt küllaltki naerusuine ja naeratav inimene, on ümbritsevatel raske mõista ja mind tõsiselt võtta, kui ütlen, et mul on depressioon.
Gregg
Sain aru, et pean abi otsima, kui mul polnud jõudu enda eest hoolitseda
See on hiiliv, pikaajaline asi. Kõik oli üli-üli-raske. Kui olin täiesti haige, ei teinud ma enam asju, mida nautisin, nagu muusika kirjutamine ja musitseerimine. Teadsin, et midagi on viltu, sest tavaliselt tegid need asjad mind õnnelikuks ja tundusid põnevad. Kuid nüüd ei tajunud ma enam midagi põnevana. Mu vaatenurk oli nii tasakaalust väljas, et kõik tundus igav. See pole tegelikult õige kirjeldus – igavus on, nagu ootaks kümme minutit bussi ja puudub tegevus. See oli aga nagu eksistentsiaalse meeleheite kõige ulatuslikum võrk. Ükskõik, mida kujutasin end tulevikus tegevat, miski ei tundunud huvitav, kõigel puudus mõte. Tõmbasin liiga palju kanepit, sest mul polnud ajaga midagi peale hakata ja see aitas aega surnuks lüüa. Pole hea. Teadsin, et pean abi otsima (vaimse tervise spetsialistilt), kui mul kadus jõud duši all käia ja enda eest hoolitseda.
2
Mu s*tt aastakümme
LÕPETASIN ÜLIKOOLI 2009. AASTAL, JUST SIIS, kui majanduslangus haripunkti jõudis. Kolisin Bristolisse ja tegin algust mitmete kummaliste tööotsadega. Algselt oli neid neli – hommikuti kohvik, pärastlõunal kontoriuberik ja õhtuti vaheldumisi teatritehniku amet (valgus sisse, valgus välja, ei midagi liiga … noh, tehnilist) ja näitlemine. Jep, olin näitleja omapärases, immersiivses teatrilavastuses. Peaosatäitja, kui tahad teada. See oli tegelikult küllaltki hea – ajalehes The Guardian nimetas teatrikriitik Lyn Gardner mu etteastet „tõeliselt haaravaks“. Nautisin etendust ja olin uhke, et olin pälvinud oma esimese professionaalse osatäitmise, kuid pärast kaks kuud kestnud 14-tunniseid tööpäevi – nüristavat orjatööd ja hullumeelselt pingelisi teatriproove (kus mulle ei antud suuremat nõu, kui: „Michelle, su armuke hülgas oma raseda abikaasa ja on teel sinu juurde, et sind veidi trukkida. On märja tuti aeg, eks?“), mille tulemusena suutsin (parimatest jõupingutustest hoolimata) vaevu ära maksta oma üüri eluaseme eest, mida ebaseaduslikult allrentisin – olin kurnatud.
Ma ei ole kunagi korrapäraselt päevikut pidanud, aga olen lapsepõlvest saadik aeg-ajalt oma mõtete läbitöötamiseks neid kirja pannud. N-ö Depressioonipäevik, kui seda nii võib nimetada. Murede ja vaeva nihutamine ajust paberile pakub mulle vahetut kergendust. Selle stressirikka perioodi palavikulised kritseldused kinnitasid mu libisemist meeleheitesse – ületöötamine ja rahaline ebastabiilsus hakkasid lõivu nõudma, seitsmepäevased töönädalad ja esietenduste ootusperiood kuhjusid üksteise otsa.
Siin on väljavõte kritseldustest:
See läheb mööda ja kõik loksub oma kohale.
Olen etenduse pärast ärevil ja oma etteastes ebakindel.
Olen kohutavalt sõltuv ja tänulik kiituse eest.
Mul iiveldab, pea käib ringi ja olen pidevalt pisarate äärel.
Mu tujud vahetuvad nii kiiresti, et isegi seda kirja pannes ei ole ma kindel, mis on tõde.
Vajan puhkust.
Mul on vaja mingit väljavaadet.
Mu keha, kemikaalid ja hormoonid edastavad valesid teateid.
Seda saab parandada.
Rinnus pitsitab pidevalt.
Pean lõdvestuma.
See läheb üle.
Ma ei pea end mitte midagi tegemise pärast süüdi tundma.
Ma ei pea muretsema.
Pean enda eest hoolitsema.
Pean meeles pidama, et sünged mõtted on nagu pilved, mis mööduvad.
Pean järgmisel nädalal paar vaba päeva võtma.
Pean meeles pidama, et ohjad on minu käes ja saan seda juhtida.
Pean meeles pidama, et teen seda sellepärast, et naudin seda.
Pean meeles pidama, et mu õde armastab mind ja tuleb koos kavaleriga mu etendust vaatama.
Pean meeles pidama, et mu vanemad armastavad mind.
Pean meeles pidama, et näen kena välja, kui veidi vaeva näen.
Pean mõneks ajaks joomisest loobuma.
Pean võtma suure „kerigu-kõik-kuradile“ tableti.
Naudi ennast.
Helista kellelegi, kes teab, mis tunne see on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
