majaseina ääres pidi olema veel Tšehhovi istutatud. Kolm luitunud purret üle mägioja, mis lookles läbi krundi alla mere suunas, tundusid samuti ehtsad. Jalgraja serva varjulistesse nurkadesse oli Anton Pavlovitš paigutanud kolm istepinki.
„Mitte paraadlikud, malmist jalgadega, vaid puust, mis ma ise roheliseks võõpan,“ kirjutas ta oma näitlejannast naisele Moskvasse.
Vanamees võttis istet Gorki pingil, kus kaks kirjanikku olid kunagi jalgu puhanud. Valges Datšas hakkas liikuma palju külalisi, kes käisid peremehele närvidele ja segasid teda töötamast. Tšehhov varjus nende eest lõpuks Gursuffi tatarlase hütti.
Saja aastaga oli Jalta roninud järjest kõrgemale ja vallutanud ka Autka küla. Õnneks olid pärnad, akaatsiad, mandli- ja mooruspuud suureks kasvanud ja varjasid vaate. Praegune rahat-lukum nõukogude mnogoetažkade ja ukraina kurjatnikuga vaevalt Anton Pavlovitši vaimustanud oleks.
Vanamehel tuli tahtmine ka oma koduaiaga midagi ette võtta. Puid istutada, hekke rajada, jalgradu… Aga vist ei sobinud. Teeks maakividest sillutatud teerajagi väravast majani? Maitsetu! Silmade ette kerkis Marika põlastav ilme. Minimalismi naispreester. Kõiges. Ka armastuses.
„Välimuselt on ta paljasjalgne,“ kuulis Vanamees enda lähedal kedagi ütlevat. „Aga sisemiselt küllaltki peen inimene.“
Valvur Rudik oli kadunud, aias polnud näha ühtki hingelist.
„Tahan teda tutvustada naistega, see oleks talle kasulik, aga ta ajab karva turri.“
Vanamees polnud Tšehhovit kunagi kõnelemas kuulnud. Aga jutt käis ilmselt Gorkist.
„Tuttavaid on mul palju,“ kostis kergelt irooniline hääl. „Aga mu varjupaigaks on tütarlaste gümnaasium, kus ma sageli lõunatan juhataja juures koos klassidaamide ja õpetajannadega.“
Anton Pavlovitš oli valitud kooli hoolekogusse. Nagu Vanamees oma laste omasse, mis ei töötanud.
„Tantsu ja võimlemise õpetaja on nii noor, et mängib salaja nukkudega.“ Tšehhovil ei olnud lapsi. Need ei olnud probleemiks ka ta näidendites. Anton Pavlovitš annetas nii koolimaja kui tiisikusehaigla ehitamiseks. Laenas raha paremale ja pahemale nagu ta kangelanna „Kirsiaias“. Täiesti üle mõistuse tundus Tšehhovi laevareis Kamtšatkale. Selleks, et kirjutada ülipõhjalik raport sealsete vangide halva olukorra kohta. Ise lootusetult tiisikusehaige.
„Mu tervis on ilmselt nii palju paranenud,“ ütles Anton Pavlovitš rõõmsal toonil. „Et järgmise sügise ja talve alguse ma otsustasin veeta Moskvas.“
Vaat kust pärines see kolme õe igatsus Moskva järele!
„Väga tahaks minna „Ermitaaži“. Süüa seal sterletti ja juua ära pudel veini.“
„Mina olen terve nagu purikas,“ pihtis Vanamees Anton Pavlovitšile. „Aga elan nüüd kah Jaltas.“
Vanamees oli saabunud Krimmi omal vabal tahtel. Enne seda maksnud ära pangalaenu ja autoliisingu. Ega olnud siin ilmas enam kellelegi võlgu. Kõik ta ettevõtmised olid jooksnud karile. Nii ühiskondlik-poliitilised kui perekondlikud. Aga ta oli sõdinud kõigest jõust vabaduse vastu. Kuni kõik kohtuastmed, nii avalikud kui kodused, ta lindpriiks tunnistasid.
„Oli aeg, mil ma jõin solo ära pudeli šampust ega jäänud purju,“ kiitles Tšehhov. „Pärast jõin konjakit ja samuti ei jäänud purju.“
Jutuajamine meenutas dialoogi ta näidendites, kus iga tegelane ajas oma joru. Just nagu räägiksid vanadusest kurdiks jäänud teener Firsiga.
„Ma olen pinnasest lahti rebitud,“ jätkas Tšehhov oma monoloogi. „Ei ela täielikku elu, ei joo, kuigi armastan juua, ma armastan seltskonnamelu, aga ei kuule seda, ühesõnaga, ma olen nüüd ümberistutatud puu seisundis, kes mõtleb, kas võtta juured alla või kuivada ära.“
Vanamees oli kümme aastat Tšehhovist kauem elanud. Ja kavatses veel kaua elu nautida. Kes teab, võib-olla annetab temagi elu lõpus midagi. Kui äri peaks hästi minema. Vähemasti oma lastele oli tal jätta. Aga esialgu ei tahtnud ta muud kui minevikutaagast vabaks.
„Kui tulete Gurzuffi, teatage mulle telefoni teel,“ ütles Anton Pavlovitš lõpetuseks. „Mul on kodus oma telefon. Olen ju tähtis inimene.“
Maad võttis vaikus. Tuulehoog kandis kohale „Katjuša“ helisid, mis tulid rannapromenaadilt. Veel kaks nädalat enne lõppu oli Tšehhov kavatsenud Badenweilerist Itaalia kaudu Jaltasse naasta. Kuid rong tõi ta hoopis kauaigatsetud Moskvasse. Ei söönud ta enam „Ermitaažis“ sterletit ega joonud veini. Ei kõndinud Petrovkat mööda uues kasukas, nagu ta Krimmist – oma „soojast Siberist“ – saadetud kirjades oli teha igatsenud. Vagunile, milles reisis kirst Anton Pavlovitši surnukehaga, oli kirjutatud „Värsked austrid“.
„Mina ja Jelpatijevski elame oma datšades nagu magnaadid,“ viskas Tšehhov enne lahkumist nalja. „Meie majad on kõrgele näha, ja kui Jaltale peaks lähenema Inglise laevastik, siis kõmmutavad kõigepealt meie datšade pihta.“
Krimmi sõjast oli siis vähem aega möödas kui nüüd Suurest Isamaasõjast. Vanamees jättis valvur Rudikuga hüvasti. See küsis kümme grivnat õlle jaoks. Aga Tšehhovi külastamine ta koduaias oli väärt rohkemgi.
Linn nägi välja veelgi räpasem kui tavaliselt, kuid Vanamees ei pannud seda peaaegu tähelegi. Võidupüha oli tähtis päev nii Venemaal kui Ukrainas. Krimmi pärast löödi ägedaid lahinguid nagu ikka. Aga Valge Datša oli jäänud puruks kõmmutamata.
Õhtul lamas Vanamees madratsil oma merevaatega vangikongis. Saluut kaldapealsel oli lõppenud. Akna taga valitses kottpime lõunamaa öö. Koerte haukumine kajas üle vaikseks jäänud linna. Hea une soovid olid saadetud, tagasi sõnumeid ei saabunud. Tšehhov oli kirjutanud Krimmist üle tuhande kirja ja pahandas, kui vastused hilinesid. Nüüd käis korrespondents välgukiirusel, aga suhelda polnud kellegagi. Äkki tuli Vanamehel meelde, et ta oli leidnud Tšehhovi aiast õnne. Viie lehega sireliõie.
7
Maikuus ärkas Jevpatoria talveunest. Ilmad läksid soojaks ja tänavatele ilmusid inimesed. Rongidest astusid perroonile kohvritega suvitajad. Taksojuhid panid masinatele hääled sisse. Sanatooriumides alustasid tööd esimesed vahetused. Rand täitus päevitajate ja kaldapealne jalutajatega. Juuli keskpaigast kuni augusti lõpuni meenutas rannapromenaad kahte vastassuunas liikuvat rongkäiku, mis püüdsid teineteisest läbi pressida. Eriti tülikas oli ratastoolis lapsi lükkavatel emadel. Tasasel maal asuv Jevpatoria jätkas nõukogudeaegseid traditsioone liikumispuuetega laste ravikuurordina.
Donetski pangatöötaja Leena ei suutnud otsustada, kas nõustuda operatsiooniga või mitte. Tema seitsmeaastane Bogdan ei suutnud seljaaju halvatuse tõttu sammugi astuda. Mitte kõigil lastel, kes viimases hädas Jevpatoriasse toodi, ei läinud lõikus edukalt. Ratastooli aheldatud poisi kõrval tundusid Vanamehe mured naeruväärselt tühised. Ta sai kõhklustest jagu ning astus aianduskooperatiivi „Burevestnik“ liikmeks. Viiekümne kuue tuhande tingühiku eest.
Kooperatiivi esimeheks oli tumedat verd mehemürakas oma parimates aastates. Valeri Pavlovitš oli linnanõukogu saadik, maamõõdubüroo „Krõmgintis“
