garaažiesist maatükki vaatama. Visadus viis isegi Krimmis sihile.
Ka Tatjana oli kinnitanud Vanamehe usku endasse. Tatjana Jevgenjevna oli tark naine. Töötas Jalta finantside ja mänedžmendi ülikoolis. Rahanduskateedri juhataja. Hariduselt matemaatik. Oli hiljuti kaitsnud doktoritöö hrivna ja dollari suhetest. Analüüsis Mariupoli metallurgiakombinaadi näitel, mis juhtub Ukraina ekspordiga, kui grivna on a) seotud dollari külge või b) lastud vabale kursile. Vanamees oli leidnud endale huvitava podruga. Ja Tatjanagi paistis Vanamehe arvamuste vastu huvi tundvat.
Nad olid tuttavaks saanud Jalta turul. Vestlus arenes kergesti ja kiiresti nagu lähedaste vaadetega inimeste puhul ikka. Juba pidasid nad plaani alustada ühist kinnisvaraäri. Tatjana Jevgenjevnal olid sidemed võimukoridorides ja oskused Ukraina ärimaastikul orienteerumiseks. Veel mõtlesid nad asutada Jaltasse peotantsuklubi. Koostöö tõotas kujuneda viljakaks. Elu muutus Krimmis järjest huvitavamaks. Aga kodumaal hääbus.
Vanamees jõi tee lõpuni, toppis kotti dokumendid, rahakoti, ujukad ning viigipüksid ametiasutustesse sisenemiseks. Võttis teise kätte prügikoti, keeras ukse lukku ja asus teele.
Prügikast oli pilgeni täis. Irvakil kaant kergitades tõusis lendu porikärbeste pilv. Vanamehele tuli meelde India, kus nad olid kaks nädalat Marika ja lastega talvitanud (kui kõik oli veel hästi). Seal olid prügikastid olnud ainukesed puhtad kohad. Aga Krimmis ajasid need sageli üle ääre, sest mitte kõik inimesed ei loopinud siin prahti maha. Suvehooajal ei jõutud konteinereid tühjaks vedada, pärast aga tõmmati raskest tööst hinge.
Tänavanurgad, aiatagused ja põõsaalused olid kõik sobivad prügiladustamise paigad. Tormituulega läks kogu saast liikvele ning siis lendasid kilekotid nagu tuulelohed koos puulehtede ja tolmuga õhus ringi. Mööda tänavaid lohisesid pakendid ja veeresid tühjad pudelid. Taevast sadas alla paberi ja tõrvapapi tükke. Vahel õppis lendamist ka mõni katuseplekk. Tormijärgsel hommikul olid puud ehitud paberitükkide ja kilepakenditega. Mõnikord pääses pesunöörilt lendu ka sokke ja aluspesu. Okstel rippus õhupalle või muud dekoratiivset.
Mere poole tormavate mägijõgede võsastunud kaldad kõlbasid suuremagabariidilise rämpsu panipaigaks nagu mööblitükid, lapsevankrid ja katkised autokummid. Looduses leidis viimse puhkepaiga nii tahke kui vedel ollus. Kevadel oli käinud Jalta sinilipurannas autopesu. Kupeemersu numbrimärgiga „Массандровский пляж 1“ löödi läikima. Mööda autokülgi valgusid vahused ojad kaldapromenaadile, kust voolasid alla mere suunas. Ujuma minnes tuli alati kilekott kaasa võtta, et plaažil endale puhas nurgake luua. Rand oli kohaliku rahva armastatud piknikupaik.
Vanamees pressis prügikoti konteinerisse ja sammus trepist alla bussijaama suunas.
Kõige mustemad paigad Krimmis olid bussipeatused. Tühjaks joodud pudelitele ja muule taarale lisaks kattis maapinda konide ja sihvkakoorte kiht. Plankude ja jämedamate puutüvede kõrval täitsid ka ooteputkade seinad teadetetahvli ülesannet. Müügikuulutustele ja tööpakkumistele lisaks õnnitleti sünnipäevalapsi, teavitati tunnetest Anja või Vika vastu või kirjutati mõni roppus või ingliskeelne sõna, enamasti vigaselt. Ainuke info, mis bussipeatustes puudus, oli sõiduplaan, sest seda polnud olemas. Liinile suundus buss siis, kui bussijuhtidel sai lõpp-peatuses kaardipartii läbi, mistõttu salong oli sageli täis suitsetatud. Konduktorid korjasid bussipõrandale kogunenud prahi kokku ja lasid sõidu ajal läbi akna lendu. Selline oli eluolu kohalikel liinidel. Bussijaamades ja vaksalites askeldasid oranžides vestides kojanaised, keda kirjanik Mutt oli nimetanud korstnast läbitõmmatud rahvatantsijateks. Tänu nende luudadele ja ämbritele püsisid suuremad liiklussõlmed enamvähem puhtana.
Vanamees oletas, et komme oma koduümbrus ära reostada võis olla kollektiivne arhetüüp koriluse ajast, kui kõlbmatuks muutunud paik maha jäeti ja edasi liiguti uutele jahimaadele. Aga Krimmist polnud enam kuhugi minna, vesi oli igal pool ees. Vesi ja kõledad kaljud. Siinne rahvas ei teadnud samuti, kas kiruda ennast või saatust, sest nad olid enamuses sisserändajad, kes teadsid, tundsid oma isamaatust. Või immigrantide järeltulijad, kes võtsid vanemate kombed üle. Ainult saatusele lisaks ei kirutud Krimmis ennast, vaid president Juštšenkot.
Simferoopoli vaksaliesisel platsil käis igapäevane melu. Kassaluukide ees looklesid pikad sabad. Busside ümber saalisid närvilised suvitajad, keda juhendasid toored bussijuhid. Õhus püsis tubaka- ja bensuhaisu segune leitsak. Kohvrirataste kõrin, laste nutt ja vanemate sõim, agressiivsed taksojuhid klientide kallal, pinkidel pirukaid nosivad ootajad, ümber tuvide parv ja näljased koerad. Valitses suvine meeleolu. Iga veerandtunni tagant lõi vaksali tornikell, just kui tahtes valitsevas kaoses korda luua. Aegajalt kõlas reibas puhkpillimuusika, millega võeti vastu või saadeti teele Moskva ja Kiievi ronge.
„Мой Симферополь… ворота Крыма…“ kostis mahe bariton, kui фирменный поезд uued puhkajate massid kohale toimetas.
Simferoopoli raudteejaam oli Krimmi süda, kust suundusid arterid ja veenid igasse ilmakaarde. Kohalikke liine teenindavaid busse kutsuti maršrutkadeks, mida leidus kahte sorti. Ühed olid kolmekümne kaheksa istekohaga „Bogdanid“, teised väikesed ja kiired „Mercedes-Benzid“. Konditsioneere polnud kummaski, kuid bogdantšikutel oli katuseluuk ja aknad käisid lahti. Vanamees mõtles, et ülikitsa istmevahega mikrobussid olid valmistatud jaapanlaste jaoks ja eksikombel Krimmi sattunud, aga üks bussijuht seletas talle asja ära. Algselt oli tegemist olnud kaubikutega, mis reisijateveoks ümber kohaldati ja istmeid täis pikiti. Vanamees eelistas mersudele aeglasi bogdantšikuid, kus oli rohkem õhku ega pidanud istuma jalad lõua all konksus.
Pilet oli targem osta kassast. Sabad liikusid küll aeglaselt, kuid pärast ei tulnud võidelda bussi peale saamise, vaid üksnes istekoha pärast. Ehkki koha number oli piletile märgitud, oli inimestel kombeks istuda sinna, kuhu meeldis. Bussijuhtidele oli segadus istekohtadega meeltmööda, sest siis said nad sokutada istuma ilma piletita reisijaid, kes maksid otse neile. Igas linnas oli bussijaama lähedal kindel ootekoht selliste klientide jaoks. Ehkki sõit ei tulnud niimoodi odavam, eelistasid paljud ajada asju otse juhiga. Bussijaama vastutav töötaja passadtšik kontrollis enne väljumist reisijate pileteid, andis siis juhile sõidulehe, sai vastu rahanutsaku ja teekond võis alata.
Kui Vanamees kassast pileti kätte sai, käis tema maršrutka juures juba passadka. Osa reisijaid istus palavas bussis, teised seisid troppis ukse kõrval, mõni tegi veel viimast suitsu. Vanamees reisis spordikotiga, mis tõstis ta mobiilsust ja hoidis ära pagasiprobleemid. Ta võttis pileti näppu, pistis rahakoti kotti tagasi ning astus bussi.
Samal hetkel otsustas keegi noormees väljuda ning pressis Vanamehele rinnaga peale, nii et see suruti bussist õue tagasi. Jõhker surve tuli nii ootamatult, et ta maandus kellegi varvastele, kes sedamaid valjusti kisama pistis. Vanamees pööras end ringi ja pomises vabandust, kuigi polnud milleski süüdi, ning astus siis piinlikkust tundes uuesti bussi. Tema piletil märgitud istekoht oli õnneks vaba.
Trügimine, vali õiendamine ja bussijuhtide ebaviisakused oli tavaline asi. Kuid nii jõhkrat käitumist ei olnud ta seni kohanud. Seda enam pooltühjas bussis, mis ei kavatsenudki veel paigast liikuda. Häbematul nolgil polnud mingit vajadust ennast jõuga välja pressida. Asi tundus imelik. Vanamees pistis käe kotti ja taipas. Rahakotti ei olnud. Raha, pass, pangakaardid, kõik oli läinud.
Bussi ümbruses polnud näha ei ründajat ega ka villis varvastega kannatanut. Suitsu kiskuv bussijuht tegi suured silmad. Osavasti tegutsenud vargapaar (või kolmik) oli teinud puhta töö. Ühtegi mundrimeest kuskil ei paistnud. Vanamees ei teadnud sedagi, kuidas mobiilinumbrilt miilitsasse helistada.
Ta tormas tagasi kassade poole, kust paistis telefoniputka. Valis 02 ja saigi ühenduse. Püüdis
