ahnelt vett, et kuiva leiba alla saada ja soola tõttu kibedat kurku turgutada. Ma ei suutnud meenutada, millal olin viimati söönud – kaks päeva tagasi? Kui olin kõik nahka pannud, valasin pisut vett peopessa, et näolt merehaisu ära saada, seejärel koorisin märjad teksased jalast ja tõmbasin särgi selga. Apelsini jätsin pärastiseks. Tore, kui hiljem on midagi maitsvat ootamas.
Mõni tiir betoonpõrandal, et saada lahti väsimusest kontides, ja tundus, et selle õhtu lõbustused on ammendatud. Ma kuulatasin jälle, kas ukse taga midagi toimub, kuid ei kuulnud midagi, ei tulemasina plõksatust, summutatud vestlust ega ootavate jalgade kannatamatut liikumist. Uksel polnud seespool käepidet; panin peopesad vastu ust ja kuulatasin, kas riivid on ees. Kus iganes ma olin, hetkel olin üksi. Koorisin aeglaselt apelsini, tegin selle lõikudeks ja istusin siis põrandale. Kas nad viitsiksid mind toita, kui neil on plaanis mind tappa? Kes „nad“ üldse olid? Da Silva kolleegid ilmselt, aga mitte need, kes kandsid Guardia di Finanza vorme. Magamiskott mulle eriti ei meeldinud, aga pugesin selle räpasesse soojusesse ja veeretasin end nurka nagu vastne. Paljas pirn laes peletas eemale tolmused varjud toanurkades.
Mu aju tõmbles väsimuse ja valvsuse vahepeal, kihutas unne ja ärkvele. Kui jäin tukkuma, pakkus alateadvus mulle montaaži viimastest päevadest: Alvin Spenceri skelett mu Veneetsia korteris põrandale kukkumas, da Silva küsimused politseijaoskonnas, pikk ja sõnatu autosõit mööda Itaalia selgroogu. Ärgates püüdsin mõtteid korrastada, aga kui Cameron Fitzpatrick uksest sisse astus, verised voodilinad käes, sain aru, et olin ikka veel sügaval rahutus unes. Fitzpatrick oli surnud. Ma teadsin seda, sest mina olin ta aastaid tagasi Roomas tapnud. Ja da Silva oli samuti seal. Ma nägin teda paadis, ta roolis seda musta taeva all, lained muutusid loksuvaks vanniveeks, külm vesi lõhnas mandlite järele nii õrnalt, nii õrnalt, tirides mind allapoole…
Mu enda kähe hingeldamine sundis mind ringi pöörama ja ma olin kangena betoonpõrandal, palja pirni monotoonse pilgu all. Algul ei saanud ma aru, kas mööda oli läinud mõni minut või mitu päeva. Ukse alt paistis õrn valgusviirg. Ma roomasin magamiskotis selle poole nagu tõuk, haarasin vee järele ja tõusin istukile.
Olin arvanud, et mängin üht mängu, mille reeglid on minu tehtud. Aga see mäng oli muutunud teiseks mänguks, mis oli loodud juba ammu ja mille keermed olid nähtamatud, ent siduvad.
Ma koorisin end magamiskotist välja, sirutasin keha, püüdsin sundida oma tarka meelt keskenduma. Mind ehmatas nõrk krabin – rott? Kurat, ega ometi skorpion? –, aga see oli ainult põrnikas, paks õline karapaks, minu pöidla suurune, kes peksis mõttetult tiibadega vastu betoonseinu. Ma jälgisin teda kaua, võib-olla tunde, kuni põrnikas põrandale kukkus, vehkis jalgadega nagu viletsas komöödias ja tundus surema hakkavat. Andsin talle sõrmenipsu. Ei midagi. Kuidagi see virgutas mind. Võtsin putuka võileiva ümber olnud paberiga ja asetasin keset põrandat. Seejärel rebisin apelsinikoore tükkideks. Mu juuksed olid mereveest matistunud; ma tõmbasin nad lahti ja sidusin paela ümber ühe kooretüki. Judith. Asetasin selle põrnika kõrvale. Tema on da Silva. Romero da Silva. Kes oli olnud kogu aeg seal. Da Silva oli võmm. Da Silva oli petis. Ta oli toonud mind siia Calabriasse. Miks? Panin teised kooretükid nagu kellanumbrid põrnika ümber. Koorepoolele tegin sõrmeküünega nimetähe. Siin oli Rupert, mu vana ülemus oksjonifirma Briti piltide osakonnast, kus ma olin Londonis töötanud. Ja see – ma kraapisin järgmise tähe – oli Cameron Fitzpatrick, kunstivahendaja. Rupert ja Fitzpatrick olid kavatsenud müüa oksjonimajale võltsitud maali, mille ma varastasin pärast seda, kui Rupert mu töölt lahti laskis, pärast seda, kui ma Fitzpatricku tapsin. Eemaldasin ringist tüki F. Fitzpatrick oli töötanud koos mehega, keda mina teadsin Moncada nime all ja kes tegeles võltsingutega ühe Itaalia panga kaudu. Ma asetasin järgmise kooretüki M-tähe kõrvale. Renaud Cleret. Da Silva kolleeg politseist. Ma olin Cleret’ tapnud. Tulistasin ta sõrmenipsuga ringist välja.
Ja nüüd? Tundsin end erksa ja sihikindlana. Ma olin kolinud Veneetsiasse, võtnud uue identiteedi. Judith Rashleigh kadus. Minust sai Elisabeth Teerlinc, Gentileschi galerii kuraator ja omanik. Tõmbasin oma määnduvast T-särgist hoolikalt niidi ja sidusin Judithi kooretüki ümber. Seejärel teise niidi, K-täht tähistas Kazbitši. Moncada oli Kazbitši ja tolle kaaskonspiraatori Balenskiga asju ajanud. Teine lõik. Nemad kahekesi olid pesnud kunstituru kaudu raha, mis oli saadud relvamüügist. Ma lõin Moncada ja Balenski sõrmenipsuga ringist välja. Mõlemad olid nüüdseks surnud. Küll on kahju. Kes jäi järele?
Magamiskotist võetud sulest sai lipuke uuele tulijale, kelleks oli Jermolov. Pavel Jermolov, rikas vene kunstikollektsionäär. Kazbitš oli püüdnud talle Caravaggiot müüa. Vähemalt ta ütles, et see on Caravaggio. Mina olin koos Jermoloviga selle jälile jõudnud – et Kazbitš, Moncada ja Balenski on seotud. Ma jätsin Jermolovi ringi. Ma polnud aru saanud, et pimeduses roomas ringi veel da Silva. Ta oli mind kogu aeg jälginud. Ma pomisesin oma väikese prahihunniku kohal nagu voodoo preestrinna. A tähistas Alvin Spencerit. Alvin oli olnud… tee peal ees. Kunstimaailmas tegutseja, oksjonimaja sidemetega. Minu suhtes pisut liiga uudishimulik. Niisiis pidi ta minema, ent miskipärast polnud ma tõendeid hävitanud. Võtsin kooretüki ja asetasin selle põrnika laiba kõrvale. Da Silva oli avastanud Alvini ja teatanud, et kavatseb mu arreteerida. Ent ta polnud seda teinud. Ma lamasin ja mõtisklesin oma fetišite mosaiigi üle.
Da Silva tahtis, et ma tema heaks töötaksin. Niimoodi oli ta rannas öelnud. Ja kui ma seda ei tee? Ilmselt oleks minust lihtsam lahti saada siin kui Veneetsias. Tõenäoliselt oli da Silval sõpru, sidemeid, kellele ta võis loota – mehed, kes mu siia tõid, mis koht see iganes ka oli. Maffia. Lamada tundus parem kui püsti seista, sest mu jalad polnud nad ise, niisiis võtsin kooretükid ja asetasin need jälle ümber põrnika. Moncada oli olnud maffiast; Kazbitš ja Balenski olid samuti maffiaga seotud. Da Silva oli olnud puuduv lüli. Ma taarutasin oma kooreinimesed põrnikale lähemale nagu laps, kes mängib legodega.
Olin maffia kohta päris palju teada saanud, ühel või teisel viisil. Ehkki Itaalias oli siiani palju mõjuvõimsaid inimesi, kes maffia olemasolu eitasid. Kõigest umbes kakskümmend aastat tagasi küsitleti seoses maffia kohtuasjaga Palermo peapiiskoppi. Temalt küsiti, mis on maffia, ja ta vastas, et nii palju kui tema teab, on see mingi puhastusvahend. Hiljem leiti, et Sitsiilia kirikul olid tihedad sidemed Cosa Nostra bossidega. Organiseeritud kuritegevuse ametlik eitamine osutas, kui kaugele Itaalia riiki see oli tunginud. Kui juba piiskop oli sellega seotud, miks siis mitte politseinik? See selgitaks, kuidas da Silva oli nii kergesti ja diskreetselt mu siia saanud, aga kui tal olid nii mõjuvõimsad sidemed, kes oli siis mees rannas, salamõrtsukas, kelle surnukeha hõljus nüüd tasakesi Puglia ranniku poole? Sel hetkel lõpetas mu vees loputatud aju tegevuse ja ma jäin jälle magama, seekord sügavalt. Kui ärkasin, oli valgus ukse all kadunud.
Ma lamasin külili, pea all magamiskott. Ilmselt olin jälle tukastanud. Oli veel külmem kui enne. Öö. Tundus nii, nagu oleks nähtamatus maailmas mu vangla taga tihedam ja pehmem vaikus. Mu silmad rändasid üle isetehtud hädamudelite, nende kontuurid tähendasid midagi vaid mulle endale. Ringi kõrval oli leivakäär. Ma pigistasin seda, rullisin sõrmede vahel, kuni leiba sai voolida. Tegin pea, väikese ümara keha. Katherine. Mu õde Katherine.
Veneetsia politseijaoskonnas tunnistasin üles Alvin Spenceri tapmise – mida muud oleksin ma saanudki teha, kui tema surnukeha minu kodus tugitoolis istus? Ma polnud jaksanud sellest vabaneda ega kõike ära koristada. Ja kui da Silva minult küsis, miks, suutsin mõelda vaid oma väikesest õest Katherine’ist, kes oli surnud. Vannis, mis lõhnas mandlite järele.
Ma ei mõelnud kunagi Katherine’i peale. Ma ei saanud seda endale lubada. Sest kui ma tema peale mõtlesin, hakkasid mu mälestused keerlema ja pöörlema, läbipaistvad nagu õli, kui see veega kohtus. Sa tead, mida sa tegid. Aga see polnud sinu süü. Polnud ju, eks? See oli su ema süü.
Ma kogusin kõik väikesed tükid kokku, komberdasin ruumi teise otsa ja viskasin
