poole, hoides pead tiivikute tõttu madalal. Da Silva aitas mu välja ja pani mul jälle käed raudu kohe, kui mu jalad maapinda puudutasid. Ma hoidsin pead maas. Me läksime uksest sisse ja trepist alla ning sõitsime alumiiniumiga vooderdatud räpase liftiga maa-alusesse garaaži, kus meid ootas juhiga must BMW. Da Silva ei öelnud midagi, kuni seadsime end kahekesi tagaistmele, ja kui ta rääkima hakkas, tegi ta seda inglise keeles.
„Kas sinuga on kõik korras? Süda paha ei ole?“
„Kõik on korras. Miks sa mu Albaaniasse tõid?“
„Kust sa tead, et me Albaanias oleme?“
„Noh, vaata. Me lahkusime Itaaliast ja suundusime itta. Breda Nardi NH500 lendab maksimaalselt 263 kilomeetrit, niisiis pidime enne siiajõudmist tankima. Igal pool mujal oleks olnud liiga kaugel. Pealegi räägid sa inglise keeles – paljud albaanlased oskavad itaalia keelt, seega on inglise keel diskreetsem.“
Da Silva tundus olevat kergelt ärevil, aga ma ei kavatsenud pakkuda talle seda rahuldust, et oleksin selgitanud. Ainus põhjus, miks ma teadsin, milliseid koptereid Guardia kasutab, oli tegelikult see, et kui uurisin Caracali püstoli kohta, mille olin varastanud – sama püstoli, mis oli da Silval –, tegelesin pisut ka Guardia muu varustusega. Ma arvasin, et oleks kasulik Itaalia politseinikku standardvarustuse järgi ära tunda, isegi kui ta on tavariietes, ja faktidel on tendents mu ajju pidama jääda. Ma olin olnud pubi mälumängude deemon. Mida kuradit me Albaanias ka tegime, ma lootsin seda õigel ajal teada saada, aga mul oli kindel tunne, et see polnud ametlik politseivärk, ehkki da Silva tegi selle väikese väljasõidu tööajast.
„Niisiis võiksid sa mulle sama hästi öelda, kus me oleme!“ lisasin rõõmsalt.
„Selle koha nimi on Durres,“ vastas da Silva. Et olin käitunud nagu inspektor Montalbano, tundus ta nüüd vähem upsakas.
„Nii,“ lisas ta ja küünitas käeraudade järele, et neid avada. „Me ei vaja neid praegu.“ Ma võisin seda ju ka ette kujutada, aga ta pöial jäi hetkeks liiga kauaks pidama, masseerides mu randme sisekülge, kuhu metall oli hõõrunud naha sisse kerge randi. Vaatasin aknast välja. Madalhooaja Durrese kõrval tundus Calabria nüüd nagu Mustique5. Auto rappus metsikult mööda künklikke ja auklikke tänavaid, mis olid täis räpastes nailonburnustes naisi, kes veeretasid viletsate toidulettide ja avatud roiskveetorude vahel ratastega kotte ja poekärusid. Siin näis olevat äärmiselt suur hulk tänavakoeri, kes rikošetitasid kartmatult keset vispeldavat liiklust. Talvetaeva selgusest hoolimata oli valgus sünge, püüdes läbi murda kõrgete kõikuvate kortermajade vahelt, mille ülemisi korruseid varjutasid õhusaaste mürgiaurud. Da Silva näol valitses huvipuudus – ta oli siin kindlasti varemgi olnud – ja ta ilme jäi liikumatuks isegi siis, kui üks kerjus, kes oli alasti, välja arvatud lilleline laudlina ümber õlgade, koputas kõvasti küljeaknale, kui me valgusfoori taga seisma jäime. Juht pistis pea välja ja hüüdis midagi, mis võis kuidagi olla seotud eelmainitud härrasmehe ema sugulise karskusega, ja mees looberdas minema.
Lõpuks jõudsime linnast välja ja sõitsime mööda uut kiirteed. Siin oli vähem liiklust, aga juhid näisid arvavat, et kõik kuus rida on nende isiklikud võidusõidurajad. Ma sulgesin silmad, kui üks tohutu veoauto meie ette ilmus ja viimasel sekundil kõrvale pööras. Da Silva patsutas mind õlale.
„Hullud, on ju? Ja öeldakse, et itaallased on agressiivsed. Sa peaksid nägema Tirana teed – alailma surnukehi täis.“
„Suur tänu.“
Meie sihtmärk oli tohutu virsikukarva villa, kuhu viis sissesõidutee otse maanteelt. Kui olime sõitnud läbi kõrge elektrivärava, mille kohal oli okastraat, kiirustas auto juurde keegi vibalik mees, kellel oli lahtise kraega lilla särgi ja beeži kašmiirpintsaku all arbuusitaoline vats. Ta tervitas da Silvat ülevoolavas itaalia keeles, nad surusid kätt ja patsutasid teineteist korduvalt õlale, aga ma nägin valvsust mehe kotjates ahhaadikarva silmades. Mees avas mulle autoukse ja kummardus napilt ja ametlikult mu käe kohale, jälgides üle mu õla da Silvat. Kas ta arvas, et ma olen ta kallim või midagi?
„See on preili Teerlinc.“ Da Silva kasutas mu varjunime, mis oli kattevari elule, millest olin arvanud, et just seda ma olengi alati tahtnud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
