pikaajalise tööpakkumise pildistamaks maja renoveerimist.
Tegemist pole lihtsalt juhuslike renoveerimistööde pildistamisega, mõtles ta. Sterling ja Jodie Rancourt olid palganud ta pildistama oma Commonwealthi avenüül asuva ajaloolise vanamoelise härrastemaja vaevanõudvaid taastamis- ja uuendamistöid.
Carine ohkas ja limpsis Newbury tänava kõrgema klassi kaupluste ja salongide vaateakendesse vaadates oma latet. Aga Ty ronis muudkui tagasi tema mõtetesse. Juba siis, kui ta oli kuueaastasena poissi rehaga tagasi ajanud, ise suust lehti süljates, oli ta teadnud, et ei tohi ennast iialgi Tyga siduda. See kuueaastane tüdruk tema sees, kes teadis, et ei tohi uskuda midagi, mida too mees ütles, pidi meeleheitest karjuma, kui ta oli eelmisel talvel Tyd armastama hakanud.
Mees võis helikopterist välja hüpata, et päästa alla tulistatud lennuki meeskonda – polnud vahet, kus. Vaenlase tagalas, mäetipus, kõrbes või džunglis või ookeani kohal; lumes, kuumuses või vihma käes. Rahuaja võitlustes. Tal oli töö, mis vajas tegemist. Põnnama löömine ei kuulunud valikuvõimaluste hulka.
Mitte nagu siis, kui asi hakkas tüürima Carine’iga abiellumise suunas.
Carine polnud temaga rääkinud sestsaadik, kui mees tema onni uksele koputas ja teatas, et ei saa abielluda. Mees oli mõneks päevaks üksi mägedesse talvisele matkale läinud, selle üle elanud ja siis naasnud oma baasi. Carine oli kuulnud, et talle leiti rakendust teisel pool ookeani ja et ta osales ohtlikel lahingu-päästemissioonidel. CSARs – Combat Search and Rescue.
Ta oli käinud ka humanitaarmissioonidel, ühel, kus ligipääsmatus piirkonnas raviti vigastatud naisi ja lapsi. Carine pidas lugu tööst, mida mees tegi, ja tasahilju oli tema vihkamine koos šokiga lahtunud. Need olid toimetulemiseks lihtsad emotsioonid – kui võrrelda neid valu ja häbitundega, mis olid järgnenud päevale, mil Ty ta maha jättis, käegakatsutava leinaga selle mehe kaotamise pärast, keda ta need mõned kuud, ehk koguni kogu oma elu, oli pidanud oma hingesugulaseks.
Isegi kui mees oli ära, meenutas kõik Cold Ridge’il teda. Ja, muidugi, kui ta sai puhkust, kui ta sai mõneks päevaks töölt eemale, siis oli ta seal.
Suve alguses teadis Carine, et pidi oma elu tükid kokku korjama ja midagi muutma, otsima uusi võimalusi, avardama horisonti – mitte et ta oleks kogu aeg nii tundnud. Mõnikord, isegi nüüd, tundis ta, nagu lakuks ikka veel oma haavu, jookseks ikka veel ära enese ja elu eest, mida ta tahtis elada.
Aga mitte täna – täna oli imeline hilissuvine päev, täiuslikult sobiv selleks, et mitte mõelda Cold Ridge’ile ja Tyler Northile. Nii palju kui see temasse puutus, oli ta mehe uuesti kõrvale heitnud, nagu ta alati oli teinud. Ta oli mehe kätte oma elu usaldanud – kes seda ei teeks? Aga ta ei tee enam kunagi seda viga, et usaldab teda kogu südamest.
Gus oli püüdnud talle seda pärast metsas toimunud tulistamisjuhtumit eelmise aasta novembris öelda. „Sa võid tema kätte oma elu usaldada, Carine, aga pagan võtku, ta murrab lõpuks su südame.“
Ta oli arvanud, et onu lihtsalt muretses tema pärast. Inimesed kippusid tema pärast muretsema. Ta ei olnud karm šerif nagu tema vend ega kõikenäinud kirurg nagu tema õde – inimesed pidasid teda perekonna tundlikuks hingeks, loodusfotograafiks, kes polnud kunagi päriselt kodunt lahkunud.
Noh, nüüd oli ta seda teinud.
Ta lõpetas oma caffè latte ja otsustas minna tagasi Commonwealthi avenüüle Rancourtide maja juurde, ehkki tal polnud mingeid konkreetseid ajapiiranguid. Rancourtid ei olnud teda juhuslikult palganud. Nemad ei olnud tema horisondi avardamise kava osa. Nad olid ta palganud, Carine teadis seda, seepärast, et ta oli Cold Ridge’ilt, nende kolme mehe sõber, kes olid nad aasta varem päästnud. Hank Callahan ja Antonia olid hakanud Bostonis käima kohtamas pärast nende esimest kohtumist Carine’i onnis. Hank oli nüüd tema õemees. Nädal tagasi olid Massachusettsi valijad teinud temast senaatori. Kuivõrd Ty oli Hanki sõber ja Antonia oli kirglikult lojaalne, kannatas nende suhe pärast Carine’i ärajäänud pulmi. Siis jäi Antonia koos vägivaldse jälitajaga lõksu saarele Codi neeme juures ja orkaaniga, mis pidi mere üle kallaste paiskama; ja Hank pidi minema teda päästma ning see lõpetas kõik kahtlused, mis neist kummalgi olid. Meedia ja valijad võtsid selle loo huviga vastu. Aga kõigile oli selge, et kui Hank Schelter Islandile suundus, ei mõelnud ta teiste arvamusele.
Ei, arvas Carine, tal polnud illusioone. Nii palju kui nad talle ka meeldisid, olid Sterling ja Jodie Rancourtil omad põhjused paluda teda seda tööd tegema.
Ta jalutas rahulikult, kiirustamata. Tema juuksed olid korralikult kinni pandud, ta kandis teksaseid, musta rullkraega kampsunit, nööpidega jakki ja veekindlaid madalaid saapaid – mugavaid riideid, mis võimaldasid tal redelitest üles ja alla ronida, turnida üle mööblikaitsete ja tööriistade ja materjalihunnikute, teha, mida ta iganes tegema pidi, et saada just seda pilti, mida ta saada tahtis. Ta oli harjunud mägedes ronima ja sirutama üle kaljuservade, et saada õiget valgust, värvi ja kompositsiooni. Maja renoveerimisel esitatavad nõudmised ei tundunud talle liiga karmid. Oli olnud vaikne hommik, ta polnud kaamerat isegi kotist välja võtnud ja oli selle Rancourtide majja jätnud, kuni ta lõunal käib. Ta kasutas täna oma digikaamerat, Jodie Rancourti nõudmisel – Jodie tahtis saada paremini aru digikaamera ja filmi erinevustest.
Särav must sportauto peatus tema kõrval ja Louis Sanborn, samuti hiljuti Rancourtide juurde tööle võetud mees, keris akna alla ning välgutas talle oma tapvat naeratust. „Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?“
Carine naeris. „Tänan pakkumast, härra Turvamees.“ Louis oli pikk ja, hoolimata enneaegu hallinevatest pudeliharja meenutavatest juustest, tegelikult noorem, kui ta välja nägi, arvatavasti parasjagu aasta või kaks Carine’ist vanem. Rancourtid olid palganud ta kaks nädalat tagasi oma turvaülema assistendiks. „Ma jalutan hea meelega. Selliseid päevi nagu täna ei ole palju jäänud. Väljas on ilus.“
„Ainult teiesuguste graniidipeade arvates.“
„Sooja on üle kümne kraadi!“
„Seda ma räägingi. Kas oli meeldiv lõuna?“
„Suurepärane lõuna.“
„Minul ka. Näeme Commonwealthi avenüül.“
Tema auto liitus uuesti Newbury tänava liiklusega. Carine läks edasi piki Exeteri tänavat ja keeras siis Commonwealthi avenüüle. Oma kaubandustänava ja väärikate vanamoeliste hoonetega oli see Bostoni Black Bay iseloomulik tänav, see kõik oli merelt tagasi nõutud maa, mis oli olnud vee all – sellest ka paiga nimi.
Endiselt kiirustamata istus ta poetänaval pingile, see tänav oli kuulus oma varaste kevadiste magnooliate poolest, mis olid praeguseks ammu läinud. Väike laps ajas maast lendu tuviparve ja Carine püüdis mitte mõelda lastele, kelle ta oleks pidanud Tyga saama, aga siiski tundis ta viivuks kahetsustorget. Lapse ema kahmas tollest kinni ja viskas ta üles kargesse novembriõhku ning pani siis tagasi tema kärru. Laps ei olnud sellega rahul ja hakkas jalgadega vehkima ja karjuma. Ta tahtis veel tuvisid taga ajada. Kaks kuud tagasi – kuu aega tagasi – oleks see vaatepilt Carine’i nutma ajanud, aga nüüd ta naeratas. Olen edusamme teinud, mõtles ta.
Ta kõndis piki läänesuunalist teed ajaloolise tellisfassaadiga härrastemaja suunas, mille Rancourtid olid ära napsanud niipea kui see kaheksateist kuud tagasi müügile tuli. See oli haruldane leid. Selle pikaajaline omanik, nüüdseks surnud, polnud iialgi seda korteriteks kohandanud, tegelikult oli ta maja õige vähe remontinud – maja oli suures osas selline, nagu ta oli ehitatud. Lehtpuidust põrandad, kaunistatud simsid, marmorist kaminad, lühtrid, seinavooderdised,
