töö remonditööde fotograafina võis vabalt kesta terve talve ja jätta talle endiselt aega, et tegelda teiste projektidega. Ta oli sellega tegelnud kuus nädalat. Tööd teha oli mõnel päeval kohutavalt raske, kuna maja oli inimesi paksult täis. Siis kadusid kõik ja mitte midagi ei juhtunud terve hommiku, terve pärastlõuna, isegi terve nädala. See jättis talle vaba aega, mida ta võis kasutada paremini, tehes midagi tulemuslikumat kui piimakohvide joomine ja vaateakende imetlemine. Ta märkas, et Louis Sanborni auto oli pargitud maja ette, ja naeratas pead raputades. Otsigu Louis pealegi sobivaid paiku parkimiseks – Carine ei saanud sellega iialgi hakkama ja kasutas linnas peaaegu alati ühistransporti või käis jala.
Sel ajal kui ta lõunal käis, oli keegi eestrepile välja pannud poti kollaste krüsanteemidega; sepistatud terasest käsipuu oli tema käe all külm, kui ta ronis trepist üles tohutu tumeda puitukse juurde. See oli paokil, ta lükkas seda õlaga ning sisenes ja viskas otsekohe oma kohvitassi inetusse plastist prügikasti otse ukse kõrval. Lai elegantne trepp viis viiekorruselise hoone teisele korrusele. Ta ei olnud iialgi varem üheski sellises paigas käinud. Mitte miski siin ei meenutanud talle tema väikest palkidest onni, kus robustne redel viis üles pööningule.
„Halloo!“ hüüdis ta. „Kas siin on keegi?“
Tema sammud kajasid keskse vestibüüli kirsipuidust põrandal, mis oli aja jooksul tumedaks tõmbunud. Temast vasakut kätt oli esinduslik külalistuba marmorist kamina ja kristall-lühtriga, pärast seda oli üks väiksem tuba ja raamatukogu. Teisel korrusel oli koguni elegantne ballisaal. Rancourtid olid lubanud kutsuda ka tema, kui nad seal esimese balli korraldavad, nad pilkasid teda, et loodavad teda kandvat litritega kleiti.
Ta võttis oma fotoaparaadi vestibüüli külmalt vanamoeliselt radiaatorilt. Siin pidi keegi olema. Keegi ei jätaks ust lahti, kui maja on tühi.
„Louis? Kus sa oled? Mina siin, Carine.“
Mees võis olla ülakorrusel, arvas Carine ja viskas kaamerakoti üle õla. Ta oli eeldanud, et töölised on sel pärastlõunal siin, aga ta ei jälginud nende tulemisi ja minemisi kuigi hoolikalt. Kui ta pööras pilgu tagasi peasissepääsu poole, jäi talle miski raamatukogus silma. Ta polnud kindel, mis – miski oli paigast ära. Valesti.
Ta hingas pindmiselt sisse ja tundis, nagu mingi jõud, mis on temast tugevam, sunniks teda astuma sammu lähemale ja piiluma läbi kahepoolse ukse ava. Taastamistööd ei olnud raamatukogus veel alanud. Endiselt olid käimas pingsad vaidlused selle üle, kas tasus kopeerida selle kollaseks tõmbunud tapeeti, tõenäoliselt originaali.
Carine puudutas puidust simssi ja ütles endale, et see oli ilmselt olnud lihtsalt vari või mingi riidekangas. Siis hüppas ta tagasi ja hingas järsku sisse, tema mõistus tõrkus vastu võtmast seda, mida ta silmad nägid – mees näoli põrandal maas. Louis. Ta tundis ära mehe tumeda ülikonna, tema harjasjuuksed. Ta sööstis ettepoole, aga peatus järsult, peaaegu instinktiivselt.
Loik midagi tumedat, mingi vedelik, valgus tasapisi tema poole. Ta seisis liikumatult, keeldudes leppimast sellega, mida nägi.
Veri.
See valgus kitsaste laudadega põranda pragudesse. See kattis Louisi väljasirutatud kätt.
Appi...
Ta ei suutnud rääkida. Tema suu avanes, aga sealt ei tulnud ühtki häält.
Tema juuksed... tema käsi... veres...
„Oh jumal, oh jumal – Louis!“ Carine hüppas ettepoole ja hüüdis üle oma õla: „Appi! Tulge appi, inimene on viga saanud!“
Ta vaatas, et ei astuks verre. See polnud lihtne – seda oli nii palju. Louis... ta ei saa olla surnud. Ma just nägin teda!
Tema esmaabioskused olid algelised. Ta ei olnud kiirabiarst nagu ta õde ega korralikult koolitatud lahinguparameedik nagu North ja Manny Carrera. Aga neid ei olnud siin ja ta sundis ennast Louis Sanborni kõrvale põlvitama, oma hirmu ning paanikat kontrolli all hoidma, ning puudutas kahe sõrmega mehe kaelaarterit. Oli ju see, kas polnud? Arterid tuksuvad koos südamega. Veenid ei tuksu. Et teada, kas mehe pulss lööb, pidi ta arteri leidma.
Pulssi ei olnud, verd oli liiga palju.
„Louis. Oh jumal!“
Ta vaatas tühjas ruumis ringi, tema hääl kajas selles vastu, kui ta uuesti abi järele hüüdis. Kas mees oli komistanud ja millegi terava otsa kukkunud – valesse kohta jäetud peitli või sae või millegi taolise otsa? Mehe kuue selg oli puutumata. Verd ei olnud, riie oli terve. Mis vigastus tal ka ei olnud, see pidi olema kõhu pool. Aga Carine ei julgenud meest ümber keerata, teda rohkem puudutada.
Ta tõusis värisedes. Mitte keegi ei olnud tema appihüüdudele vastanud. Louis Sanborn oli surnud. Ta oli üksi. Tema olukord jõudis lühikeste teadlikkuseplahvatustega temani, nagu ta ei suudaks kõike korraga vastu võtta.
Hei, preili Fotograaf, kas vajate küüti suure maja juurde?
Mis siis, kui ta oleks pakkumise vastu võtnud? Kas ta oleks võinud mehe elu päästa? Või oleks ta ise ka surnud?
Kuidas oli mees surma saanud?
Mis siis, kui see ei olnud õnnetus?
See ei olnud õnnetus. Ta teadis, et ei olnud.
Ta jooksis vestibüüli poole, kaamerakott peksis vastu tema puusa. Kus tema mobiil oli? Ta pidi helistama politseisse, kiirabisse. Ta kaevas oma jaki taskus, leidis telefoni, aga ei suutnud seda käes hoida ja pillas selle ennast ehmatades puidust põrandale. Ta õngitses selle, teel vestibüüli vaevu peatudes, maast üles.
Eesuks oli pärani lahti. Ta arvas, et oli selle lõunalt tulles kinni pannud. Kas siin oli veel keegi?
Ta tundis külma novembriõhku.
„Appi!“
Ta vaatas oma mobiili ja sai aru, et see polnud sisse lülitatud. Ta vajutas sisselülitamise nuppu ja jooksis eestrepile, ajas ümber poti krüsanteemidega ja lootis, et tänaval keegi kuuleb teda. Ta kiirustas trepist alla laiale kõnniteele. Ta kutsub politsei, peatab mööduva auto.
Korraga oli seal Manny Carrera, nagu oleks Carine ta enda jaoks esile mananud. Mees oli temaga kuu aega tagasi Hanki ja Antonia pulmas tantsinud ja rõõmsalt pakkunud, et lõikab Tyl munad maha, kui teda järgmine kord näeb.
„See on Louis... ta...“ Ta ei saanud sõnu suust välja. Ta on... oh jumal...“
Manny tõmbas ta enda embusse. „Ma tean,“ ütles ta. „Ma tean.“
Kaks
Tyler North võttis külmkapist kaks õlut ja tõi need pikale männipuust lauale, kus tema ema tavatses oma maalidega tule ees istuda. Gus Winter oli nüüd tema ema koha peal, kõhn, armiline ja närviline – ja väsinud, ehkki seda ei tunnistaks ta iialgi. Ta võttis ühe õlle ja raputas vastikustundest pead. „Alati peab arvestama idioodifaktoriga.“
„Inimesed teevad vigu.“
Gus jõi natuke õlut. Oli olnud jube päev, aga sellel oli olnud õnnelik lõpp. „Päikesekreemi unustamine on viga. Need sitapead ei vaevunud ilmaennustust vaatama. Nad ei võtnud kaasa piisavalt toitu ega vett. Sa nägid, kuidas nad riides olid – teksad ja tennised. On november.
