Kuidas inimaju töötab. Marc Dingham

      Kiidusõnu raamatule „Kuidas aju töötab ”

      „Suurepärane ja kergesti loetav sissejuhatus aju keerulisuse ja imelisuse kohta kõigile, kes huvituvad teadusest, meditsiinist ja sellest, mis meid inimeseks teeb. Raamat, mis on loetav detektiivjuttude kogumikuna, ühendab neuroloogia ajaloost teadaolevad klassikalised haiguslood andmetega, mis on saadud aju saladuste uurimisel kõige moodsama tehnoloogia abil.ˮ

       Stanley Finger, filosoofiadoktor, Washington University (St. Louis) psühholoogia ja ajuteaduste emeriitprofessor, raamatute „Origins of Neuroscience; Minds behind the Brainˮ ja „Franz Joseph Gall: Naturalist of the Mind, Visionary of the Brainˮ autor

      „Informatiivne, hõlpsasti hoomatav ja põnev lugemine igaühele, kes veidigi huvitub viisist, kuidas aju toimib, kuid ei tea, kust alustada.ˮ

       Dean Burnett, filosoofiadoktor, raamatute „The Happy Brainˮ ja „The Idiot Brainˮ autor

      „Raamat selgitab arusaadavalt, mida me selle kõige saladuslikuma elundi kohta teame. Dingman põimib klassikalised uurimused tänapäevastega hõlpsasti arusaadavateks osadeks ning see teeb raamatust suurepärase esmase lugemisvara, mille abil tutvuda kiiresti areneva neuroteadusega.ˮ

       Moheb Costandi, raamatute „Neuroplasticityˮ ja „50 Human Brain Ideas You Really Need to Knowˮ autor

      „[–] kütkestav ja arusaadav sissejuhatus aju toimimisse ja neuroteaduse tänapäevastesse probleemidesse [–] suurepärane sissejuhatus sellesse valdkonda.“

       Frank Amthor, filosoofiadoktor, University of Alabama Birminghamis, raamatu „Neuroscience for Dummiesˮ autor

      „Lõbus ja hariv lugemine [–]. Mina sain teada palju uut, teiegi saate!ˮ

       John E. Dowling, filosoofiadoktor, Gordon ja Llura Gundi neuroteaduste professuuri hoidja, Harvard University, raamatu „Understanding the Brain: From Cells to Behavior to Cognitionˮ autor

      TÄNUSÕNAD

      Terve aju igasuguse toimimise määrab – nagu minu puhul, kes ma neid sõnu kirjutan, või teie puhul, kes te neid loete – funktsioneerimisse panustavate ajupiirkondade pikk nimekiri. Kui jätta ära vaid üks piirkond, võivad asjad üsna viltu vedada ning mõnel juhul ei pruugi kogu masinavärk enam üldse toimida. Selles on rohkesti suurepärast analoogiat käesoleva raamatuga, millesse panustasid nii otseselt kui ka kaudselt paljud. Ilma nende kõigita poleks see raamat võib-olla kunagi trükimusta näinud. Ja isegi kui oleks, kannatanuks oluliselt lõpptoote kvaliteet.

      Kirjastuse Nicholas Brealey Publishing meeskonnal oli ilmselgelt otsustav osa selles, et käesolev raamat minu peast lehekülgedele maandus. Tänusõnad kuuluvad Alison Hankeyle, kes nägi mu käsikirjas potentsiaali isegi selle väga varajases variandis; Michell Morganile, kes aitas algusest lõpuni suunata trükkimisprotsessi; Brett Halbleibile kasulike ettepanekute eest toimetamisel ja kõigile teistele meeskonnaliikmetele, kellega ma nii hästi tuttavaks ei saanud, kuid kelle tagaplaanile jäänud töö raamatu ilmumise võimalikuks tegi.

      Soovin tänada ka oma agenti Linda Konnerit, esimest inimest, kes pani mu uskuma, et keegi võib minu kirjapandust ehk huvitatud olla.

      Erilise tänu võlgnen Tom Gouldile selle eest, et ta luges käsikirja ja kontrollis selles leiduvaid fakte; tema napisõnaline tagasiside muutis raamatu oluliselt paremaks. Olen väga tänulik ka teistele, kes lugesid raamatu eri osi ning tulid välja kriitiliste märkuste ja komplimentidega, iseäranis Frank Amthorile, Dean Burnettile, Moheb Costandile, John Dowlingile ja Stanley Fingerile. Nende suuremeelsus, kes olid valmis leidma aega mu töö lugemiseks ja kommenteerimiseks – saamata tasuks midagi muud peale ühise söömaaja ja raamatu eksemplari –, hämmastab mind ikka veel.

      Olen äärmiselt tänulik oma vanematele nende kõigutamatu toetuse, kannatlikkuse ja vankumatu usu eest minusse – isegi aegadel, mil see ei paistnud olevat põhjendatud. Teie usaldus aitas mul lõpuks iseendasse uskuda ja oli mulle hädavajalik, et selle projektiga tegelema hakata. Teieta (nii sõnasõnalises kui ka kujundlikus mõttes) poleks kõne all olev raamat kunagi võimalikuks saanud.

      Mul vedas erakordselt, et kogu ettevõtmise vältel oli mu kõrval minu naine Michelle. Ta toetas mind päris algusest peale. Isegi siis, kui polnud kindel, kas mõtetest, mis mul juhuslikult peas uitasid, kunagi midagi saab. Tänan sind, et talusid mu varaseid magamaminekuid, et saaksin tõusta enne koitu ja iga päev kirjutada (ning ka mu muid veidrusi), ning tänan sind kõige muu eest, mida sa teed ja mida on liialt palju, et see siinkohal kirja panna. Teadmine, et oled alati minu poolel, teeb kõik, millega tegelen, veidi kergemaks.

      Kyle ja Fiale olen tänulik naeratuste ja naeru eest ning selle eest, et nad aitavad mul mõista, mis mu elus on tõeliselt tähtis. Püüan iga päev teha asju, mis panevad teid mind uhkusega oma isaks kutsuma, ja loodan, et see raamat on üks neist asjust.

      Lõpuks tahan tänada enam kui 3500 üliõpilast, keda mul on olnud au õpetada alates ajast, mil minust sai õppejõud Penn State’is. Ma ei suuda välja mõelda midagi muud, mis oleks virgutanud minus soovi saada rohkem teadmisi neuroteadusest, kui selle õpetamine ja teie silmis samasuguse uudishimu nägemine, nagu oli minul, kui aju uurimisega algust tegin.

      SISSEJUHATUS

      Aastal 1908 oli Kurt Goldstein lõpetamas residentuuri Saksamaa psühhiaatriahaiglas, kui ta sattus äärmiselt ebaharilikule haigusloole. Goldsteini meditsiiniõpingutest oli möödas vaid viis aastat ja ta oli just alustamas oma erakordselt edukaks osutunud karjääri. Paari järgneva aastakümnega sai temast väga hinnatud neuropsühholoog ja mõjukas kirjutaja. Ta oli üks esimesi, kes neuroloogiliste haigustega patsientide ravimisel propageeris holistlikku lähenemist, rõhutades vajadust käsitada patsienti kui indiviidi – tegelikult nagu üht organismi –, selle asemel et näha teda lihtsalt sümptomite koguna. Esimese maailmasõja ajal rajas

Скачать книгу