oli, et enam ei tundunud ta välja näitavat ei viha ega hirmu. Kui Klüver ja Bucy oma töö avaldasid7, sai sellest esimene tuntud uurimus, mis seostas oimusagara piirkonnad tugevate emotsioonidega.8 Oimusagara sellist tüüpi kahjustus, mis tekitati Aurorale, sai tuntuks Klüveri-Bucy sündroomina.
Paar aastakümmet hiljem, 1950. aastatel, leidis briti neuropsühholoog Larry Weiskrantz, et paljusid Klüveri ja Bucy poolt täheldatud mõjusid saab reprodutseerida, kui eemaldada ahvidel ainult mandelkeha.9 Nüüd hakkas too eelnevalt vähetuntud piirkond esmakordselt uurijate tähelepanu pälvima.
Weiskrantz järeldas, et mandelkeha võib olla oluline, sest laseb pärdikutel ära tunda, kas miski on hea või halb – vaatekoht, mis sobib tegelikult kokku ühe funktsiooniga, mida tänapäeva neuroteadlased elundile omistavad. Ent paljud uurijad pärast Weiskrantzi jätsid kahe silma vahele seose positiivsete emotsioonidega ning keskendusid peamiselt negatiivsetele kogemustele. Ikka ja jälle seostati mandelkeha just ühe emotsiooniga ja see oli hirm.
Hirmuseose loomine
Suur hulk tõendusmaterjali, mis seostab mandelkeha hirmuga, tuleneb uurimustest, mis käsitlesid õppimisviisi, mida nimetatakse hirmuseose loomiseks. Eksperimendid seisnevad selles, et võetakse miski, mida katsealune (ütleme rott, sest neis katseis on katsealusteks tihti rotid) ei pea heaks või halvaks (näiteks piiksatus), ning püütakse see seostada millegi sellisega, mida rott tingimata halvaks peab (näiteks kerge elektrišokk). Seda saab teha nii, et lasete rotil kuulda palju kordi sama heli vahetult enne seda, kui ta kerge elektrišoki saab.
Kui toimida niiviisi piisav arv kordi, hakkab rott piiksatust kuuldes hirmu ilmutama – olenemata sellest, kas šokk järgneb või mitte. Protsessi, kus reageerimisel eelnevalt neutraalsele stiimulile (nagu näiteks piiksatused) tekib kindel tavapärane käitumine, tuntakse seose loomisena. See tähendab äratundmist, et asjadel, mille vahel teadvuses eelnevalt puudus tugev seos, tekib nüüd side. Kuna kirjeldatud juhul seisneb õppimine hirmureaktsiooni esilekutsumises, räägitakse protsessist kui hirmuseose loomisest.
Kui teadlased pöörasid tähelepanu mandelkeha rollile hirmuseose tekkes, said paljud uurijad üksteisega sarnaseid tulemusi: mandelkeha või seda aju teiste osadega ühendavate närviteede kahjustused katkestavad hirmuseose loomise.10 Kui te näiteks kahjustate roti mandelkeha ja püüate siis panna rotti ära tundma signaali, mis annab märku kohe järgnevast šokist, ei õpi ta neid asju omavahel seostama. Ükskõik kui palju kordi ka ei järgneks piiksatustele šokk, ei reageeri kahjustatud mandelkehaga rott signaali kuulmisele vahetu hirmuga.
Teistes uurimustes (rottidega, kelle mandelkeha olid puutumata) leiti, et mandelkeha närvirakud on piiksatuste ajal aktiivsemad.11 Ja ka inimestega tehtud uuringutes on saadud samasuguseid tulemusi: kui inimene õpib midagi kartma, on selle juures tegev mandelkeha.12 Seega osutas tõendusmaterjal mandelkeha rollile informatsiooni saamises hirmutavate asjade kohta. Mandelkeha näib aitavat tekitada mälestusi, mis võimaldavad meil maailmas ära tunda potentsiaalselt ohtlikke asju.
Mandelkeha kui ohu detektor
Oleme seega jõudnud arusaamisele, et mandelkeha etendab otsustavat rolli hirmuseose loomisel. Aga kuidas on lugu hirmu kogemisega? Kas mandelkeha osaleb ka emotsiooni tekitamises? Tõendusmaterjal lubab oletada, et nii see on. Mandelkeha aktiveerub kohe, kui me millegi ohtlikuga ainuüksi silmitsi satume, ning peale selle, et jätab meelde kogetud hirmutavad asjad, aitab ta meil kõigepealt ohtu määratleda ja sellele reageerida.13
Tüüpilist reaktsiooni millelegi ähvardavale kutsutakse sageli võitle-või-põgene-reaktsiooniks, seda lihtsal põhjusel, et kui satute vastamisi mingi ähvardava ohuga, muutub keha refleksiivselt valvsaks ja energiaküllaseks, mis võimaldab teil ohuga toime tulla kas võideldes või – meie seas leiduvate patsifistide puhul – ära joostes. Sellist tüüpi reaktsioonil oli otsustav tähtsus eelajaloolistel aegadel, kui kõige sagedasemad ohud, millega me kokku puutusime, olid tõega elu või surma küsimused (näiteks kui lõvi meid taga ajas). Kuna võitle-või-põgene-reaktsioon aitab kehal nendes olukordades toimida ennast säilitavalt, aitas ta noil päevil, mil kõikjal varitses surmaoht, meie liigil ellu jääda.
Mandelkeha võib etendada keskset osa võitle-või-põgene-reaktsiooni käivitamisel. Protsess algab, kui mandelkeha saab meie meeltelt (näiteks silmadelt) teavet keskkonna kohta. Kui läheduses on midagi potentsiaalselt ohtlikku või ähvardavat, saadavad mandelkeha närvirakud signaale teistesse aju osadesse, mis osalevad teie muutumises energiaküllaseks, valvsaks ja kartlikuks. Näiteks on mandelkeha närvirakud ühenduses teise struktuuriga, mida nimetatakse hüpotalamuseks – see on väike, kuid keeruline aju osa, mis võib muuta keha seisundit hormoonide vallandamise kaudu –, et kooskõlastada selliseid muutusi nagu pulsi kiirenemine ja hingamise sagenemine. Teie pupillid laienevad, maks hakkab tootma enam glükoosi, samas pärsitakse antud momendil mitteolulisi asju – nagu näiteks süljeeritus seedimisprotsessi alustamiseks.
Kõik need füsioloogilised muutused on loogilised. Need valmistavad keha ette võitluseks või põgenemiseks, kindlustades, et hapnikutase oleks kõrge, lihased valmis pingestuma, kehal jätkuks toimimiseks piisavalt energiat (glükoosi kujul), pupillid laseksid läbi piisavalt valgust, et keskkonnas tähtsaid märke näha, ja nii edasi.
Tegu on kompleksse reaktsiooniga, see leiab aset uskumatult kiiresti protsessis, mis aitab meil toime tulla väga erinevate ohtudega. Ent õnnetuseks ei tee aju ohtudel eriti vahet ega suuda otsustada, mida pidada piisavalt ohtlikuks, et esile kutsuda võitle-või-põgene-reaktsiooni. Enamik meist ei satu just väga sageli silmitsi ähvardustega, mis sunniksid meid tõepoolest kas võitlema või minema jooksma. Kuid praegust suhteliselt rahulikku perioodi inimajaloos ei kasuta aju ära, et lõdvendada ohu märkamise võimet. Selle asemel paneb ta teid kogema võitle-või-põgene-reaktsiooni ka siis, kui reageerite sellistele asjadele nagu seltskondlikud fopaad või isegi teie enda murelikud mõtted. Ent ikkagi oleme sunnitud võtma hea koos halvaga, kuna võitle-või-põgene-reaktsioonil on olnud meie ellujäämises oluline roll juba inimliigi tekkimisest saadik. Ja asjad võiksid olla hoopis hullemad. Kui süsteem toimib hästi, annab ohu täheldamise mehhanism meile erakordse suutlikkuse uurida keskkonda, otsekohe märgata asju, mis võivad endast ohtu kujutada, ning võimekuse tegutseda sekundite vältel. Ja ehkki see kõik on muljet avaldav, on süsteemi veelgi hämmastavam omadus, et mandelkeha näib suutvat avastada ohtu ja algatada võitle-või-põgene-reaktsiooni juba enne seda, kui te ise sellest teadlik olete.
Hirmul enne, kui seda ise teate
Kujutage ette, et tunnete suurt hirmu ämblike ees (paljudel pole selleks erilist fantaasialendu vaja). Kujutlege end minemas külma ja pimedasse keldrisse, mis on täis ämblikuvõrke. Lambid ei põle, seega kasutate liikumisel taskulampi. Kui valgustate lambi valgusvihuga põrandat, satub valgus ootamatult tohutule 15 sentimeetri pikkusele ämblikule, kes üle põranda teie poole sibab.
Kui kardate ämblikke (ja isegi siis, kui te ei karda), tekitab olukord teis peaaegu kohese reaktsiooni. Arvatavasti karjatate, pöördute ümber, et jooksu pista, ning – juhul kui sarnanete minuga – komistate ja kukute trepile. Samal ajal leiavad teie kehas aset eelnevalt kõne all olnud muutused: pulss kiireneb, hingamine samuti, pupillid laienevad jne. Ja arvatavasti (või isegi usutavasti) on need ümberkorraldused tingitud mandelkeha aktiivsusest.
Kui keegi paluks teil loetleda järjekorras muudatused, mis kirjeldatud juhtumil teie ajus aset leidsid, mõtleksite arvatavasti, et enne, kui hirm teis võimust võttis, olite jõudnud aru saada, et keldris on ämblik. Sest kuidas muidu oleksite osanud hirmu tunda?
