Sisukord
Su tiitel teeb sinust juhi. Su inimesed teevad sinust liidri.
Triljoni dollari coach
Silicon Valley juhtimistreeneri
Bill Campbelli strateegiaraamat
Eric Schmidt
Jonathan Rosenberg
ja Alan Eagle
SAMADELT AUTORITELT on ilmunud
„How Google Works“
ERIC SCHMIDT ON KIRJUTANUD VEEL
„The New Digital Age: Reshaping the Future of People,
Nations, and Business“ (kaasautor Jared Cohen)
Originally published: Trillion Dollar Coach: The Leadership Playbook of Silicon Valley’s Bill Campbell / Eric Schmidt, Jonathan Rosenberg and Alan Eagle.
Copyright © 2019 by Alphabet, Inc.
All rights reserved.
This edition published by arrangement with Levine Greenberg Rostan Literary Agency and Synopsis Literary Agency.
Tõlkinud Helen Urbanik
Toimetanud Mari-Epp Tirkkonen
Korrektuuri lugenud Terje Tammearu
Kujundanud Pille-Riin Port
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Infot Äripäeva raamatuklubi raamatute kohta saate aadressil raamatuklubi.aripaev.ee või pood.aripaev.ee/raamatud ning telefonil 667 0400.
© AS Äripäev, 2020. Kõik õigused kaitstud.
ISBN 978-9949-694-22-8 (köites)
ISBN 978-9949-694-23-5
B I L L I L E
Eessõna
Kümmekond aastat tagasi lugesin ajakirjast Fortune lugu Silicon Valley kõige paremini hoitud saladusest. See ei olnud mingi riistvara ega mõni tarkvarajupp. See polnud isegi toode. See oli mees. Tema nimi oli Bill Campbell ja ta polnud häkker. Ta oli jalgpallitreener, kellest oli saanud müügimees. Ometi oli Bill muutunud nii mõjukaks, et käis igal pühapäeval Steve Jobsiga jalutamas ning Google’i asutajad väitsid, et nad poleks ilma temata kuskile jõudnud.
Billi nimi kõlas tuttavalt, kuid ma ei suutnud meenutada, kust. Lõpuks tuli see mulle meelde: tundsin ta ära juhtumist, mida olin mitu korda õpetanud seoses Apple’i juhtimisprobleemiga 1980. aastate keskel, kui vapper, särav noor juht Donna Dubinsky vaidlustas Steve Jobsi enda turundusplaani. Bill Campbell oli Donna bossi boss ja ta näitas üles täpselt sellist karmi armastust, mida jalgpallitreenerilt oodata võiks: ta võttis tema ettepaneku väikesteks osadeks, sundis teda millegi veenvamaga välja tulema ja seisis siis tema eest. Ma polnud Billist sellest saadik kuulnud – tema karjääri järgmised paarkümmend aastat olid saladuseks.
Lugu vihjas põhjustele, miks: Bill armastas asetada tähelepanu keskpunkti teisi, kuid eelistas ise varju jääda. Kirjutasin raamatut sellest, kuidas teiste aitamine võib meie eduni juhtida, ja mulle sai selgeks, et temast võiks saada põnev profileeritav. Aga kuidas kirjeldada kedagi, kes väldib avalikkuse tähelepanu?
Alustasin sellest, et kahmasin kokku kogu info, mida suutsin tema kohta veebist leida. Sain teada, et selle, mis Billil jäi puudu füüsilise jõu osas, tegi ta tasa oma vaimuga. Ta oli keskkooli jalgpallimeeskonna hinnatuim mängija hoolimata sellest, et oli 178 sentimeetrit pikk ja kaalus 75 kilo. Kui kergejõustikutreeneril oli tõkkejooksjatest puudus, osales Bill vabatahtlikult. Kuna ta ei suutnud takistuste ületamiseks piisavalt kõrgele hüpata, jooksis ta neist lihtsalt läbi, jõudes muhke saades välja piirkondlikele meistrivõistlustele. Kolledži ajal mängis ta jalgpalli Columbias, kus ta valiti kapteniks, edasi sai ta peatreeneriks, võttes kuue järjestikkuse hooaja jooksul vastu kaotuse. Tema nõrk koht? Ta hoolis oma mängijatest liiga palju. Ta ei tahtnud jätta pingile statiste, kes andsid endast kõik, ja keeldus oma staaridelt nõudmast, et nad eelistaksid sporti koolile. Tema ülesanne oli muuta oma mängijad edukaks elus, mitte väljakul. Teda huvitas rohkem nende heaolu kui võit.
Kui Bill otsustas ettevõtlusesse üle minna, avasid talle ukse tema vanad jalgpallimeeskonna kaaslased. Nad olid veendunud, et tema nõrkus nullsumma spordis võib olla tugevuseks paljudes ettevõtetes. Seda tõestas Billi silmapaistev tegutsemine Apple’i ja Intuiti tegevjuhina. Iga kord, kui kõnelesin Silicon Valleys kellegagi, kellel oli ebatavaliselt suuremeelse inimese maine, ütlesid nad mulle sama: oma ellusuhtumise said nad Bill Campbellilt. Kuna ma ei tahtnud Billi ennast tülitada, hakkasin pöörduma tema juhendatavate poole. Peagi sain rohkelt kõnesid Billi kaitsealustelt, kes kirjeldasid teda kui isa ja võrdlesid teda Oprah’ga. Kõned lõppesid tavaliselt sellega, et märkisin üles kümmekond uut nime – inimesed, kelle elu Bill oli muutnud. Nende nimede hulka kuulus ka üks selle raamatu autoritest, Jonathan Rosenberg.
Kui ma 2012. aastal Jonathaniga ühendust võtsin, võttis ta endale õiguse lisada Bill meie e-kirjade lõimele. Bill keeldus endapoolsetest selgitustest, sulgedes ukse minu raamatu sellele peatükile – ja minu soovile teada saada, kuidas ta oli teistele nii palju head teinud, samal ajal ka iseendale head tehes. Sellest ajast peale olen mõelnud,
