Timesis avaldatud autoriveerus nimetati seda ainsaks kõigi aegade suureks Super Bowli reklaamiks.9 Pole paha „lollaka jalgpallitreeneri“ kohta, kelle viimasest hooajast oli möödunud vähem kui viis aastat.
Aastal 1987 otsustas Apple eraldada iseseisvaks üksuseks tarkvarafirma Claris ja pakkus Billile tegevjuhi kohta. Bill haaras võimalusest kinni. Clarisel läks hästi, kuid 1990. aastaks oli Apple selle tütarettevõttena enda kontrolli alla tagasi tõmmanud ega järginud algset plaani lasta sel saada iseseisvaks aktsiaseltsiks. See muudatus kannustas Billi ja mitmeid teisi Clarise juhte lahkuma. Otsus oli emotsionaalne ning kui Bill lahkus, avaldasid mitmed Clarise töötajad talle oma tänu, tellides ajalehes San Jose Mercury News terve lehekülje suuruse reklaami. „Head aega, treener,“ kõlas pealkiri. „Bill, me tunneme puudust sinu juhtimisvõimest, sinu visioonist, sinu tarkusest, sinu sõprusest ja sinu vaimsusest ...,“ jätkus reklaami tekst. „Õpetasid meile iseseisvust. Rajasid ettevõtte, mis kestab. Ning isegi kui sa ei treeni enam meie meeskonda, anname ikkagi endast parima, et sa meie üle uhke oleksid.“ Claris jätkas Apple’i tütarettevõttena tegutsemist aastani 1998.
Billist sai GO Corporationi nimelise idufirma tegevjuht. Tegu oli ettevõttega, mis üritas luua maailma esimest pliiatsipõhist pihuarvutit (PalmPiloti ja tänapäeva nutitelefonide eellane). Visioon oli auahne, kuid oma ajast ees, ning 1994 ettevõte suleti. „GO didn’t go,“v armastas Bill öelda.
Umbes samal ajal otsis Intuiti kaasasutaja ja tegevjuht Scott Cook koos ettevõtte juhatusega endale asendajat. Kleiner Perkinsi riskikapitalist John Doerrvi tutvustas Scottile Billi. Esmalt ei avaldanud treener Scottile muljet. Möödus mõni kuu, kuid Scottil puudus endiselt uus tegevjuht, mistõttu nõustus ta Billiga veelkord kohtuma. Nad käisid Californias Palo Altos ümbruskonnas jalutamas ning seekord leidsid need kaks ühise keele. „Kui me esimest korda kohtusime, rääkisime ärist ja strateegiast,“ ütleb Scott. „Ent uuesti vesteldes jätsime strateegia kõrvale ning rääkisime hoopis juhtimisvõimetest ja inimestest. Ülejäänud kaks intervjueeritavat suhtusid inimeste arendamisse väga sirgjooneliselt. Värv võis olla ükskõik missugune, tingimusel, et see oli must. Kuid Billi nägemus oli filmilikult vikerkaarevärviline. Ta hindas seda, et igal inimesel on oma lugu ja taust. Ta oli arengu- ja juhtimisprobleemidele lähenemisel nii nüansirikas ja teistsugune. Otsisin võimalust arendada meie inimesi viisil, mida mina ei suutnud. Bill oskas seda suurepäraselt.“
Aastal 1994 sai Billist Intuiti tegevjuht. Ta viis ettevõtte läbi mitu aastat kestnud kasvu ja edu ning astus 2000. aastal tagasivii. Kuigi ta seda tollal ei teadnud, oli ta alustamas oma karjääri kolmandat peatükki, naasmas täisajaga treenerikohale, kuid seekord mitte jalgpalliväljakul.
Kui Steve Jobs 1985. aastal Apple’ist lahkuma sunniti, oli Bill Campbell ettevõtte juhtkonnas üks väheseid, kes selle käigu vastu võitles. Dave Kinser, kes oli tollal Apple’is Billi kolleeg, meenutab Billi ütlust: „Me peame hoidma Steve’i ettevõttes. Ta on liiga andekas, et lasta tal lihtsalt lahkuda!“ Steve mäletas seda lojaalsust. Kui ta 1997. aastal Apple’isse tagasi tuli ja tegevjuhiks sai ning enamik juhatusest tagasi astus, nimetas Steve Billi üheks uutest direktoritest.viii (Bill oli Apple’i juhatuses kuni 2014. aastani.)
Steve’ist ja Billist said lähedased sõbrad, nad vestlesid sageli ja veetsid paljud pühapäeva pärastlõunad oma Palo Alto naabruskonnas jalutades, arutades kõiksugu teemasid. Bill oli Steve’i jaoks kõlalauaks väga erinevatel teemadel, tema coach, mentor ja sõber. Kuid Steve ei olnud Billi ainus treenitav. Tõele au andes ei olnud treener treenimisest kunagi loobunud, kuigi lahkus jalgpallist aastal 1979. Ta oli sõpradele, naabritele, kolleegidele ja oma laste koolikaaslaste vanematele alati vestluspartnerina kättesaadav; ta jagas neile kallistusi, kuulas neid ning rääkis tavaliselt mõne loo, mis aitas teisel poolel leida mõni uus vaatenurk, saada millestki aru või langetada mõni otsus.
Seega, kui Bill taandus 2000. aastal Intuiti tegevjuhi kohalt (juhatuse esimeheks jäi ta aastani 2016) ja endale järgmist väljakutset otsis, kutsus John Doerr teda Kleiner Perkinsisse, auväärsesse riskikapitaliettevõttesse, asuma tema portfelli kuuluvate ettevõtete coach’iks. Riskikapitalifirmadel on sageli nn residentidest ettevõtjad, kelleks tavaliselt on säravad noored tehnokraadid, ja kes töötavad firmas seni, kuni nad oma järgmist suurt ideed hauvad. Miks mitte omada residendist tippjuhti, arutles John, kedagi, kes oleks protseduuride ja strateegia alal kogenud ja aitaks firma iduettevõtetel rühkida läbi kasvuga kaasnevate tõusude ja mõõnade (või nende puudumise)? Bill nõustus ja seadis end Sand Hill Roadil sisse.
GOOGLE’I COACH
Ühel päeval 2001. aastal otsustas kohalik idufirma, mida juhtisid kaks enesekindlat Stanfordi kutti, tuua mängu „professionaalse“ tegevjuhi: Eric Schmidti. Eric ehitas Sun Microsystemsis üles tarkvaraharu ning tegutses Novellis tegevjuhi ja juhatuse esimehena. John Doerr sisendas Ericule, et too vajab oma coach’iks Bill Campbelli. Eric oli Billiga kohtunud, kui toonane Suni tegevjuht Scott McNealy üritas Billi värvata, ning talle avaldasid muljet Billi saavutused ja energia. Kui Bill kord Suni kontorisse ühele kohtumisele saabus, märkis ta, et oli just naasnud ühepäevaselt reisilt Jaapanisse! See avaldas Ericule tohutut muljet.
Eric oli siiski õigustatult uhke mees ja Doerri soovitus solvas teda. Tolleks hetkeks oli Eric juba tähtis tegija: Novelli tegevjuht, endine Suni tehnoloogiajuht, tal oli arvutiteaduste magistri- ja doktorikraad California ülikoolist ning bakalaureusekraad Princetonist – kokku väga palju tiitleid. Mida võis see jämedakoeline Pennsylvania tüüp – endine jalgpallitreener! – talle õpetada?
Selgub, et päris palju. Vähem kui aastaga näitas Ericu eneseanalüüs, kui palju ta oli oma arvamust muutnud: „Bill Campbellist on meie kõigi juhendamisel väga palju abi olnud,“ kirjutas ta. „Tagantjärele tarkusena võib öelda, et tema roll oli vajalik algusest peale. Oleksin pidanud seda struktuuri varem soodustama, ideaaljuhul alates hetkest, mil ma Google’is alustasin.“
Viisteist aastat kohtus Bill Ericuga peaaegu iga nädal. Ja mitte ainult Ericuga: Billist sai ka Jonathani, Larry Page’i ja mitmete teiste Google’i juhtide coach. Ta osales iga nädal Ericu personalikoosolekul ning teda võis sageli näha ettevõtte Californias Mountain View’s asuvas linnakus (mis asus mugavalt kiviviske kaugusel Intuitist, kus Bill oli endiselt juhatuse esimees).
Nende viieteistkümne aasta jooksul avaldasid Billi nõuanded sügavat mõju. Iva ei olnud selles, et ta oleks meile öelnud, mida teha – kaugel sellest. Kui Billil oli mõne toote või strateegia kohta oma arvamus, hoidis ta selle tavaliselt enda teada. Kuid ta kandis hoolt, et meeskond omavahel suhtleks, et pinged ja lahkarvamused esile tuleks ning nende üle arutletaks, nii et olulised otsused võetaks vastu ühiselt olenemata sellest, kas kõik on poolt või mitte. Võime kahtluseta öelda, et Bill Campbell mängis Google’i edus ühte olulisimat rolli. Ilma temata ei oleks ettevõte jõudnud sinna, kus see praegu on.
Mis oleks piisav peaaegu kõigile, kuid mitte Billile. Samal ajal, kui ta töötas Steve Jobsiga Apple’is ja Google’i tippjuhtkonnaga, aitas ta ka väga paljusid teisi. Ta oli coach’iks Intuiti endisele tegevjuhile Brad Smithile. Ta oli coach’iks eBay endisele tegevjuhile John Donahoele. Ta oli coach’iks USA endisele asepresidendile Al Gore’ile. Ta oli coach’iks Twitteri endisele tegevjuhile Dick Costolole. Ta oli coach’iks Flipboardi tegevjuhile Mike McCuele. Ta oli coach’iks Numebta tegevjuhile Donna Dubinskyle. Ta oli coach’iks Nextdoori tegevjuhile Nirav Toliale. Ta oli coach’iks Columbia ülikooli presidendile Lee C. Bollingerile. Ta oli coach’iks MetricStreami endisele tegevjuhile Shellye Archambeaule. Ta oli coach’iks riskikapitalifirma Andreessen
