sentimeetrit ja ta kaaluks 100 kilo ning mängiks profina, oleks ta suurim liinikaitsja, kes liigas kunagi olnud, tulekera. Kuid ta on väike tüüp, kes kaalub kõigest 75 kilo. Isegi kolledži tasemel ei leia te nii väikeseid kaitsjaid. Tavaliselt ei saa väikeste poistega jalgpalli mängida. Ainult suhtumisest ei piisa. Treener vajab lisaks suhtumisele mängijaid.“1
Loomulikult seadis Bill oma suhtumises esikohale meeskonna, ta ütles, et tiim oli edukas, sest mängijad tegid koostööd ning neid juhtisid kogenumad.2
LIIGA KAASTUNDLIK
Billil ei olnud eriti raha, seepärast teenis ta õpingute eest tasumiseks lisa taksot sõites. Ta õppis linna nii hästi selgeks, et vaidles sageli oma pikaaegse autojuhi ja sõbra Scotty Krameriga, millist teed mööda sõita. (Kui küsimus oli New Yorgis tee leidmises, siis Scotty sõnul treeneriga ei vaieldud.)
Bill (67) juhib Columbia Lionsite blokeeringut Harvardi vastu 21. oktoobril 1961. Columbia võitis tulemusega 26:14.3
Ta lõpetas 1962. aastal Columbia ülikooli majandusteaduskonna, sai 1964. aastal õpetajakutse ning kolis põhja, et hakata Bostoni kolledži jalgpallimeeskonna abitreeneriks. Bill oli väljapaistev treener ning kaaslased hakkasid teda kiiresti kõrgelt hindama. Seega andis ta nõusoleku, kui tema alma mater Columbia kutsus teda 1974. aastal tagasi peatreeneriks. Kuigi Columbia jalgpall vaevles probleemide küüsis, viis Billi lojaalsus ta tagasi Manhattanile.
(Üks Billi treeneritest kolleege, Jim Rudgers, märgib, et enne kui Bill „järgis oma südame kutset“, mis viis ta tagasi Columbiasse, peeti teda üheks riigi parimaks abitreeneriks ning talle pakuti võimalust olla Joe Paterno juhtimisel Pennsylvania osariigi ülikooli meeskonna treeneriks.
Billi meeskonnakaaslased kannavad ta väljakult ära 18. novembril 1961, kui Columbia võitis Pennsylvania ülikooli tulemusega 37:6. See võit kindlustas Columbiale esimese Ivy League’i tiitli.4
Tol hetkel oli Paterno üks USA tipptreenereid ning tõenäoliselt oleks Bill olnud ka edaspidi treenerina edukas, kui ta oleks liitunud Nittany Lionsitegaii. Tõesti, seegi raamat võinuks rääkida Bill Campbellist kui kolledžijalgpalli legendist, mitte Bill Campbellist, Silicon Valley legendist. Ning selleks, et temast rohkem teada saada, teeksite te otsingu Yahoos või Bingis!)
Hoolimata loomupärasest treeneritalendist ei võitnud Bill oma naasmisest Columbiasse. Takistuseks kehv spordibaas, mis asus ülikoolilinnakust pärastlõunase liiklusega vähemalt 30-minutise bussisõidu kaugusel, administratsioon, mis polnud võib-olla täielikult pühendunud raudkindlale edule, ja linn, mis oli üleüldiselt alla käimas, võitsid Lõvid tema ametiaja jooksul vaid kaksteist mängu, kaotades nelikümmend üks. Tema kõige lootusrikkam hooaeg oli 1978. aastal, kui meeskond alustas 3-1-1, kuid seejärel purustati Giantsi staadionil 69:0 palju suurema (füüsiliselt ja arvuliselt) Rutgersi meeskonna poolt. Bill otsustas1979. aasta hooaja keskel, et astub tagasi. Ta lõpetas hooaja ja oligi kõik.
Bill pingutas Columbias olles nii kõvasti, et ühel hetkel pidi ta kurnatusest taastumiseks haiglas pausi tegema. Mängijate värbamine oli eriti raske. Hiljem rääkis Bill, et pidi külastama sadat perspektiivikat mängijat ainult selleks, et kakskümmend viis neist kohale tuleks. „Lahkusin peale treeninguid, kell 16.30, ning sõitsin ühe õhtuga Albanysse ja tagasi. Scrantonisse ja tagasi,“ lisas ta. „Ainult selleks, et oleksin järgmisel päeval tagasi kontoris.“5
Kuid tema põrumise taga ei olnud mängijate nappus. Billi sõnul oli põhjuseks liigne hoolivus. „[Jalgpallitreenerina] vajad sa iseloomujoont, mida nimetatakse halastamatuks sitkuseks, ja minul see puudub. Sa ei tohi tunnete pärast muretseda. Sa pead kõiki ja kõike kõvasti suruma ning olema peaaegu täiesti tundetu. Sa asendad ühe poisi teisega, sa võtad vanema kuti ja asendad ta mõne noorema kutiga. Selline on mängu olemus. Ellu jäävad tugevaimad. Parimad mängijad mängivad. Mina aga muretsesin selle pärast. Püüdsin kanda hoolt, et kutid saaksid aru, mida me teeme. Arvan lihtsalt, et mu servad ei olnud piisavalt teravad.“6
Võib-olla oli Billil õigus, kui ta uskus, et jalgpallitreeneri edu sõltub halastamatusest, kuid äris leiab üha enam tõestust see, et hoolivus mängib edu juures olulist rolli.iii7 Ning nagu selgus, toimis see mõte tuua meeskonda hoolivus Billi jaoks ärimaailmas palju paremini kui jalgpalliväljakul.
LASEME SELLE EETRISSE
Tema jalgpallikarjäär oli läbi. Kolmekümne üheksa aastaselt astus Bill ärimaailma, võttes vastu töökoha reklaamiagentuuris J. Walter Thompson. Ta alustas Chicagos, olles toeks Kraftile ja kolis mõned kuud hiljem tagasi New Yorki, et toetada Kodakit. Ta sukeldus töösse harjumuspärase kirega, avaldades oma klientidele New Yorgis Rochesteris oma teadmistega nende ärist nii suurt muljet, et peagi palkasid nad ta agentuurist enda juurde tööle. Bill tõusis Kodakis ametiredelil kiiresti ning 1983. aastaks töötas ta Londonis ettevõtte Euroopa tarbekaupade osakonna juhina. Esialgsete tööotsingute ajal 1979. aastal oli üks Billi Columbia jalgpallikaaslastest viinud ta kokku John Sculleyga, kes oli tol ajal PepsiCo tegevjuht. Bill ei võtnud vastu tööd, mida John Pepsis pakkus, kuid 1983. aastal otsustas Sculley liikuda Silicon Valleysse Apple’i tegevjuhiks ning varsti pärast seda helistas ta Billile. Kas ta oleks nõus Kodakist lahkuma ja kolima oma noore pere – Bill oli abiellunud Robertaga, kelle nimi oli varem Spagnola ja kes oli 1976. aastal Columbia dekaan, läände, et tulla Apple’isse?
„Palju aastaid lollaka jalgpallitreenerina oli hävitanud mu karjääri,“ rääkis Bill hiljem. „Tundsin, et oma tausta tõttu olen oma eakaaslastest alati madalamal ja üritan neile järele jõuda. Minnes metsikusse, ebakindlasse läände, kus valitses pigem meritokraatia, oleks mul võimalus kiiresti edasi liikuda ja istuda juhtide meeskonnas.“8 Liikumine oli tõepoolest kiire. Üheksa kuud pärast Apple’iga liitumist edutati Bill müügi ja turunduse asepresidendiks ning ta pandi vastutama väga oodatud Macintoshi turuletuleku eest. Tegu oli Apple’i uue arvutiga, mis pidi asendama ettevõtte toodete lipulaeva Apple II-e.
Lansseerimise käivitamiseks tegi ettevõte suure sammu: ostis reklaamiaega Super Bowli mängule 22. jaanuaril 1984 Floridas Tampas. Kui reklaam oli valmis, näitasid Bill ja ta meeskond seda Apple’i kaasomanikule Steve Jobsile. Viidates George Orwelli romaanile „1984“, jooksis noor naine valvurite eest põgenedes läbi pimeda koridori ja jõudis kambrisse, kus sajad halli riietatud, kiilaks aetud peadega mehed kuulavad zombidena nende ees oleval suurel ekraanil jauravat „suurt venda“. Karjatades viskab naine suure vasara läbi ekraani, pannes selle plahvatama. Jutustaja lubab, et Apple Macintosh näitab meile, miks „1984 ei saa olema nagu „1984““.iv
Steve’ile meeldis reklaam väga. Reklaam meeldis väga ka E. Floyd Kvammele, kes oli tollal Billi ülemus. Billile meeldis reklaam väga. Umbes kümme päeva enne mängu näitasid nad seda juhatusele.
Juhatus vihkas seda reklaami. See on kohutav, arvati üldiselt, liiga kallis ja liiga vastuoluline. Nad uurisid, kas on võimalik müüa eetriaeg mõnele teisele reklaamijale. Kas taganemiseks oli liiga hilja? Mõne päeva möödudes ütles üks Apple’i müügijuhtidest Billile ja Floydile, et tal oli õnnestunud leida reklaamiajale ostja. „Mida me sinu arvates tegema peaksime?“ küsis Floyd Billilt.
„Persse! Laseme selle eetrisse,“ kõlas Billi vastus. Nad ei rääkinudki juhatusele ega teistele tippjuhtidele,
