härra Barlow.” Soph võttis esimese lindi ja sobitas selle teisel laual olevasse mängijasse, kuid ei võtnud kohe istet.
„Võid öelda mulle Grey.” Mees pöördus kõrvale, otsis uuesti välja oma peamikrofoni ja alustas taas omaette pomisemist. Sõnad vaheldusid ärritunud klõpsudega arvutihiirel ja ühekäelise trükkimisega.
Tundus, et uus hääleprogramm ja Grey polnud veel jõudnud täieliku teineteisemõistmiseni.
Soph lahkus ruumist, haaras ühelt suurelt elutoa tugitoolilt pehme sohvapadja ja suundus sellega tagasi kontorisse. Ta kahmas kaks pakki koopiapaberit nurgas olevast kastist ning relvastatud paberipakkidega ja padjaga, laskus ta kätel ja põlvedel mehe tooli kõrvale ning nihkus lähemale. „Hea küll, ma olen valmis. Tõsta oma jalga ja ma pistan kõik selle siia alla.”
Mees ei vastanud kohe ja Soph pidi natuke oma taguotsa võngutama. Põrand tema põlvede all oli kõva, hoolimata tema ülejäänud keha vormikusest.
Järgnes sissehingatava õhu hääl ja siis summutatud sõnad, mis kõlasid nagu „Mida iganes, et sind sealt alt minema saada.” Grey tõstis jala üles.
Soph pani õrnalt paberipakid ja padja oma kohale. „Proovi seda ja anna teada, kui see natukenegi valu vaigistab.”
„Vaigistamine pole just see sõna, mis mulle praegu meelde tuleks.” Grey rääkis kindlal toonil, mis kummalisel kombel saatis naise selgroogu mööda alla tulvana langeva soojuse. Kuid mees langetas jala.
Kui ta enam midagi muud ei öelnud, oletas Soph, et kõik oli hästi ja et ta esimene sooritus oli läinud ladusalt. Ta hööritas end laua alt välja ja tõusis jalgele, määrides oma püksid tolmuseks, kuigi ta oleks arvanud, et koristaja on siin hiljuti käinud.
„Mul oleks hea meel, kui sa paneksid oma tagumiku nüüd tagasi toolile, Sophia, ja hoiaksid seda seal.” Mehe silmad pildusid sädemeid ja ta tundus peaaegu et hambaid kiristavat, enne kui pööras pilgu kõrvale. „Päris palju sellest kirjavahetusest on väga pakiline.”
Soph silmitses mehe kaunilt vormitud kukalt, kui tema tegevuse sensuaalne alatoon talle kohale jõudis. Ta tundis oma nägu kuumavat. See oli põhjus, miks mees oli hetk tagasi sisse hinganud? Ta oli vaadanud, kuidas naine tema ees oma tagumikuga hööritas?
Ümiseva nõusolekuga asus Soph kiirustades töökoorma kallale.
Teine peatükk
Tundide möödudes said Sophile selgeks mitmedki asjad. Tema uus tööandja teadis, kuidas tööd juurde tekitada. Telefon ei lõpetanud helisemist lihtsalt sellepärast, et temal oli vaja keskenduda, ning Greyl oli kolm kasuema, kes kõik paistsid olevat otsustanud mehe tähelepanu võita. Kolm!
Kell kaksteist kolmkümmend andis Soph oma bossile kõige viimase telefonisõnumi – see oli Leanna Barlow’lt:
„Kullake, ma olen tema kasuema. Ma loodan, et ta tunneb ennast hästi? Tore, tore. Mul oleks vaja temaga ka kokku saada ja... eee... rääkida temaga ühest väikesest probleemist seoses minu krediitkaartidega...”
See oli järgnenud Sharon Barlow’ ja Dawn Barlow’ samalaadsetele sõnumitele, kes olid mõlemad kurtnud Grey äraolekut Melbourne’ist ja halanud ta mõtte pärast ennast paranemise algstaadiumis täielikult maale matta.
Siis olid nad vastavalt öelnud, et nad tahtsid: Sharon – kasutada tema jahti kolmekuuliseks huvireisiks, Dawn – kasutada kompanii tšarterlennukit Kreekasse lendamiseks, kuna seal toimus järgmise pooleteist nädala jooksul mingi näitus – midagi, mis oli kuidagi seotud käsitsi tehtud lauakaunistustega.
Grey eiras kõiki sõnumeid ja jätkas tööd.
Soph oleks tahtnud lobiseda ja küsida tema perekonna kohta, aga hoidus sellest. Kuid kui ta seisis pärast viimase sõnumi kohaletoimetamist mehe laua juures, märkas ta pooleldi kaustade alla topitud paberitükki ja näppas selle enda kätte.
„Kas see on su füsioteraapiakava?” Harjutused, mida ta ei olnud hommik otsa teinud. „Ma võin sind nüüd selles aidata. On lõunaaeg, nii et me peame nagunii vaheaja tegema.”
„Ma teen oma harjutused enne, kui ma sinuga sööma tulen.” Ta sirutas käe paberitüki järele. „See annab sulle natuke aega lõuna korraldamiseks.”
Soph teeskles, et ei näe väljasirutatud kätt, ja kõndis hoopis toa nurgas asuva paljundusmasina juurde ning tegi kavast koopia. Siis andis ta originaali tagasi ning kadus koos lehega kööki, enne kui talle midagi öelda jõuti. Soph uuris minnes lehte.
Kuni supp soojenes, kiirustas Soph pesuruumiukse kaudu tagaaeda. Alfiega oli kõik korras, aga ilmselgelt oleks ta tahtnud mängida ja temaga sisse tulla. Kui ta nimetas jänese nime – mis oli välja mõeldud siis, kui Soph oli ta leidnud, arvates, et too nägi välja nagu Alfie ning kuna loomal polnud kaasas olnud midagi, mille järgi teda tuvastada –, siis nuhutas Alfie ninaga õhku, nagu oleks talle meeldinud see, mida ta kuulis.
Soph naeratas selle mõtte peale ja pühendas lemmikule nii palju aega, kui julges, ning läks üksi sisse tagasi. Bossiga jäneseteema ülesvõtmine ei tundunud ikka veel piisavalt hea ideena.
Grey komberdas kööki vaid moment hiljem, kui Soph ise oli sinna jõudnud.
„Söök on peaaegu valmis.” Ta viipas laua suunas. „Palun võta istet.”
Grey tõmbas ninaga õhku. „Mida ma tunnen? Võileibadest oleks piisanud. Külmkapis on viilutatud suitsusinki, juustu, hapukurki.”
„See on supp. Ma tegin selle eile õhtul.” Sophi õed ütlesid, et tema kokanduslikud katsed olid kõikvõimalikel valedel põhjustel legendaarsed. Tema õemehed olid nõustunud, kuid Soph uskus, et neile lihtsalt meeldis teda narrida.
Pealegi, ta ise sõi oma loomingut ja talle ei tundunud seal midagi valesti olevat. „Ma loodan, et sulle meeldib röstitud kõrvits segatuna teiste köögiviljadega. Ma maitsestasin seda karriga, Itaalia ürtide seguga ja vanilliga. Järelroaks on röstitud võileivad.”
„Ahah.” Grey vajus toolile istuma ja taas oli tajutav tema väsimus. „See kõlab... huvitavalt.”
„Ja täpselt. Vürtsid lisavad elule vaheldust,” lausus Soph, meelega vanasõna ümber sõnastades, ja naeratas mehele, kandis siis supitassid lauale, asetas ühe Grey ette ning istus ise tema vastu. „Et ennast hästi tunda, on sul vaja hästi süüa.”
„Tervislik toit ja vaikne ümbrus, värske õhk ja täielik puhkus stressitekitajatest.” Tema tööandja tundus täpselt tsiteerivat kellegi sõnu. Kahtlemata pärines manitsus tema arsti suust, kuigi see tundus pisut liialdatuna selliste lihtsate vigastuste puhul.
Siiski peaks Grey kindlasti natuke puhkust saama, kuid kas ta oli oma töökoormust vähendanud? Kui oli, siis ei tahtnud Soph mõeldagi, milline see tavaliselt oli olnud.
Suu mossis, võttis mees proovilusikatäie oranži leent. Ta kirtsutas nina ja nuusutas teist korda õhku. Järgnes teine sõõm ja ta kortsutas kulmu ning valas endale laua peal olevast kannust klaasi vett ja jõi selle kiirelt ära.
„Mul on hea meel, et sa oled mõistnud põhimõtet, et puhkus aitab sul ennast paremini tunda.” Isegi kui mees seda väga kindlalt ei järginud – niipalju kui Soph oli sellest aru saanud.
