veel päris nõus. “Tegelikult pole ma veel otsimist alustanudki.” Kohtamisteenuse kasutamine tundus nagu valge lipu lehvitamine enne, kui oleks üldse lahinguväljale astunud. Allaandmine ilma vähimagi proovimiseta.
“Mida sa teha kavatsed, riputada enda külge plakati, millele on suurte mustade tähtedega kirjutatud: SAADAVAL?” küsis Donnalee.
“Ära ole naeruväärne!”
“Sul on olnud aega terve elu, et leida endale abikaasa, aga sa ei ole abielus. Mis paneb sind arvama, et nüüd on teisiti?”
“See, et ma olen nüüd abieluks valmis.” Arvatavasti polnud praegu õige aeg sõbrale meenutada, et tal oli olnud aastate jooksul suhteid, neist kõige lubavam Greggiga. Sest oli tõsi, et neid oli aina vähem ning tema seltskondlik elu oli muutunud üsna olematuks, kuigi ta polnud seda tööle pühendudes peaaegu märganudki. Kuid nüüd kavatses ta seda muuta ja delegeerida rohkem ülesandeid Bonnie Ellisele, oma assistendile.
“Ja sinu valmisolek abieluks muudab kõike?” küsis Donnalee skeptiliselt. Hallie arvates kõlas tema hääl liiga sageli skeptiliselt.
“On üks mees, kellest ma olen huvitatud,” tunnistas Hallie John Franklinile mõeldes.
“Tõesti? Kes?”
Ta oleks pidanud teadma, et Donnalee hakkab üksikasju nõudma.
“Üks pangaametnik,” vastas Hallie veidi vastumeelselt. “Ta on Keystone’i panga Kenti harukontori uus laenuametnik. Ta tuli sel nädalal Seattle’i kesklinna kontorist üle. Me kohtusime reedel, kui sa just pead seda teadma. Ta hakkas mulle kohe meeldima ja mina talle ka. Ta on tõepoolest väga hea välimusega. Ja tundlik.”
“Hea välimusega ja tundlik,” kordas Donnalee.
“Vallalisi hea välimusega mehi on raske leida,” kinnitas Hallie, imestades kerge sarkasmi üle sõbra hääletoonis.
“Sest suuremal osal neist on olemas meessõbrad.”
Hallie vaikis. John? Kas see oli võimalik? “Kas sa tead John Franklinit?” Kuna Donnalee juhtis ühte hüpoteegifirmat, tundis ta paljusid piirkonna pangainimesi.
“Ma tean temast.”
Hallie kahtlused suurenesid. “Mida sa silmas pead?”
“John Franklin on täiuslik põhjus, miks sa vajad Dateline’i teenuseid.”
“Oh?” Hallie enesekindlus lõi kõikuma.
“Sul on õigus,” jätkas Donnalee. “John on tundlik, sõbralik, meeldiv ja patuselt nägus. Juhtumisi on ta ka gei.”
Hallie enesekindlus vajus sügavikku. John Franklin. Hmm. Mõne mehe puhul oli see ilmne… nojah, aga mõne puhul ei olnud.
“Kas sa siis kavatsed Dateline’iga liituda?” küsis Donnalee.
“Kaks tuhat dollarit?”
“See on odav, arvestades, et nende meeste tausta kontrollitakse.”
“Kui Brad Pitt on väljas, peaksid nad selle raha eest mõne kuningapere liikmega lagedale tulema.”
“Kui nad seda teevad, lapsuke, olen mina esimesena jaol,” lisas Donnalee naerdes.
“Ma vaatan seda Dateline’i lehekülge, aga ei luba midagi.”
“Lihtsalt helista sinna ja nad saadavad sulle brošüüri. Helista mulle, kui oled selle läbi vaadanud. Lubad?”
“Olgu, olgu,” pomises Hallie ja kirjutas numbri üles. Ta pani telefonitoru käest ja vangutas pead. Kes oleks osanud arvata, et see abieluasi võib osutuda nii keeruliseks?
KAKS
Lahkuminek ei ole kerge
Steve Marrise päev ei olnud hästi alanud. Üks kaubasaadetis oli kusagil keskläänes kadunud, tema sekretär oli ette teatamata töölt lahkunud ja ta kahtlustas, et tema endine naine oli hakanud uuesti kohtamas käima. Saadetis leitakse lõpuks üles ja ta võib endale uue sekretäri palgata, aga uudistega Mary Lynni kohta oli raskem hakkama saada.
Ta valas endale kohvi ja märkas, et keegi polnud juba vähemalt kuu aega vaevunud klaaskannu pesema. Ta kavatses surmkindlalt veenduda selles, et järgmine sekretär ei oleks samasuguse suhtumisega. See viimane oli keeldunud kohvi valmistamast, väites, et ta palgati tema sekretäritöö oskuste pärast, kuigi need polnud kuigi muljetavaldavad. Ja see naine polnud kunagi mõistnud, et tema äris peab igaüks innukalt kaasa lööma. Oligi hea, et ta on läinud.
Mees võttis sõõmu kuuma vedelikku ja krimpsutas nägu. Kohv pidi olema Todd Staffordi tehtud. Tema tootmisjuht tegi maailma kõige halvemat kohvi. Steve valas kohvi ära, loputas tassi, istus oma laua taha ja tuhlas enda ees olevas paberikuhjas, kuni leidis vajaliku arve.
Todd avas ukse. “Kas sa kavatsed terve päeva siin istuda ja Danielle’i lahkumise pärast vahutada?”
Todd rääkis nende äsja koha üles öelnud sekretärist. “Ei, meil on ilma temata parem.”
Todd sisenes kabinetti, võttis kohvitassi ja valas selle täis. Ta tõmbas Danielle’i tooli lauast eemale, potsatas istuma ja toetas jalad lauale. “Kui asi pole Danielle’i lahkumises, siis ma oletan, et sa mossitad Mary Lynni pärast.”
Sõber tundis teda liigagi hästi. “Ma kuulsin, et ta käib jälle kohtamas.”
“Kuulsid? Kellelt?”
“Kennylt,” tunnistas Steve vastumeelselt.
“Sa pressid oma lastelt välja infot oma endise naise kohta?”
“Ma ei teeks midagi sellist.” Steve tundis süütorget. Ta polnud küsinud ettekavatsetult oma üheksa-aastaselt pojalt, kas tema ema käib kohtamas. Kenny oli rääkinud pehmepalli meeskonnaga kevadel liitumisest, üdini põnevil võimalusest olla püüdja. Ta oli tahtnud, et ema viskaks talle mõned pallid, oli poiss Steve’ile rääkinud, aga ema ei saanud, sest pidi ennast kohtama minekuks valmis seadma. Nüüd oli kogu Steve’i tähelepanu lapse päralt. Polnud raske panna Kennyt rääkima, et Mary Lynn kohtub mingisuguse Kipiga.
Mis kuradi nimi see Kip üldse oli? Kõlas nii, nagu võiks see kutt balletisussides ringi kalpsata.
“No ja mis sa siis teada said?”
Steve ignoreeris küsimust. Talle ei meeldinud isegi mõelda, et Mary Lynn kohtub teise mehega, veel vähem sellest rääkida. Nende vahel juhtunu tegi haiget isegi nüüd, kui lahutusest oli möödas terve aasta. Talle turgatas pähe idee ja ta imetles selle geniaalsust. “Ma mõtlen, kas Mary Lynn oleks nõus siia asendama tulema, kuni ma leian uue sekretäri.”
“Ta vihkab seda kontorit,” pomises Todd. Mees võttis lonksu kohvi, näides iga piiska nautivat. “Sa tead seda.”
Sõbra öeldu vastas tõele, kuid Steve tervitas võimalust koos naisega aega veeta. Võibolla räägiks naine talle isegi Kipist. “Küsimine ei tee kellelegi halba,” vastas ta, tundes nüüd kahetsust, et polnud Toddile midagi öelnud.
