Jõu annab see, kui nende taga on teod. Ini-mene, kes oma tõde elab, poliitik, kes oma retoorikat usub ja teostab – nen-de sõnades on vaikne jõud.
Ning ei ole tingimata nii – nagu meile meeldiks mõelda –, et sõna jõud on selle poolel, kelle poolel on õigus. Mäletan hästi näiteks üht päeva 2014. aastast, kui eri paigus pidid kõnet pi-dama nii Putin kui ka Obama. Obama kõne pidi olema pikk ja sisuline, Puti-nil lühike sõnavõtt – ning mina ja mu kolleegid, me kõik ootasime mureliku huviga justnimelt Putinit. Tema sõna-dest võis oodata teavet selle kohta, mida Venemaa Ukrainas järgmiseks ette võtab. Obama kõne... no see pidi olema ilus hea kõne, nagu nad Obamal ikka olid. Seda võis ka hiljem lugeda. Sest midagi kiireloomulist või poliiti-liselt olulist sealt vaevalt oodata võis.
Või siis sama teemaga seotud teine näide, 2015. aasta Müncheni konve-rentsilt. Kõik sarjasid Venemaad. Üks Ameerika senaator teise järel pidas vägevate metafooridega kõne. Siis tuli lavale Angela Merkel – saabudes otse Moskvast, Minski lepingu läbirääki-mistelt. Tal ei olnud mitte ühtegi head metafoori. Ei mingeid vaimukusi. Aga see oli tema, kelle sõnavõtt andis rea-listliku ettekujutuse sellest, mida üld-se Ukraina aitamiseks tol hetkel ette võtta sai.
Tegude ja tõsidusega saab sõnu tu-gevaks teha. Kui vaja või kui tahtmist on. Aga ega ei pea: toimetajad aval-davad neid teistsuguseid sõnu ka. Ja valijad... nemad ei pruugi ju nii ruttu aru saada, millised sõnad on tugevad ja millised lihtsalt ilusad. Läheb hulk aega, kuni teravmeelsuse talumatu kergus end nii kehtestab, et kõigile ilmseks muutub.
Aga nüüd me ajame asju valdavalt vabas maailmas, ning seal ei anna sõnadele jõudu mitte see, et nad on ilusad, vaimukad ja hästi valitud. Jõu annab see, kui nende taga on teod. Inimene, kes oma tõde elab, poliitik, kes oma retoorikat usub ja teostab – nende sõnades on vaikne jõud.
10
EDASI. Nr 5, suvi 2020
Sergei Metlev.
Haugi mälu.
Okastraadiga müüride langemisest ja taaskerkimisest
Demokraatia
Schabowski pidas silmas, et reisi-lubasid hakatakse koheselt me-netlema. Televisiooni vahendusel pressikonverentsi jälginud inimesed
tõlgendasid seda otsusena avada piir viivitamatult ja tuhanded hakkasid voolama piiripunktidesse. Piirivalve sattus segadusse ja ühe piiripunkti
ülem andis käsu piiriületajaid mit-te takistada. Ühtäkki langes aastaid kommunistlikku ja demokraatlikku maailma eraldanud müür, mis kerkis Hitleri ja Stalini sobinguga alustatud teise maailmasõja tagajärjel.
Ka Moskvas 19.–21. augustil 1991 võimu haaranud arhailised putšis-tid, kes soovisid aega tagasi keerata ja proletariaadi diktatuuri taastada, kaotasid moraalselt pressikonverent-sil. Sellele järgnes tegelik kaotus. Putšistide juhi Gennadi Janajevi te-leülekande ajal värisevad käed koos-toimes enesekindlust teeskleva hääle-ga andsid mõista, et punaimpeerium on suremas ja päästa teda ei jaksa keegi. Nõukogude Liit lagunes. Eesti taastas oma iseseisvuse.
Loomulikult olid need episoodid vaid sobiv hetk, et lõplikult mõista – pankrotistunud kommunistlik süs-teem ei rahulda kasvavaid majandus-likke vajadusi ning on moraalselt täiesti läbikukkunud. Vabadusliiku-mised ja reformimeelsed on enamuse heakskiidul oma eesmärgini jõudnud pärast kümnendeid, mil isegi läbi-nägelikud intellektuaalid hakkasid pidama seda süsteemi kaljukindlaks.
Mida on tahtnud Kesk- ja Ida-Euroo-pa rahvad, kes pärast vabanemist kompartei haardest sööstsid vabaturu-majanduse, demokraatliku võimukor-ralduse ning isikuvabaduse- ja õigus-te poole? Kõrgeimal üldistustasandil: lootust painutada saatus enda unistus-te kasuks vaba ühiskonna võimalusi kasutades ning tunda end otsustaja-tena, kes moodustavad riigi, mitte ei orja teda. Need on loomulikud soovid, mille kommunistlik diktatuur asendas valmismõeldud dogmadega, ümbritse-des neid vägivallast, valedest ja nõrka-de meelitamisest koosneva valliga.
Toimiv liberaalne demokraatia (mitte ajada segamini parteilisusega; mõistet “liberaalne” kasutan siin klas-sikalises tähenduses – isikuvabaduste- ja õiguste austamine, inimväärikuse kaitse, õigusriik, ettevõtlusvabadus jne; “demokraatia” – ausalt valitav võim, vastavad protseduurid ning kontrollmehhanismid) on olnud Ber-liinist Moskvani läbiv eesmärk alates punarežiimide lõppvaatuse algusest. Kõige vihatu vastand ja kõige ihaldatu võrdkuju.
Üheksandal novembril 1989, kolm kuud pärast Molotovi-Ribbentropi pakti hukkamõistu ja heastamist nõudnud Balti ketti, tutvustas Ida-Saksamaa kompartei esindaja Günter Schabowski pressikonverentsil Läände reisimise lihtsustatud korda. Eesmärgiks oli muu hulgas pehmendada protestimeeleolusid. Kui tema käest küsiti, millal uus kord jõustub, vastas ta – koheselt.
SERGEI METLEV on Tartu Ülikooli õigusteaduse magister, publitsist ja kodanikuühiskonna eestvedaja, kes töötab igapäevaselt Eesti Mälu Instituudis teavituse ja koostöö valdkonna juhina.
11
EDASI. Nr 5, suvi 2020
Kas sai see siis teoks?
Kõigis idabloki riikides, kes praegu-seks on EL-is – jah, ühiskondi proovile pannud reformid ei toonud kaasa loo-bumist vabadusest leivapätsi kasuks. Kuigi viimasel ajal on ka tagasilöö-ke. Venemaad ja teisi endiseid liidu-vabariike ei hakka ma siinkohal välja tooma, sest need väärivad eraldi ana-lüüsi – seal on leivapäts (või klannilik mentaliteet) vabadusiha kohati välja surunud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную
