Alexanderit”. Maagilisest realis-mist tulvil lugu pole paeluv mitte üks-nes ekraanil, vaid ka paberil, millel Loomingu Raamatukogu ta senist paremikku koondava kuldsarja raa-mes kevadel taas välja andis. Suvel on järgmise kirjandussõprade maiuspa-lana tulemas 16. sajandi Itaalia filo-soofi Tommaso Campanella utoopia “Päikeselinn”.
FESTIVAL
TALLINN MUSIC WEEK
Vaesed festivalikorraldajad. Koroona-kriisi ja segase valitsuskommuni-katsiooni tingimustes pole mai kesk-paigakski päris selge, mis ja kuis suvel toimuda saab. Vaimutoiduks ja hingepaituseks kuluksid igatahes ära nii Intsikurmu (7.–8. august) kui ka Arvamusfestival (14.–15. august). Eriti tuleb aga müts ootusärevalt maha võtta Tallinn Music Weeki ees (26.–30. august), kes suutis varakult te-gutsema asudes paigutada end esma-kordselt uude aega ning pea kõigi algseltki esinema lubatud muusikute kalendritesse.
Andrei Liimets
soovitab
Andrei Liimets on filmikriitik.
Suvistest linastumistest saab täna kindla peale loota vaid voogedastuse-le ning lubavaim neist paistab juuni alguses Netflixi jõudev “Da 5 Bloods”. “Tänapäeva Apokalüpsise” ja “Sierra Madre aarde” ristandina reklaamitud sõjadraama muudab tähelepanuväär-seks ennekõike lavastajatoolis istuv Spike Lee – elavast legendist mees, kelle viimaste tööde kvaliteet on küll kergelt kõikunud, kuid kes lajatas tunamullu ühega oma parimatest fil-midest, Ameerika rassiajaloo dekonst-ruktsiooniga “BlacKkKlansman: Must mees klannis”.
SARI
“THE LAST DANCE”
Spordifännidel on olnud raske aeg ja oluliselt kergem ei tõota tulla ka suvi – edasi lükkusid nii olümpia kui ka Euroopa meistrivõistlused jalg-pallis. Leevenduseks tasub ette võtta “The Last Dance” – ESPN-i ja Net-flixi kaastoodetud põhjalik 10-osali-ne dokumentaal kõigi aegade kõige paremast korvpallurist Michael Jor-danist ja tema legendaarsest Chicago Bullsi üheksakümnendate võistkon-nast. Kuigi detailirohkus rõõmustab ennekõike korvpallisõpru, on sarja suurimaks väärtuseks harukordselt vahetu pilguheit, milline on kuulsuse, tippspordi saavutuspinge ning oma ala ikooniks olemise inimlik taak.
Millegi täiesti teistsuguse tarbeks tasub kiigata animatsiooni suunas. Neljanda hooajaga jõuab suveks lõ-pule hämmastavalt fantaasiarohke “Rick and Morty”, mille igasse osasse jagub mitme ulmefilmi jagu
Foto: ERAKOGU JA PÄÄR KEEDUS
Kuhu minna, mida teha
7
EDASI. Nr 5, suvi 2020
Kadri Liik.
Teravmeelsuse talumatu kergus
Sõna ja tegu
KADRI LIIK on lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskonna ning tal on magistri-kraad diplomaatias Lancasteri ülikoolist. Alates 2012. aastast töötab mõttekojas Euroopa Välissuhete Nõukogu ning kommenteerib Venemaa ja Euroopa poliitikat maailma mõjukaimatele meediaväljaannetele.
Ma tean küll, mida ta selle peale mulle öelda tahtnuks. Ma olen toimetaja olnud: autorile, kes tuleb sellise jutuga loetud
tunnid enne trükiaega, tahaks parima meelega anda ühe korraliku keretäie. Aga ta ei näidanud seda välja, ja me leppisime kokku, et kirjutan siiski.
Midagi. Ja siis ma otsustasin, et kir-jutangi sellest, miks midagi öelda on raske.
Mulle tundub üha enam, et kui ini-mesed kõneleksid vaid siis, kui neil ka päriselt midagi öelda on, siis oleks elu igatpidi lihtsam ja ladusam. Ja ma ei pea siinkohal silmas lorijutte, kuulujutte või ilmajutte – neil kõigil on inimelus oma kindel vajalik koht; räägitagu rahus. Aga ma pean silmas inimesi, kes nõutavad kaaskodanike täit tähelepanu, et öelda midagi, mis peaks olema oluline: poliitikuid, eks-perte, tõsiste teemade ajakirjanikke. Kui paljudel neist/meist tegelikult mi-dagi öelda on? Midagi, mis oleks üht-aegu nii oluline kui ka vähemalt na-tukene uus, mitte üleni tuntud-teatud, läbinätsutatud argument?
Ma tean ekspertide ja ajakirjanike seas paljusid häid ja ausaid inimesi, kes ei pea paljuks juba miljonendat korda öelda, et Putin on paha. Paljud neist ütlevad seda väga hästi – sõna-osavalt, metafoorselt, elegantse sar-kasmiga. Teistel kumavad ridade va-helt nördimus ja viha. Kolmandad ei suuda vastu panna kiusatusele natuke fakte väänata või tsitaate kontekstist välja tõsta, et pahade pahadus silmale selgem oleks. Vahel paisub kõnekoor nii kõvaks, et tundub, nagu üritaks me Putinit mingi šamanismi või voo-doo abil karistada: kui me ütleme kõik kooris ja kõvasti, et ta on paha, siis ehk on sest ometi abi ja ta kukub võimult? Aga paraku, tundub, et meie kollektiivne needmine Putini vastu ei aita – sest muidu oleks ta juba ammu pühitud mitte üksnes võimult, vaid ka maa pealt ja päikesesüsteemist...
See paneb mõtlema sõna jõust. Miks see mõnikord on ja mõnikord ei ole?
Miks mõnede sõnade kaal kallutab ajalugu, aga teised on kui kuivanud le-hed sügistuules – paljukesi, aga kaalu-tud? Asi ei ole selles, et need esimesed
“Aga mul ei ole midagi öelda,” kaebasin ma Edasi toimetajale kaks päeva enne ajakirja trükkiminekut. “Kas sul mõnda teist lugu ei ole sinna panna?”
Foto: shutterstock
Kogemus elust Brexiti-aegses Suurbritannias on tekitanud minus sõnaosavuse suhtes põhjaliku umbusu.
8
EDASI. Nr 5, suvi 2020
