aega leitud, tähelepanu pööratud, lõbutsetud ja kurvastatud ning omaenda tõekspidamisi õpetatud, ei pruugi sellest varandusest lastele kauaks jätkuda. Kui aga juba varasest lapsepõlvest ei ole laste vahest nii armsatele ihadele kohe järele antud ja tasapisi kannatlikkust ehk tahtejõudu kasvatatud, on neil suurena keeruline suuremat eesmärki seada ja tulemust oodata. Tahaks kohe ja praegu! Nii on ju alati olnud.
Väikelapse aju
Kui lapse füüsilist arengut on lihtne kõrvalt jälgida ja peaaegu iga päev vaimustuda uutest edusammudest, siis see, mis toimub peas, jääb saladuseks. Me võime ainult aimata, loota ja paluda, aga me ei näe sinna sisse.
Esimesed 4–5 eluaastat on lapse aju esmane ülesanne hankida maailma kohta võimalikult palju infot. Vahel võrreldakse seda käsnaga, mis vett sisse imab. Ja käsn ei küsi, kas vesi oli joodav või sogane. Kõik läheb ühtemoodi käsna sisse. Nii ka inimesel.
Aju areng on väga pikk ja aeganõudev protsess ning see algab alt üles poole. Kõigepealt aktiveerub ajutüvi, mis tegeleb teatavasti instinktide ja refleksidega. Seepärast siis haarab pisike beebi oma pisikeste sõrmekestega kinni meie näpust, kui see talle pihku pista. Katsetage seda vastsündinuga. Ei mingit reaktsiooni. Aga mõne kuuga juba hakkab toimima. Silmavaade läheb selgemaks. Juba nagu näeks midagi. Mismoodi väikesed lapsed näevad, on väga raske kindlaks teha, sest ta ju ei räägi, mis ta näeb. Arvatakse, et mingil ajal näeb üldse tagurpidi. Mingil ajal on pilk kuskil kauguses ja siis hakkab varsti pidepunkte otsima. Varsti juba nagu vaataks täitsa meie poole ja siis äkki jälle kaob pilk kuskile teadmata suunas.
Aju aga muudkui teeb tööd ja näeb pisikeses peas vaeva. Lapse-vanematele ei jää kindlasti märkamata lapse esimene naeratus. Järelikult on areng jõudnud juba nii kaugele, et aju limbiline osa hakkab toimetama. See tähendab, et laps hakkab tasapisi emotsioone tundma. Ja mitte ainult tundma, vaid ka välja näitama.
Mälu
Mälu aga ootab veel oma aega. Vara veel mäletada. Vaja alles primitiivsemad osad korralikult käivitada, küll siis jõuab ka meelde jätma hakata. Ajuteadlased väidavad, et 6-nädalase lapse aju on võimeline mäletama umbes 24 tundi. 6-kuuse lapse pikaajaline mälu on juba nii pikk, et jaksab infot kinni hoida tervelt 4 kuud. Oma esimesi päris enda mälestusi hakkame mäletama tõenäoliselt alles neljandast eluaastast.
Samas ei saa keegi ümber lükata väiteid, kui keegi arvab end mäletavat ka varasemaid aastaid. Seda on raske nii tõestada kui ka ümber lükata. Võib olla, et ajus on tekkinud nii tugev emotsioon (näiteks mõni trauma või suur õnnestumine), mis on ärgitanud nii tugevalt meeli, et on sööbinud mällu. Samas võib ka olla, et seda suurt sündmust on teised asjaosalised (vanemad, õed-vennad jne) nii palju arutanud, et inimene võib mäletada mitte konkreetset sündmust, vaid juttu sündmusest. Me ei tea, mis on õige mälestus. Varasemate mälestuste mäletamine võib olla tingitud ka sellest, et hiljem on sarnased sündmused kordunud ning aju on loonud peegelduse, et ka varem võis olla nii.
Mõned inimesed väidavad, et nad mäletavad juhtumusi enne oma sündi. Kuidas see on võimalik? Me ei saa seda kuidagi kontrollida ega tõestada, kust inimese mälestused pärinevad. Võib-olla on need pärit tema eelmisest elust? Igal juhul tuleb võtta selliseid juhtumeid avatud meelega. Need teadmised ei kahjusta kedagi ega sega tänast elu – täitsa vabalt võib ju nii mõelda. Ja võib ka mõelda, et see pole võimalik, kindlasti nii ei ole olnud ning inimese mälestused on tekkinud hiljem, teiste lugude põhjal – ka see võib olla õige.
Esimesed mälestused
Kui ma oma lasteaia aega püüan meenutada, siis tõesti, võin öelda, et mingid ähmased mälupildid või hetked oleks nagu kuskil sügaval sopis meeles. Millegipärast tuleb selgelt silme ette ühe meie rühma tüdruku nägu, kelle nimi oli Ülle. Ta ei olnud eriti ohtralt sünnipärase iluga üle külvatud ja minu arust tegi ka pidevalt pahandust. Vähemalt mäletan hilisemast elust, et millalgi mulle üldse ei meeldinud Ülle-nimelised tüdrukud, sest nad seostusid kohe mu lasteaiakaaslasega. Siis on täiesti jaburalt meeles üks hetk kellegi rühmakaaslasega õues porilombist vihmavett lakkumas. Aga milline oli meie rühm ja kasvatajad? Millised rühmakaaslased ja mänguasjad meil olid? Mis laule me laulsime või mänge mängisime? Kuidas kodutee välja nägi? Null.
Olen isegi umbes kümmekond aastat tagasi oma lasteaia majas käinud. Mingil põhjusel pidasime seal ühe seltskonnaga koosolekut. Ma ei tundnud midagi ära. Kuna mäletan, et meil oli mitu lasteaeda kõrvuti, siis ei ole ma üldsegi kindel, et me just minu lasteaias käisime. Vanemas eas lapsepõlvepaiku külastades on esimene tunne, et kõik on nii väike. Mälestustes on majad, ruumid ja objektid palju suuremad. Aga proovige näiteks pool päeva käia ringi põlvili (ehk siis põlvepikkusena). See on umbes sama vaatenurk, mis oli siis, kui olime ise väiksemad. Kõik tundubki teistmoodi. Alt üles vaadatuna näeme objekte suuremana. (Eks see on sama põhjus, miks mõnikord püüavad inimesed teiste üle võimu näitamiseks end alateadlikult suuremaks teha – kikivarvule tõusta, rinna punni ja käed laiali ajada ning kaela pikaks venitada.)
Neid ridu kirjutades tuli mul meelde, et olen mingis hilisemas eluetapis oma lasteaia lähedal asuvast metsatukast mööda sõites tundnud, nagu ma mäletaks end seal oma lasteaiarühmaga jalutamas ja mängimas käies. Ükski inimene ei meenu, aga see männimets ja need teerajad seal puude vahel olid tuttavad. Mitte niivõrd pildina, vaid just tuttav tunne tekkis. See oli veidi imelik tunne. Eks ole hiljem ka selliseid äratundmistundeid olnud, aga vist mitte lasteaiast.
Küll aga tean mitmeid lugusid, kuidas ma olevat kasvatajatel (tänases mõistes õpetajatel) tahtnud palju süles olla ega olnud nõus pisut määrdunud sukapükse jalga panema jne. Kaheaastasena olin ka kogemata veidi käärinud kalja joonud ning siis koduteel isa kukil kõva häälega muudkui laulnud. Aga isegi kui väga ei pingutaks, ei tule ühtki mälupilti nendest meelde. Ainult see jutt, mida ema on aastaid rääkinud.
Hiljuti astus ühel sündmusel mu juurde proua ja hakkas kohe rääkima, kuidas tema mäletab mind pisikese poisina mu ema töö juurest. Tema töötas asutuse raamatupidajana ja minu ema ühe osakonna juhatajana. Käsil oli parasjagu inventuur, mille käigus loeti üle kõik kaubad. Kuna seal oli palju väärisesemeid, siis pidi arvepidamine väga täpne olema. Ja äkitselt, avades üht karpi, kus pidi olema mitmeid kuldseid sõrmuseid, leidsid nad selle täiesti tühja olevat. Selle peale olevat ema hüüdnud ja mina astunud nende juurde, sõrmed kõik servani kauneid sõrmuseid täis. Mitte kunagi muidu ei olevat ma neid sealt puutunud, sest nii ei tohtinud teha. Aga just inventuuri ajal olin leidnud võimaluse end ehtida. (Võib-olla sealt ongi mu paras ports edevust pärit?) Mõned päevad hiljem rääkisin seda emale ja ta ei mäletanud üldse sellist seika. Jah, kolleegi mäletas ta hästi, aga mitte seda juhtumit. Rääkimata sellest, et mulle oleks üldse midagi sellest tuttavat ette tulnud.
Küll aga mäletan üsna palju ema töökoha puhkekodus veedetud suvesid. Ma olevat olnud vist veidi üle aasta vana, kui seal esmakordselt käisime. Ema ja isa võtsid oma puhkuseid nii, et meie vennaga saaksime võimalikult kaua seal olla. Koht asub Võsu lähedal. Mäletan väga selgelt käänulist kruusateed, vaevumärgatavat sissesõitu ja tõkkepuud enne puust silda, mis viis väikesel künkal asuva puhkekodu hoovi. See on tänaseni imeliselt kaunis koht. Seal on järv ja kosk ja veskimaja. Majas olid esimesel korrusel toad, kus me alati majutusime. Majja pääses üle laia kaldtee, mille all sai konni püütud ja vajadusel end peidetud. Keldrikorrusel oli aga saal, mis oli alati millegipärast väga rõske ja jahe. Isegi kuumal suvepäeval. Aga seal olid koroona-, lauatennise ja piljardilauad. Mäletan, kuidas tahtsin neid kõiki mängida. Kui vanana ma need selgeks õppisin, ei mäleta. Kahtlustan, et mitte veel 4–5-aastasena. Saali ühes eraldi ruumis olid ka 2-kohalised süstad. Need olid eriti ägedad. Neil oli istumiseks
