külgedele rusikasse surutud, jäi Jack neiu ees seisma. Kõhetu, päevitunud lõua lihased olid pingul, kuid ta näojooned pehmenesid. Mees ei olnud tema peale vihane, millele viitasid ka tümpsuvad sammud, enne kui ta teda nägi. Neidu silmates jäi alles üllatus ja pehmenevad näojooned. Seda märgates läbis Tiffanyt vaatamata möödunule soe tunne.
„Ma arvasin, et leian su farmist. ”Need sõnad ütles mees oma sügaval hurmaval häälel. „Ma ei lootnud sind siit leida.”
„Sa ikkagi lootsid mind näha?” Vähemalt seegi andis veidi lootust...
„Jah. Võib-olla oleksin ma pidanud sulle teada andma, et tagasi tulen ja... siia sattun.” Ta kõhkles ja ta suu tõmbus pingule. „Ma helistasin Sidneyst emale ja lubasin teda vaatama tulla. Samuel pidi terve järgmise nädala äriasjus ära olema ja ma arvasin, et mul jääb aega sinuga kokkusaamine kokku leppida, kui end ema juures sisse olen seadnud. Aga selle asemel tuli Samuel ootamatult tagasi ja mu külaskäik sai tund pärast saabumist ühele poole.”
Mehe toon oli tasakaalukas, aga hoolikalt valitud sõnade vahelt kostis teatavat erutust.
„Mul on kahju, Jack.”
Samuel Reid oli ebameeldiv mees, kes ei jaganud erilist soojust oma naisele ja oli avalikult vaenulik poja vastu. Jacki emagi ei olnud eriti parem. Ta lihtsalt ignoreeris elu nii palju, kui sai.
Jätkates katsus Tiffany hääletooni neutraalse hoida. „Samuel ilmselt üllatas sind oma saabumisega. Tavaliselt ei anna sa talle võimalust enesega norima hakata.”
„Seekord oli asi hoopis enamas kui lihtsalt sõnasõjas.” Jacki lõualihased tõmblesid, enne kui ta pead raputas. „Ükski Reididest pole loodud peresuheteks. Ma tõestasin seda täna ka ise.”
Tiffany avaldas viimase väite peale imestust, aga mees suunas jutu meelega teisele teemale.
„Ma tulin jõe äärde värsket õhku hingama. Kavatsesin su hiljem farmist üles otsida. Ma tahan meie sõprust tagasi, Tiff. See on meie vahel täiesti ohutu ja... ma tunnen sust puudust.”
Mees rääkis nende sõprusest veidral viisil – ta justkui asetas end suhtlemisraskuste osas vanematega ühele pulgale. Aga Jack polnud ju selline. Mida küll Samuel Reid seekord ütles või tegi, et mees nõnda ärritatud oli?
Enne kui Tiffany suutis mõelda, kuidas seda diskreetselt välja uurida, hakkas Jack uuesti rääkima.
„Mida sina siin jõe ääres teed?” Kuivanud oksad praksusid mehe saabaste all, kui ta neiule lähemale astus. „Mul on tunne, et nägin üht kitse, kui üle silla tulin.”
„Kitse sa ilmselt nägid jah. Ma pidin päris mitu tükki jõe äärest ära ajama ja üks on ikka veel jooksus.” Tiffany hingas sisse kuiva rohu ja kummipuulehtede lõhna, aga sisimas oli ta lummatud Jacki tumesinistest silmadest.
„Ma aitan sul selle kitse kinni püüda,” pakkus mees, „ja võib-olla tulen siis teile.”
Oli suurepärane, et mees nende sõprust taaselustada tahtis. Ta peaks selle eest väga tänulik olema, mitte aga pettunud.
„See oleks kena. Mulle meeldiks su reisist kuulda.”
Ta oleks tahtnud nende probleeme lahendada, aga ei öelnud seda. Selle asemel püüdis ta manada häälde õrritava tooni. „Ma olin hirmus kade kõikide nende vahvate kohtade pärast, mida sa Euroopas külastada said, kui oma õigusbüroo asju ajasid. Pildistamisvõimalused üksi paneks pea pöörlema.”
„Tegelikult oli mul Šveitsi jõudes üsna palju tegemist.” Mehe näole ilmunud naeratus haihtus väga kiiresti. „Ma süüvisin seal tööasjadesse ega liikunud sugugi nii palju ringi, kui oleks võinud. Sina oleksid tõesti nautinud pildistamist. Selles on sul õigus.”
„Tore, et Hobbs & Judd oli nõus sind konsultandiks võtma. Sa tegelesid vist mõnede suurte firmade õigusasjadega ja tõstsid oluliselt õigusbüroo rahvusvahelist mainet.”
Kui mees midagi ei vastanud, noogutas Tiffany pead. „Ma ei palugi sul seda kinnitada. Ma tean, et sa ei saa mulle rääkida, mille kallal töötasid, aga ma usun, et see oli huvitav väljakutse, et said niimoodi välismaal stažeerida.”
„Midagi sellist jah.” Jälle muutus mehe pilk teravaks, aga ta sundis end jätkama südamlikul ja otsusekindlal toonil. „Oli hea võimalus pisut tiibu sirutada – vahelduseks seadustele elu ka teise nurga alt vaadata.”
Jah, ja ta oli seda tungi erinevate vaatenurkade järele üsnagi selgelt ka siis toonitanud, kui neiu talle oma tundeid avaldas. Oh, nimetagem asju õigete nimedega: see tunne oli armastus.
Oli selge, et Jack tahtis, et Tiffany usuks, et sellel, et neiu talle oma tunded avas, polnud mingit pistmist mehe otsusega Austraaliast lahkuda. Võib-olla arvas mees, et kui nad juhtunust juttu ei tee, võivad nad teeselda, et midagi sellist pole olnudki.
Kahjuks ei suutnud neiu seda nii lihtsalt unustada. Aga Jack oli tagasi ja tahtis temaga ikka sõber olla, ja seegi oli hea. Ta näkitses ülemist huult. Küll ta välja mõtleb, kuidas ülejäänuga toime tulla.
Jacki terav pilk jälgis ta suud ja pöördus siis järsult kõrvale.
See meenutas möödunud aegu. Miski neiu sisemuses soojenes sellest ilmest ja ta otsustas, et selle taga peitus midagi üsna vastupidist sellele, mida mees välja püüdis näidata. Olgu, ta kannab hoolt, et ei lase sellistel mõtetel end haneks püüda. Ta manas näole lõbusa ilme.
Vastuseks heitis mees talle kummalise pilgu, aga vähemalt oli ta oma mõtetest võitu saanud.
„On tore sind näha, Tiff.” Jack sirutas käe ja tõmbas ta enda vastu.
See oli sõbralik embus, kuigi ettevaatlik. See ei lugenud midagi, et ta pea sobis täiuslikult mehe õla vastu või et niimoodi mehe vastas olemine talle mingit lootust andis.
See kõik on sinu ettekujutuse vili, Tiffany Campbell, ja sa ei tohi jälle haiget saada ega ühtegi vale sammu teha ning kaotada mehe pakutud sõprus uuesti. Seega võta end kätte.
Neiu põimis käed mehe piha ümber ja vastas põgusalt embusele, siis aga sundis end eemale astuma. Nii. Nägid? Ta saab sellega hakkama. Tuleb teha üks samm korraga. Kogu lugu.
Ka Jack lasi neiust lahti. Silmad pilukil, süsimustad ripsmed ilmet varjamas, vaatas ta otsivalt ringi. Ta hääl oli sügav, kähisev, aga sõnad proosalised. „Mis sa arvad, kus see kits end peita võiks?”
Kui Jack temast mööda vaatas, oli Tiffanyl võimalus meest silmitseda. Teksased ja nöörsaapad olid mehe tavaline riietus, kui ta linnas tööl polnud. Aga pruun lohvakas puuvillane särk küll mitte. Tavaliselt eelistas ta T-särke. Ka juuksed olid mehel lühemaks pöetud, kui Tiffany eales näinud oli.
Selle hetkeni polnud ta taibanud, aga mõistis nüüd, et tegemist ei olnud pelgalt välimuse muutusega, vaid millegi enamaga. Jack oli ka sisemiselt kuidagi muutunud. Kas sellepärast, mis nende vahel juhtunud oli, või oli ta elus olnud midagi, millest Tiffany ei tea? Ta ei teadnud seda, aga tunnetas. „Sa oled muutunud.”
„Ei. Ma pole sugugi muutunud.” Jack pööras järsult pead ja ta pilk riivas neiu pilku, nõudes oma sõnade uskumist. Üks käsi tõusis puutuma kohta käsivarre all ja langes siis rutakalt alla.
Siis
