kähku farmi väravasse. Džiip kihutas sissesõiduteele.
Tiffany hingas katkendlikult – osalt mure pärast ja osalt mehe lähedusest. Närvid ja segadus aitasid ta peataolekule kaasa.
Kiirabiauto töötas tühikäigul vanemate tühja maja ees. Maja oli pooleldi värvitud, aga kuna maaler oli lahkunud, polnud seal kedagi, kes juhatusi annaks. Kui Jacki džiip kiirabi auto kõrvale jõudis, olid parameedikud juba autost väljumas.
Tiffany küünitas pea džiibiaknast välja. „Asi peab olema Ronis. Ta ilmselt helistas kuurist kiirabisse.” Ta osutas käega kuuri poole. „Me järgneme teile sinna.”
Kuuri juurde jõudmiseks kulus vaid sekundeid. Tiffany trügis autost välja. „Ron? Ron! Kus sa oled? Mis juhtus?”
Ta kiirustas kuuri alla. Ron lebas põrandal, nägu tuhakarva ja üks jalg veidra nurga all kõverdunud.
„Me oleme siin, Ron. Kõik saab korda.” Jacki lohutamine kostis otse neiu selja tagant ja mehe käsi tõusis ta õlale.
Tiffany teadvustas mehe puudutusest õhkuvat soojust ja hoidis end tagasi, et mitte vastu suruda. „Mis juhtus, Ron? Mul on kahju, et ma sinu juures ei olnud.”
„Ma lõpetasin viimase kitsega jändamise ja lasin nad aedikust välja. Hakkasin just minema.” Ron surus sõnu läbi hammaste ja parameedikud kükitasid, et talle abi anda.
Ron heitis Jackile nõutu pilgu. „Siis ajasin ma kabjahoidja maha ja libisesin selle pagana asjanduse otsa. Kukkusin raskelt ja vist väänasin maandumisel jala. Arvan, et murdsin jalaluu ära.”
Pärast kiiret ülevaatust kinnitasid parameedikud ta oletust. Tiffany seisis paigal, kui mehed Ronile küsimusi esitasid, ta elutähtsaid näitajaid kontrollisid ja seadsid ta valmis sõiduks haiglasse. Osa neiu meeltest registreeris, et Jack endiselt ta selja tagas oli, sooja kindlustunnet pakkuv käsi ikka ta õlal, kui parameedikud Roni kanderaamile sättisid, et ta minema toimetada.
Ta peaks keskenduma Jacki puudutuse sõbralikule tundele, mitte teda läbistavatele kummalistele võbelustele.
„Kas sa helistaksid Denise’ile, Tiff?” surus Ron palve läbi kokkusurutud hammaste.
Naine peab juhtunust teada saama. Tiffany astus kiiresti lähemale, et talle vastata ja puudutas ettevaatlikult mehe kätt. Kuigi selle tõttu ta nihkus ta eemale Jacki ahvatlevast lähedusest, keeldus Tiffany seda tõsiasja endale teadvustamast.
Ka ei hakanud ta pikemalt mõtlema tühjusetundele, mis mehest eemaletõmbumine temas tekitas. „Ma helistan jalamaid Denise’ile, Ron. Ja tulen siis kiirabi kannul haiglasse, et veenduda, et sinuga kõik korda saab.”
„Pole vaja. Sa pead Jacki võõrustama. Ma ei teadnudki, et ta tagasi on...” Roni hääl värahtas, kui parameedikud ta välja kandsid ja kiirabiautosse tõstsid. Mehe silmad vajusid kinni.
„Me peame ta linna viima.” Üks meestest ronis taha Roni juurde. Teine sulges ukse ja suundus sõiduki esiosa poole.
„Jah, muidugi.” Tiffany noogutas ja astus tagasi ning kiirabiauto sõitis minema.
„Nad kannavad ta eest hoolt,” kinnitas Jack ta kõrval. „Ja Denise läheb ka kohale. Aga kui sa tahad, võime meie ka minna.”
„Ei. Pole lugu. Ma arvan, et Ronile ei meeldi, kui juhtunust suur number tehakse, aga nüüd pean ma küll Denisele helistama ja teatama, et kiirabi teel linna on.” Ta kiirustas kuuri ja võttis telefoni põrandalt üles. „Ron vist tõmbas selle maha, et helistada saaks.”
Kui Tiffany tahtis numbrit valima hakata, pani Jack oma käe tema omale. „Ütle Denise’ile, et jään siia sulle abiks, kuni su vanemad tagasi jõuavad. Kui Ron on piisavalt toibunud, et sellele mõelda, on tal seda vaja teada.”
„Mida? Ema ja isa ei tule enne kümmet päeva.” Neiu raputas pead. „Ma ei saa ometi paluda...”
„Siis ära palugi.” Mees pigistas ta kätt ja lasi selle lahti. „Ära palu, sest olen juba otsustanud. Luba mul end aidata – veeta koos sinuga aega. Nii laheneb su abtööjõu probleem ja mul avaneb samal ajal võimalus teha, mida tahan – võimalus veeta sinuga piisavalt aega, et meie sõprust uuendada”
„See ei ole nii lihtne, Jack. Tead... ”
„Ma tean, et mu sõbral on abi vaja. Miks ma ei võiks siis teda aidata?” Mehe trotslik lõug andis märku ta meelekindlusest. „Ma ei pea veel mitu nädalat tööle tagasi minema. Ma olen vaba, et sulle abiks olla. Lase mul seda teha.”
„Sa ei saa ju lähimast motellist iga päev siia tulla, ja nagu ma aru saan, ei taha sa vanemate juures peatuda.” Oli selge, et nad olid Samueliga nii tõsiselt tülli pööranud, et mees kodu lähedalegi minna ei tahtnud.
Piimafarmis algab lüpsmine varavalges. Jack peaks juba enne viit hommikul teele asuma – mainimata tõsiasja, et kuidas ta ise pärast pikka pausi mehe lähedusega toime tuleb, kui ta mõtted ja tunded nii puntras olid.
„Su motell on Ruffy ristmikul. Siit tund aega sõita. Ja sa ei saa ka ema ja isa majas peatuda, sest seda värvitakse.”
Jäi seega üksainus võimalus – ja Tiffany tundis, et ta lükkab selle kindlalt tagasi.
„Ainuke võimalus on sul jääda selleks ajaks minu juurde õuemajja. Kahtlemata ei ole see variant sulle vastuvõetav.”
„Miks mitte?” Jacki silmad ahenesid, kui ta neiule otsa vaatas. „Ma olen seal varemgi peatunud. Kõik saab olema nagu vanadel headel aegadel.”
Nagu vanadel headel aegadel? Ja nad teesklesid, et nende vahel ei juhtunudki midagi?
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
