meenuta seda, ütles Sam endale. Chad on minevik. Vaja on mõelda tulevikule. Vaid vahel harva mõtles Sam, milline tema elu oleks olnud, kui see joodik poleks nende pere autole otsa põrutanud ja kõigi tulevikku pea peale pööranud.
Sam käis küll vahetevahel kohtamas, kuid kõik mehed hakkasid tavaliselt kõrvale hoidma, kui said teada tema halvatud õest, kes ei suuda omaette elada ja vajab kogu ülejäänud elu teatud määral abi. Või kadusid vennikesed jalamaid, nagu juhtus viimase kohtamaskäimise puhul mullu augustis. Sam lootis siiski leida ühel päeval täiusliku mehe, kes teda meeletult armastaks ja suudaks leppida sellega, et Charlene on osa nende elust.
Kuid praegu olid Samil teistsugused prioriteedid. Nagu näiteks köögi remontimiseks piisava rahasumma teenimine ja seejärel õhtusest tööst loobumine.
“Vean kihla, et Margaret laenaks sulle ühe oma kleitidest,” ütles Charlene.
Sam vaatas õele otsa. “Sul pole ometi tõsi taga.”
“No mida ma sulle räägin? Muidugi on. Mõtle natuke. Black and White ball on Atlanta kõige eksklusiivsem üritus. Vana-aastaõhtu balli piletid müüdi mullu tänupühade ajal välja. Ballini on kolm päeva aega. Sina leidsid pileti. Võta seda kui saatuse tahet. Minu arvates peaksid sa minema.”
“See pilet ei kuulu mulle,” protesteeris Sam. Talle meenus eileõhtune unistus. Oleks tõesti tore minna nii elegantsele üritusele. Jätta mured maha ja teeselda, et elus on kõik hästi.
“Kui sa piletit ei kasuta, läheb see lihtsalt raisku,” märkis Charlene. “Keegi ei saa teada, kuidas sa pileti endale said. See ei huvita mitte kedagi. Heategevus on juba oma raha saanud. Helistan kohe pärast hommikusööki Margaretile.”
Sam vaagis seda mõtet. Oleks tore, kui leiduks üks eriline sündmus, mida hiljem meenutada. Ja millal tema ise endale viissada dollarit maksvat peokutset lubada saaks?
Ja mitte lihtsa peo, vaid uhke balli kutset.
“Võib-olla lähen siis – juhul kui Margaretil kleiti on. See peab ju olema must või valge. See ongi kogu balli põhimõte.” Mida enam Sam sellele mõtles, seda enam ta arvas, et kui ta ballile lähekski, paistaks ta seal kohe petisena silma. Kuid siiski oleks kahju lasta kutsel raisku minna. Kas ta peaks jätma otsuse saatuse hooleks ja sõltuvaks sellest, kas Margaretil on sobivat kleiti?
1. peatükk
Samantha sisenes Atlantian hotelli fuajeesse ühtaegu põnevust ja hirmu tundes. Ta aeglustas sammu ja vaatas ringi, silmitsedes iga detaili. Avar fuajee oli uhke. Laes, mille kõrgus oli vähemalt seitse ja pool meetrit, rippusid valgusest sädelevad ja kiirgavad kristall-lühtrid. Särav puitpõrandapind vaheldus kohevate Pärsia vaipadega, millel seisid uhked plüüssohvad ja sügavad tugitoolid. Ballisaali viivalt teelt kõrvale kaldudes astus Sam meelega ühele karmiinpunasele vaibale, kuhu tema kingakonts ohtlikult sisse vajus. Pilku enda ümber heites ja vaadates, ega keegi teda ei näinud, imetles Sam vaiba luksuslikkust ja naeratas siirast rõõmust.
Ta tundis end kui koolitüdruk, kes on esimest korda suurde maailma pääsenud. Kuid see polnud tema maailm. Elegantsed hotellid, uhked ballid, hinnalised kleidid ja juveelid olid asjad, millest ta tavaliselt võis ainult lugeda. See oli esimene ball, millest ta ka päriselt osa võttis. Sam ei suutnud uskuda, et oli lasknud Charlene’il endale minekuks augu pähe rääkida.
Samantha manas näole muretult elegantse ilme ning suundus garderoobi lootes, et tema olek jätab mulje, justkui oleks sellisel üritusel osalemine tema jaoks tavaline. Ta andis garderoobi oma mugava villase mantli, mis nägi küll kašmiiri ja siidi kõrval välja üsna vilets.
Haaranud oma käekoti ja näpatud pileti, lükkas Samantha lõua püsti ja astus ballisaali viivate hiigelsuurte uste juurde. Atlanta Black and White uusaastaball oli talvehooaja üks prestiižsemaid heategevusüritusi. Värske traditsiooni kohaselt oli selle eesmärk koguda raha lastefondile ning tähistada samas ka uue aasta algust. Selliste toetajate abil nagu Gideon Fairchild ja Vanessa Winters tõmbas sündmus ligi Atlanta kogukonna koorekihi. Ja täna õhtul saab Sam kõigi nende hulgas viibida!
Samantha naeratas uksel seisvale valgete kinnastega mehele, kes ihaldusväärseid kutseid kontrollis. Sam näitas talle oma kutset, arutledes omaette, kas mees taipab kohe, et Sam ei peaks siin viibima, ja takistab teda sisenemast.
Mees heitis kutsele vaid põgusa pilgu ja ütles: “Laud number kakskümmend üks asub poodiumi lähedal.”
Samantha noogutas ja astus lummavasse ballisaali. Ta vaatas saalis ringi, silmitsedes igat luksuslikku detaili. Tosinast lühtrist särav ere valgus peegeldus üht seina ääristavates antiikpeeglites. Fuajees rippunutest veelgi kaunimad kristallvalgustid sädelesid vikerkaarevärvides, mis sobisid kokku ballikülaliste juveelide hiilgusega.
Ümmargused lauad olid kaetud peente linade, portselannõude ja hõbedast toiduriistadega. Iga laua keskel oli väike ja tagasihoidlik silt lauanumbriga. Kelnerid kõndisid ringi šampanjapudelitega ning täitsid oskuslikult pokaale. Vormiriietuses ettekandjad pakkusid eelroogi. Mõned inimesed istusid juba laudades, kuid enamik liikus sõpru tervitades ringi. Sam astus uhkes saalis aeglaselt edasi. Ta tundis end justkui ballile saabunud Tuhkatriinu. Tal polnud siin ühtki tuttavat, kuid see ei vähendanud tema põnevustunnet.
Inimesed naeratasid Samile ning ta vastas neile sõnatu tervitusega, naeratades ja kergelt pead noogutades. Ta pööras pilgu poodiumi poole, mille kõrval asuv ürituse toetajatele mõeldud laud hakkas tasapisi täituma. Sam tundis ajalehes nähtud fotode põhjal ära paar kuulsamat linnaelanikku.
Ürituse teema kohaselt olid kõik riietunud valgesse, musta või nende kombinatsiooni. Mehed nägid oma tumedates smokingites suurepärased välja ning mõned neist kandsid ka valget rõivastust. Nii noored kui vanad mehed olid smokingites peened ja stiilsed. Sam soovis, et pidulikku riietust nõudvaid üritusi oleks rohkem. Kuigi ta neist osa võtta ei saa.
Naiste kleidid olid fantastilised. Neile lisasid värvi kaelas, kõrvades ja randmetel helklevad juveelid. Sami enda pärlikee näis smaragdide, rubiinide ja teemantide kõrval üsna tagasihoidlikuna, kuid see oli kuulunud tema emale ning meeldis Samile väga.
Tavaliselt tuli Samanthal valgele kleidile mõeldes silme ette pulmakleit. Kuid mitte täna. Rõivastiil varieerus peenest ja elegantsest peaaegu sündsusetuni. Musti kleite oli näha rohkem kui valgeid, kuid kõik need olid ilmselgelt moekunstnike valmistatud.
Sami kleit sobis ballile täiuslikult. Sõbranna Margareti vanade rõivaste poest laenatud kleit oli põrandani ulatuv õlapaelteta pihik, mille valge värv tumenes ülalt alla järk-järgult halliks ning lõppes allservas musta lindiga. Kleit oli üle viiekümne aasta vana, kuid selle eest oli armastusega hoolitsetud ning Sam tundis end kleidis nii mugavalt, justkui kannaks ta seljas tänapäevast kõrgmoodi. Kleidi vanuse tõttu polnud tõenäoline, et siin täna teist samasugust kohata võiks.
Sam tundis end printsessina ja ajas pea veel rohkem püsti, et oma kleiti paremini näidata. Ta polnud kunagi varem midagi nii elegantset seljas kandnud. Sami juuksed, mida ta tavaliselt kandis lahtiselt või hobusesabas, oli Charlene sõlminud kuklasse silmuseks, mille kõrvalt mõned lokikiharad seljale langesid. Sam surus alla soovi puhtast vaimustusest paar piruetti teha ja tundis end nii erutatult kui ei kunagi varem. Pärast õhtusööki algab tants. Kas ta saab tantsida? Enda ümber heidetud hindav pilk näitas, et enamik inimestest näis olevat tulnud paarikaupa. Kergelt ohates otsustas Sam nautida iga hetke – ükskõik kas ta saab tantsida või mitte. On väga ebatõenäoline, et tal oleks veel kunagi võimalust Black and White ballist osa võtta.
