nii, nagu oleks ta tulnud siia üksi. Võib-olla et tema kaaslane jäigi haigeks.
“Teie abikaasa ei saanud tulla?” küsis ta lootes, et tema küsimus pole liialt läbinähtav.
“Ma pole abielus.” Mehe hääletoon oli muutunud nukraks.
Halb teema. Sam viipas käega poodiumi poole. “Minu laua number on kakskümmend üks. Uksehoidja ütles, et see on poodiumi lähedal.”
Mees vaikis hetke ja vaatas Samile otsa. “Huvitav. See on ka minu laud.”
Sam muutus valvsaks ja tõmbus hetkeks pingesse. Mees ei arvanud ju ometi, et ta meelega samasse lauda istub? Lõppude lõpuks oli ta ju Sami päästnud. Kuid tema reaktsioon oli veider. Samil oli kutse endiselt käes ning ta näitas seda mehele. Too kallutas pisut pead ja osutas, et Sam hakkaks suure ballisaali lavaesise poole kõndima.
“Minu sõbrad hüüavad mind Maciks,” ütles mees kätt Samantha seljale toetades, kui nad õhtut nautivate naervate ja vestlevate peokülaliste rühmade hulgast läbi laveerisid.
“Minu sõbrad kutsuvad mind Samiks, lühendina Samanthast,” pomises Sam, endal süda sees tagumas – ta polnud päris kindel, kas seda põhjustas mehe puudutus, tulvav adrenaliin või lihtsalt hirm paljastamise ees. Mitte keegi polnud siiani tema tuleku kohta vastust nõudnud. Ta peaks end turvaliselt tundma. Kuid siiski vaatas Sam ringi, et näha, kas keegi talle erilist tähelepanu pöörab. Seda ei toimunud.
“Mac ja Sam, see kõlab nagu rokigrupi nimi või midagi taolist,” vastas mees. Vestlevatest peokülalistest möödudes kõnetas Mac neid paaril korral, kuid ei jäänud peatuma, et Sami esitleda.
Lauad olid kaetud kaheksale. Kui Mac ja Sam kahekümne esimese laua juurde jõudsid, istus seal juba üks paarike. Kõik tutvustasid end eesnime pidi, Mac juhatas Sami tema kohale ja istus ise tema kõrvaltoolile. Ilmselgelt arvasid teised, et nad on koos ballile tulnud. Sam ootas, et Mac asja selgitab, kuid mees ei teinud teiste oletustest väljagi.
Ajaks, mil hakati salatit serveerima, olid veel kaks inimest lauda jõudnud. Vestlus muutus üldiseks ning õhtusöögi edenedes hakkas Sami pinge järele andma. Näis, et risk on end ära tasunud. Ta võis täielikult pühenduda õhtu nautimisele ega pidanud enam paljastamise ees hirmu tundma. Millal see oligi, kui ta viimati puhtalt lõbu pärast väljas käis?
Orkaan George’i tõttu oli sellest möödunud juba kauem, kui Sam endale tunnistada julges.
Mac oli suurepärane õhtusöögikaaslane. Ta vestles Sami ja enda kõrval istuva naisega. Kaks kohta lauas jäid tühjaks. Kui veider, et need inimesed oma kutsed kasutamata jätsid. Või olid ka need prügi hulka visatud? Ürituse toetajad olid kuulutanud, et õhtu on välja müüdud. Kas seda oli tehtud lihtsalt reklaamiks või oli miski viimasel hetkel takistanud mõne kutseomaniku tulekut?
Kui viimased taldrikud olid laudadelt koristatud ja kohv serveeritud, lahkusid teenindajad vaikselt saalist ning lavale astus kõnepidaja. Kõne oli lühike ja asjalik ning õhutas kõiki kohalviibijaid lastefondi annetama ja puuetega lapsi heldelt toetama.
Siis hakkas parempoolne sein paneelidena kokku liikudes avanema ning tõi nähtavale tantsupõranda ja muusikat mängiva orkestri. Ühe seina ääres seisis külluslikult erinevate dessertidega kaetud puhvetlaud. Kummalgi pool lauda asetsesid kaks suurt avatud baari. Ülejäänud ruum säras kristall-lühtrite valguses, mis olid suures ballisaalis intiimsema õhkkonna loomiseks hämaramaks keeratud.
Muusika hakkas mängima ning Mac pöördus Sami poole. “Sooviksite tantsida?”
Samantha noogutas, süda taas tagumas. Ta oli küll lootnud tantsida, kuid polnud arvanud, et see toimub nii kütkestava tantsupartneriga. Tantsupõranda poole minnes märkas Sam neile saadetud varjatud pilke. Ta teadis, et need olid Macile mõeldud. Sam naeratas, tundes rõõmu, et viibib saali kõige nägusama mehe seltskonnas.
Mõne hetke pärast olid nad juba tantsupõrandal ja liuglesid orkestri mängitava kauni valsi saatel. Siiani oli kõik hästi läinud. Sam kavatses tantsimist nautida ja seejärel lahkuda. Üheskoos einestamine ei valmistanud piinlikkust, kuid kui algas tantsimine, olid esikohal paarid.
Mac jätkas sujuvalt Sami keerutamist tantsupõrandal ning naine unustas hirmu saada ballil paljastatud ja sealt välja saadetud. Ta nägi vaid Maci, tundis tema tualettvee ahvatlevat lõhna ja nautis mehe pintsaku all peituvate lihaste tugevust. Mac oskas jumalikult tantsida ning Samantha tundis end kui laps kommipoes. Ta armastas tantsimist. Ratastooli aheldatud õe tõttu väärtustas ta seda tegevust veelgi enam, kuigi käis tantsimas harva. Seepärast oli tänane õhtu eriti meeldiv. Sam sulges silmad ja liikus muusika taktis, nautides sellest tekkivaid aistinguid. Mac oli suurepärane tantsupartner. Sellest ajast, mil Samantha viimati puhtalt oma lõbuks väljas käis, oli möödunud liiga kaua. Ehk kuulutas see üritus järgmiseks aastaks paremat tulevikku. Samantha lootis seda väga.
“Olete väga vaikne,” ütles Mac valsikeerutamise keskel.
“Naudin seda õhtut tohutult,” ütles Sam üles vaadates. Mehe tumedate silmade pilk oli hüpnotiseeriv. Sekundid möödusid. Sam oleks tahtnud puudutada õrna lohukest Maci vasakul põsel. Libistada käe mehe õlalt tema kaelale ja tunda tema naha soojust. Ta oleks soovinud rohkem teada saada võõrast, kellega koos ta nii imeliselt tantsis. Õhtu oli maagiast tulvil ning Samantha nautis iga hetke. See õhtu lõpeb liiga kiirelt ja siis peab ta igapäevarutiini tagasi pöörduma.
Sam teadis, et see aeg on tema jaoks laenatud, kuid mõned varastatud hetked Maciga tantsimiseks olid iga riski väärt. Kui mõni ametnikest otse tema poole tulema hakkaks, lipsaks ta uksest välja ja kaoks öhe.
“Selliseid uusaastapidusid, mida peetakse suures saalis ja kus mängib muusika, pole tänapäeval enam eriti palju,” märkis Mac.
Sam noogutas ja pomises midagi nõusolekuks. Ta teadis, et balli esmane eesmärk on raha kogumine, kuid eelkõige pakkus see kõigile kohalviibijatele elegantset ajaveetmisevõimalust. Milline suurepärane viis vana aasta lõpetamiseks ja uue sissejuhatamiseks.
“Kas te olete Atlantast?” küsis Mac.
“Olen siin nii sündinud kui kasvanud,” ütles Sam vaikimisest loobudes. Mac püüdis vestlust arendada ning Sam käitus kui keele alla neelanud koolitüdruk. Võta ennast kokku, Sam. “Teie?”
“Sündisin Savannah’s ja tulin siia kümme aastat tagasi.”
“Savannah on väga kaunis. Atlanta on lõunaosariikide New York – põnev ja dünaamiline –, kuid mitte ehk nii lummav kui Savannah.”
“Siin elamine sobib mulle suurepäraselt,” ütles Mac.
Sam naeratas ja arutles endamisi, millega mees tegeleb ja kus kandis ta linnas elab. Mis talle siin elamise juures kõige rohkem meeldib.
Sam soovis, et võiks öelda, et Atlanta sobib ka talle. Ta vaatas üle mehe õla, tundes äkitselt valusat igatsust tuleviku järele, mida oli kord arvanud endale saabuvat. Tema unistus saada rahvuspargivahiks ja elada kusagil läänes asuvas pargis, kus on laialt avarust ja looduse ande kõikjal, oli purunenud kogu tema elu muutnud autoõnnetuse tõttu.
Selle asemel ümbritses teda klaas, betoon ja tihe liiklus. Ja ta vihkas pea iga linnas veedetud hetke.
Muusika vaikis, kuid Mac hoidis endiselt tema kätt.
“Kuna tulite üksi nagu minagi,
