ent komistasin pidevalt raamatuhunnikutele. Virutasin kahele hunnikule ärritunult jalaga, nii et raamatud põrandale laiali varisesid. Valek kostitas mind terava pilguga, mis röövis mult raamatute löömisest saadud rahuldustunde.
“Degusteerija töö pole nii lihtne,” selgitas Valek ja lükkas juuksed näo eest. “Oskus tuvastada, missugust mürki komandöri söök sisaldab, võib aidata mürgitaja isikule jälile jõuda.” Ta ulatas mulle tassi. “Isegi kui jõuad sekundi murdosa vältel enne teadvuse kaotamist hüüatada “Kallis!”, vähendab see kahtlusaluste nimekirja. Kallist kasutavad kindlad mõrtsukad. Seda mürki kasvatatakse lõuna pool, Sitias. Enne maade ülevõtmist oli seda lihtne hankida. Pärast lõunapiiri sulgemist on vaid käputäiel inimestel nii palju raha, et seda ebaseaduslikult sisse tuua.”
Valek läks segamini paisatud raamatute juurde ja hakkas neid korrastama. Tema liigutused olid nii nõtked, et minus tärkas kahtlus, kas ta pole kunagi tantsija olnud, kuid tema jutt reetis, et sujuv liikumine on omane koolitatud tapjale.
“Yelena, sinu töö on väga tähtis. Sellepärast ma kulutangi sinu väljaõpetamisele nii palju aega. Leidlik mõrtsukas võib jälgida degusteerijat mitu päeva, et tema käitumismustrit tabada.” Valek jätkas loengupidamist põrandalt. “Näiteks võib degusteerija lõigata lihatükki alati vasakult küljelt või ei sega kunagi jooki. Osa mürke vajub tassi põhja. Kui degusteerija mekib ainult pealmist osa, teab mõrtsukas täpselt, kuidas ohvrit tappa.” Ta lõpetas raamatute kokkukorjamise. Uued raamatuvirnad olid sirgemad kui kõik ülejäänud. See innustas Valekit teisigi raamatuid ümber sättima. Ta tegi oma kabinetti laiema läbipääsutee.
“Kui oled mürgi ära joonud, viib Margg sind sinu tuppa ja hoolitseb sinu eest. Annan talle sinu igapäevase doosi Liblikatolmu vastumürki.”
Jõllitasin teest kerkivat auru, haarasin tassi pihku ja soojendasin jääkülmi käsi. Kui Margg kabinetti astus, oli mul tunne, nagu oleks timukas poodiumile astunud ja käe kangi poole sirutanud. Kas pidin istuma või lamama? Vahtisin ruumis ringi, kuid ei näinud midagi. Mu käed hakkasid tulitama ja ma taipasin, et hoian hinge kinni.
Tõstsin pilketoostiks tassi ja valasin selle sisu kurku. “Hapud õunad,” ütlesin ma.
Valek noogutas. Jõudsin tassi vaevalt lauale poetada, kui mu maailm hakkas sulama. Marggi keha lainetas minu ees. Tema hiigelsuure pea silmakoobastest võrsusid lilled. Hetk hiljem oli terve ruum tema keha täis, ent pea kuivas kokku.
Adusin liikumist. Hallidele seintele kasvasid käed ja jalad, mis küünitasid minu poole ja üritasid kasutada mind võitluses põrandaga. Minu jalge alt kerkisid hallid vaimud. Nad viskusid minu peale, torkisid mind ja irvitasid minu üle. Nemad olidki vabadus. Üritasin Marggi-moodi olevust eemale tõugata, kuid ta klammerdus minu külge, mähkis mind sisse, sonkis mu kõrvus ja tagus minu pead.
“Mõrtsukas,” sosistas olevus. “Salakaval mõrd. Kindlasti lõikasid tal uneajal kõri läbi. Nii on väga lihtne kedagi tappa. Kas sul oli hea meel näha tema voodilinu verest tilkumas? Oled tühipaljas rott.”
Sirutasin käed hääle suunas ja üritasin seda vaigistada, kuid hääl muutus kaheks rohelise- ja mustakirjus mundris mängusõduriks, kes mind kõvasti kinni hoidsid.
“Ta sureb mürgi kätte. Kui ei sure, siis viige ta minema,” ütles Marggi-sarnane olevus sõduritele.
Mind lükati tumedasse auku. Sukeldusin pimedusse.
Teadvusele tulles tervitas mind okse- ja väljaheitelehk. See oli mulle vangikongis konutamise ajast tuttav. Nuputasin, kuidas olin oma vanasse kongi sattunud ja tõusin istuli. Tundsin kohutavat iiveldust. Kompasin ümbrust, et potti leida, kuid mulle sattus pihku metallvoodi jalg. Haarasin sellest kinni ja hakkasin kõvasti vappuma. Kui vappumine lakkas, naaldusin seinale ja rõõmustasin, et viibin oma toa põrandal, mitte vangikongis. Maa-alustes urgastes olid voodid kättesaamatu luksus.
Üritasin jõudu kokku võttes tõusta, tuvastasin laterna asukoha ja süütasin tule. Minu näol oli kuivanud okse. Läbi ligunenud särk ja püksid haisesid jäledalt. Minu kehavedelikud olid põrandale loigu moodustanud.
Margg hoolitses minu eest hästi, mõtlesin irooniliselt. Vähemalt oli tal praktilist meelt. Kui ta oleks mu voodisse paigutanud, siis olnuks madrats rikutud.
Tänasin õnne, et olin mürgituse üle elanud ja öösel ärganud. Suutmata kauem rokaseid vormirõivaid kanda, suundusin pesuruumi poole.
Tagasiteel oma tuppa kuulsin koridoris hääli. Kustutasin kiiresti laterna ja piilusin ümber nurga. Minu ukse ees seisis kaks sõdurit. Nende laterna valgel paistsid selgesti rohelise- ja mustakirjud vormirõivad – Brazelli värvid.
4. peatükk
“Võib-olla peaksime kontrollima, ega ta surnud ole?” tegi üks Brazelli sõduritest ettepaneku. Ta tõstis laterna, et minu toa ust valgustada ja tema laetud relv kolises liigutuse taktis.
“Ei. Majapidajanna käib teda igal hommikul vaatamas ja annab talle mingit rohtu. Varsti saame nagunii teada. Pealegi seal haiseb.” Teine sõdur lehvitas nina ees käega.
“Jah, kui hais meid iiveldama ei aja, siis tema oksest läbi ligunenud vormirõivaste ärakiskumine teeks seda kindlasti. Ehkki...” Laternat hoidev sõdur puudutas vööl rippuvaid käeraudu. “Me võiksime ta pesuruumi lohistada, puhtaks pesta ja pisut vallatleda, enne kui ta hinge heidab.”
“Ei, meid võidakse näha. Kui ta jääb elama, siis on meil ohtralt aega tema riideid ära kiskuda. See on nagu kingipaki avamine, mis on tema ärkveloleku ajal märksa põnevam,” irvitas sõdur, mispeale mõlemad mehed puhkesid naerma.
Nad liikusid mööda koridori edasi ja kadusid vaateväljalt. Toetusin seinale ja juurdlesin, kas nähtu oli tõeline või olid mul endiselt paranoilised luulud. Peas oli tunne, nagu oleksin liiga kaua veeloigus ligunenud. Mind vaevasid peapööritus ja iiveldustunne.
Ootasin veel tükk aega pärast sõdurite lahkumist, enne kui söandasin oma tuppa naasta. Lükkasin ukse pärani lahti ja valgustasin laternaga kõiki toanurki ning voodialust. Mind tervitas ainult vänge lehk. Avasin kõõksudes aknaluugid ja ahmisin jahedat värsket õhku.
Heitsin pilgu põrandal vedelevale vastikule loigule. Mul polnud vähimatki tahtmist seda ära koristada, kuid teadsin, et ei suudaks nii jubeda haisu sees ealeski magada. Pärast koristusvahendite hankimist õnnestus mul põrand puhtaks küürida, ilma et oleksin kordagi minestanud. Aeg-ajalt pidin vaid iiveldusega võitlemiseks pausi tegema.
Heitsin rampväsinuna voodisse. See oli muhklik. Vähkresin teki all, lootes mugavamat asendit leida. Mis saab siis, kui Brazelli sõdurid tagasi tulevad? Voodis magades olnuksin kerge märklaud. Et olin enda puhtaks kasinud, siis poleks neil enam vaja mind pesuruumi lohistada. Tuba haises puhastusvahendite järele ja ma olin unustanud tooli ukselingi alla lükata.
Nägin vaimusilmas ennast abitult voodi külge aheldatuna ja sõdureid mind aeglaselt lahti riietamas ning ootusärevalt minu hirmu nautimas.
Mulle tundus, et toa seinad muutusid paksemaks ja hakkasid tuksuma. Sööstsin koridori, kartes, et Brazelli sõdurid luusivad ukse taga. Ent koridor oli pime ja tühi.
Kui üritasin tuppa naasta, oli tunne, nagu surunuks keegi mulle padja näkku. Ma ei suutnud üle läve astuda. Minu tuba oli lõks. Ma ei teadnud, kas see oli Kalli joomisest tingitud paranoia või kaine arvestus. Seisin otsustusvõimetult koridoris, kuni mu kõht hakkas korisema. Näljast kannustatuna
