must vormiriietus oli täiusliku lõikega ja laitmatu ning sarnanes Valeki rõivastega, kui välja arvata tõik, et kraele olid õmmeldud ehtsad teemandid. Need sillerdasid hommikuvalguses. Komandöri mustades juustes oli veidi halli. Tema juuksed olid nii lühikesed, et turritasid peas püsti.
Brazelli klassitoas olin teada saanud, et komandör väldib avalikke ülesastumisi ega lase ennast maalida. Mida vähem inimesi teadis, missugune ta välja näeb, seda väiksem oli tõenäosus mõrva ohvriks langeda. Mõni pidas teda paranoiliseks, aga et ta oli pääsenud võimule palgamõrtsukate ja salajase lahingutegevuse abiga, siis oli ettevaatlikkus minu meelest õigustatud.
Ma polnud osanud komandöri sellisena kujutleda. Arvasin, et ta on jässakas habemik, kes ägab medalite ja relvade raskuse all. Tegelikkuses oli ta kleenuke, siledaks raseeritud lõua ja õrnade näojoontega.
“Komandör, see on teie uus degusteerija Yelena,” teatas Valek ja tiris mind uksest sisse.
Komandör uudistas mind kuldsete mandlikujuliste silmadega. Tema pilk oli terav nagu mõõgaots. See läbistas mu kõri ja naelutas mu põrandale. Tundsin, kuidas mind pealaest jalatallani mõõdetakse. Kui komandör viimaks Valeki poole pöördus, lõin kergendustundest vankuma.
“Brazelli hädakisast võinuks järeldada, et ta purskab suust tuld välja,” märkis komandör.
Brazelli nimi pani mind paigale tarduma. Kui Brazell komandörile ära kaebab, võidakse mind ikkagi võllasse saata.
“Brazell on tohman,” nentis Valek. “Ta tahtis oma poja mõrtsuka dramaatiliselt avalikkuse ees hukata. Mina oleksin tema asemel mõrtsuka kohapeal vagaseks teinud. Tal oli see õigus.” Valek rüüpas komandöri teed ja nuusutas pannkooke.
Tundsin rinnus pitsitust ja mul oli raske hingata.
“Pealegi on Käitumiskoodeksis selge sõnaga kirjutatud, et järgmine poodav saab tööpakkumise. Brazell oli üks koodeksi autoritest.” Valek lõikas pannkoogi keskelt ja äärest tükikese, torkas need suhu ja mälus aeglaselt. “Olge lahke,” ulatas ta taldriku komandörile.
“Brazellil on mõnes mõttes õigus,” möönis komandör. Ta napsas teetassi pihku ja uuris selle sisu. “Millal uus degusteerija tööd alustab? Olen külmast toidust tüdinud.”
“Mõni päev läheb veel aega.”
“Hästi,” lausus komandör Valekile ja pöördus minu poole. “Edaspidi kannad mulle söögi ette ja mekid seda kiiresti. Ma ei taha sind mööda lossi taga otsida. Selge?”
Tundsin kerget peapööritust ja vastasin: “Jah, härra.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
