kõikvõimalikke kinnisvara veebilehti ja saatsin laiali appikarjehõngulise kirja Los Angeleses elavatele sõpradele.
„Tšau, kutid! Teate, mul on siin mingi variant, et see muidu suusoojaks öeldud Los Angelesse kolimise nali saab reaalsuseks. Ma ei tea veel päris täpselt, millised on pakkumise detailid, aga kui läheb lennuks, siis kas saaksin kellegi poole kotile nii paariks nädalaks, kuni kodu otsin?“
Peale kirja saatmist tegin tassi teed, jätsin asjad universumi lahendada ja keerasin oma palavikulise kere teki sisse. Järgmiseks hommikuks oli postkasti kolksatanud hulgaliselt julgustavaid õnnesoove nii mitmegi diivani pakkumisega. Tänasin ükshaaval sõpru, kuni jõudsin kirjani, mille oli saatnud mulle Marco, pealkirjaga „Norton“. Norton on korterite kompleks, kus elavad paljud mu LA lähedased sõbrad. Sain teada, et mereväes komandöriametit pidav Marco lendab vaid paar päeva enne minu saabumist üheksaks kuuks Bahreini lähetusele ja pakub oma korterit. Ma ei uskunud oma õnne! Kas planeetide seis või lihtsalt kokkusattumus oli minust kuidagi teinud kalli sõbra allüürniku korterite kompleksis, kus tunnen juba mitut naabrit. Kui olime üürisummas kokkuleppele jõudnud, lõime käed ja minust saigi üks Nortoni elanikest. Hurraa! Mitu korda elus tekib sul võimalus teisele poole maakera kolida, kui viisa korda aetakse, töökoht ja kodu ootavad? Otse lennujaamast oma esimesse Los Angelese korterisse. Läkski nõnda, nagu lootsin – kõik juhtus nii, kui pidi. Universum toimib.
Täna ongi see homne, mida lennukis piineldes kartsin. Lend oli pikk. Hästi pikk, aga rahulik, kui välja arvata pooletunnine elektrikatkestus. Surmtõsise näoga edasi-tagasi siblivad murelikud stjuardessid suutsid sellel elektrikatkestuse pooltunnil korraks mõtlema panna siiani tehtud eluvalikute üle. Kogesin omal nahal, mis juhtub siis, kui pardameeskond paanikas on. Igaks juhuks kiikasin aknast välja. Kõrb. Väga hea! Vähemalt pole all põhjatu ookean. Minu kõrval istunud, aga unne vajunud naisterahvas ärkas suure sagimise peale ning uuris järjepidevalt mu käest, mis toimub. Noh… ma ei teadnud ju ise ka. Suhteliselt emotsioonitult teatasin, et istmetelkud ei tööta ja tuled vilguvad, aga muidu on vist kõik korras. Proua viskas mulle vesiste silmadega sellise pilgu, mis oleks nõrganärvilisema ilmselt vigaseks peksnud. Oleksin tahtnud talle öelda, et ega mulgi väga hea meel siit vabalangemisega maa poole söösta ei oleks, aga ta võiks oma rumalate küsimustega lõpetada. Kui see plekkpurk kukub, ei jää niikuinii keegi meist ellu. Naeratasin hoopis ja lohutasin, et ilmselt on mingi väike asi, lend on ju sujuv ja ei raputa ega midagi. Kõige selle peale unustasin korraks oma pseudopaanika kolimise pärast ning suutsin sisikonnaga sina peale saada ja mööda lennukit pööraselt röökides ka liduma ei kukkunud. Üsna varsti selgus, et kõlanud häirekell oli ühe kaasreisija põhjustatud. Nimelt otsustas kodanik X lennuki tualetis e-sigaretti suitsetada ja aktiveeris sellega suitsuanduri. See omakorda pani tööle lennuki automaatsed häiresüsteemid, mis viskas kõik lühisesse. Korraks mõtlesin, et võibolla kolis see suitsu kimuda otsustanud reisija samuti lühikese etteteatamise peale Los Angelesse ja üritas närve rahustada. Pagan, tagantjärele mõeldes – oleks võinud ju küsida. Kui olime maandunud, võeti see paduloll suitsetaja vahi alla ja eskorditi kahe politseiniku saatel ilmselt kuhugi ära. Ma ei julge mõeldagi, mis selle vaese tüübiga peale hakati.
Kui politseinikud olid nikotiinisõltlasest kaasreisija lennuki pardalt minema toimetanud, lasti ülejäänud inimloomad Ameerika pinnale vabaks. Esimest korda astusin Los Angeleses lennukist välja, päriselt teadmata, mis edasi saab – see siin pole puhkusereis, vaid argipäev. Ma hakkan siin elama. Passikontrolli järjekord võttis tubli tunni ja esimest korda pidin pagasikäru kasutama, et oma kolm kohvrit ja pardal kaasas olnud kott kuidagi taksoni vedida. USAsse reisides ootab alati ees kaks kontrollpunkti: üks on passikontroll ja teine maandumiskaardi2 kontroll. Tavaliselt seda maandumisblanketti kontrollides väga ei norita, kuid seekord tõmbas piiriametnik mu kõrvale.
„Neiu, vabandust, palun astuge korraks kõrvale,“ viipas ametnik käega.
Neelatasin ärevusest, sest teadsin, et hetkel on mul ainult turistiviisa ja pean natukene laveerima. Naeratasin ja noogu- tasin.
„Mis on teie Ameerikas oleku eesmärk ja kauaks te siia jääte? Palun näidake mulle tagasilennupiletit,“ jätkas vormiriietuses mees.
Otsisin telefonist tagasilennupileti broneeringu ja näitasin mehele. Ma teadsin, et pean siia kolides end tagasilennupiletiga varustama. „Saan siin sõpradega kokku. Reisime iga paari aasta tagant kuskil mõne kuu vältel. Seekord ka. Mõtlesime, et tõmbame nii palju rahvusparke läbi, kui võimalik. On teil soovitusi?“ keerasin dialoogi teistpidi, lootuses, et äkki mees leebub.
„Te lähete matkama? Kolme kohvriga? Kas teil ei peaks mitte matkakotid kaasas olema?“ uuris ametnik emotsioonitult edasi.
Naeratasin sõbralikult ja lasin ühe puusa longu: „Kuulge, kas te tõesti mõtlete, et ma tassin kogu seda kraami seljas? Vaadake mu kehaehitust! Ma murduks kogu träna all. Milleks siis auto pagasiruum olemas on! Enamikku matkavarustust on aga võimalik rentida.“
Ametnik vaatas mind korra veel kahtlustavalt, aga lõi siis maandumiskaardile templi ja lisas, et ma kindlasti ka Yosemite’i parki läheks. Kinnitasin, et see ongi juba plaanis, ja soovisin kena päeva jätku. Uuuuh! Jumal tänatud! See läks küll napilt. Sain sõnumi sõber Scottilt: „Tere tulemast! Ma saatsin sulle autojuhi vastu, tänutäheks, et vaatad täna õhtul koerte järele! Näeme homme!“ Heldisin. Tundus, et vähemalt algus on täis armastust.
Aga siin ma siis nüüd lõpuks olen – Inglite Linnas3. Kuumas, täna natukene niiskes, palmide ja autodega ülekoormatud paigas. Esmapilgul tundub, et ingleid kui selliseid siin pole, pigem ainult omakasupüüdlikud karjeristid. Kui just flambojantset West Hollywoodi übersõbralikku geitüüpi nimega Angelo silmas ei pea. Ja siinsamas ma elangi: West Hollywoodis. Ookean on üheksateistkümne kilomeetri kaugusel, Hollywood, Beverly Hills ja mägised matkarajad ümber nurga ning lennujaam umbes poole tunni sõidu kaugusel. Kohalikus slängis kutsutakse seda sõbralikku ja äärmiselt värvikirevat piirkonda lühendatult WeHoks. Tihti mõeldakse, et see on Los Angelese linnaosa, tegelikkuses on see aga täiesti omaette linn. Samuti nagu Beverly Hills, Santa Monica, Venice ja teised. WeHo on üks tolerantsemaid piirkondi, kus iial olen elanud. Reaalselt iga karvane ja suleline on siin teretulnud nähtus. Näiteks on meil siin kohalik Pagan ja Jeesus. Pagan on suur jõuline tätoveeritud keskealine härra pitbulliga, kellega ta jõusaalis koos duši all käib (see teave tuli mu sõbralt, kes Paganaga samas jõusaalis käib), ja Jeesus on äärmiselt mahedalt naeratav karvane, kahtlustan, et piinleva kunstniku ametit pidav meesterahvas, kes elab majas, mis näeb välja, justkui oleks see pärit ulmefilmist. Tore, on ju?! Hiljem saan teada, et Jeesus on hästi tore alla viiekümne aasta vanune mees. Ta sureb 2018. aasta kevadel raskesse haigusesse. Sellest on väga kahju. Mulle endale tundub, et filmi- ja telerežii taustaga inimesele pole inspiratsiooniks paremat paika olemas. Veidrik leiab ikka omasugused ju üles!
Takso toob mu lennujaamast toredasse kommuunilaadsesse hoovi, kus korterid jagunevad justkui ridaelamu tüüpi pesadeks ja rohelust on keset linna nii palju, et tekib tunne, justkui elaks džunglis. Kuna üürin elamist healt sõbralt, on ka mu naabriteks valdavalt vanad sõbrad ja veel paar toredat inimest. Siin on ühte hoidvaid (ja aeg-ajalt teineteisega nääklevaid) inimesi täpselt kümne korteri jagu. Jutustan neist edaspidi ilmselt nii mõnigi kord. Korteri ühte seina jagan kergelt üle keskea oleva dramaatiliselt skisofreenilise ja tähelepanupuuduses vaevleva üksiku daami Susani ja ta neurootilise koera Jimmyga. Daam on küll pisut liiga heldelt jagatud kompliment, aga sel hetkel ei tea ma veel, kui sõgedaks proua muutuda võib. Minu kohal elab
