ning nende alumine naaber John abikaasaga.
Karelit tunnen juba kaua aega. Kohtusime temaga aastaid tagasi Londonis ühise sõbra kaudu ja naksti said meist kuidagi täiesti tühjast kohast ka omavahel semud. Olen tal enne siiakolimist kaks korda külas käinud, nii et inimesed, kes nüüd minu naabriteks saavad, on nendest reisidest juba tuttavad. Kareli all elav John on selline mees, kellele ma pole veel päris pihta saanud. Kui jõuan mõelda, et ta on rahulik tüüp, vuriseb ta huulilt lugu, kuidas ta sattus kunagi aastaid tagasi mingi kuulsusega veidrasse situatsiooni. Ma pole kindel, kui mitmel lool tõepõhi all on, aga meelt lahutavad nad kõik. John on ettevõtlik mees. Näiteks ühel laupäeva pärastlõunal otsustab ta igavusest teha korda siinse minipurskkaevu ja selle tööle panna. John korraldab sageli toredaid õhtusööke ja olenguid.
Mööda kõnniteed värava poole minnes jääb vasakut kätt kaks nunnut maja, millest ühes elab noorte Hollywoodi staaride stilist Sonia oma operaatorist peika ning chihuahua, mopsi ja beagle’i seguse koera Oscariga. Oscar on kõige naljakam olend maailmas. Kuidas oleks ilma fotota võimalik teda kirjeldada, küsis üks mu inglise sõbranna. Pakun, et kui ristata chihuahua, Steve Buscemi ja Harry Potterist pärit majahaldjas Dobby, siis sarnaneks tulemus selle rõõmsa lontuga kõige enam.
Norton on hoov, kus inimesed päeval uksi ei lukusta ja üksteisele lihtsalt külla kõnnivad. Koht, kust väravast sisse astudes jookseb sulle vastu neljapealine koerte punt, kes ei suuda oma rõõmu kuidagi taltsutada. Nad karglevad, justkui oleks kõik nende elu jõulud samal ajal saabunud. Pisut on tunne, et elan komöödiasarja „Sõbrad“ läänekalda versioonis, kus kõik teavad kõiki, hoiavad ühte, kuid ka jagelevad täiesti suvalistel teemadel. Miskipärast on mul tunne, et siit hoovist sünnib nii mõnigi põnev lugu.
Kui kommuun kõrvale jätta, siis on West Hollywood täis ilusaid, kummalisi, loomingulisi ja veidraid inimesi. Ma pole täiesti kodus veel naabrusega, aga tänu sellele, et olen mitu korda varem selles piirkonnas viibinud, on kohalikud toidupoed, apteegid, baarid ja kohvikud enam-vähem tuttavad, nüüd tuleb ainult salajasi peidukohti otsima hakata. Ikkagi on kummaline siin olla. Inimesed on tänavatel päevitunud ja nii heas vormis, et tahaks nutta. Lödevat taguotsa või punnis kõhuga inimest naljalt ei kohta. Ja kõigil on koerad! Päriselt! Peaaegu iga teine inimene tänaval longib ringi, mingi elusolend rihma otsas. Üheksakümne üheksal protsendil juhtudest on see koer! Erinevas suuruses ja värvis, eri tõugu ja laadi, aga üldiselt sõbralikud. Täiesti tavaline nähtus on tänaval koerajunne kilekotti korjav modellivälimuse või hullunud silmavaatega isend. Olen kaks korda näinud mikrosigu ja ühel korral isegi täismõõdus emist. Ah, ja kõigile meeldivad rohelised värskelt pressitud mahlad! Nisušott hommikusöögiks? Pole probleemi! Kõigevaba võileib? Aga palun! Kui sinna veel idupüree kõrvale anda, on päev asja ette läinud.
Nii kaugel kodust, nii soojas kliimas ja ühes toas undava konditsioneeriga magada näib endiselt võõras. Esimest korda elus ei jaga ma korterit ühegi teise inimesega. Mul on garderoob, kuhu saan sisse kõndida, terve elutoasohva ainult enda päralt ning saan suures Ameerika mõõdus kaheinimesevoodis vedeleda nii, et käed-jalad voodi äärteni ei ulatu. Siit välja kolida on tulevikus ilmselt äärmiselt valulik. Ma elan linnas, kus on pealtnäha ainult üks aastaaeg – suvi! Kuidas ainult suves elamine välja hakkab nägema, on veel teadmata. Veider on ette kujutada, et siin ei tõmbu teed jäässe… Kui jõulud tulevad, kust ma omale kuuse koju tassin? Ja üldse… kas kuusk siinses kuumuses mitte okkaid läraki kohe maha ei viska? Mis seal ikka, elame-näeme!
USA MIGRATSIOON EHK MENTAALNE HAMBA JUURERAVI
Eiran sõpru ja peret kui katku. Mul ei ole vastuseid ei endale ega teistele. Istun magamistoas vaibal ja vaatan enda ümber ringi. Kogu mööbel ja muu träni tuleks vist kokku pakkida, kui juhtub kõige hullem. Kas peaksin riigist välja lendama ja kuskil redutama? Ametlikult ju tööd teha ei saa. Pidev limbo, mis kogu mu kerest värinatena läbi jookseb, on kurnav. Teadmatus homse suhtes hullutav. Pole ju kriminaal, muidu looder või kelm, keda kartma peaks. Nutta tahaks. Jõuetusest, psühholoogilisest piinast ja magamatusest.
Mäletan, kuidas paar aastat tagasi seletas fotograafist sõbranna lühifilmi võtetel, et ta ei kujuta ette, kuidas näeb välja USA artistiviisa ajamine. Kust peaks ta küll kokku saama kõik toetuskirjad ja vajaminevad allkirjad. Aasta hiljem teatas aga, et on peale poolt aastat paberite täitmist ja migratsiooniametnike vahet jooksmist õnnelik O-viisa4 omanik. Mõtlesin sel hetkel, et see ei saa ju väga hull olla. Mis see siis ikka on – jooksed mööda asutusi, viid ja tood erinevaid dokumente. Kui filmi- või telesaadet produtseerida, siis tuleb iga kord ju sarnane jama läbi teha. Pean siinkohal tunnustama kõiki oma sõpru, kes on kunagi pidanud mistahes viisat ajama – te olete mu kangelased! Eurooplasena olen inimõiguste koha pealt ära hellitatud. Euroopa Liidu liikmesriikide vahet on lihtne pendeldada, ühest riigist teise kolida ning seal tööle või kooli minna. Ei mingit paberijama ja keegi ei tule sind riigist välja ajama. Ameerika ühendriikidega on lood sootuks teised. Kui 2015. aasta sügisel esimest viisat taotlen, saan teada, kuidas tegelikkus välja näeb. Peale mitut kuud telefonikõnesid firma juristiga ja ankeetide täitmist jõuan otsaga vihmasesse, kuid hingematvalt kaunisse Vancouverisse. Kuna kogu viisaprotsessi viimane osa tähendab intervjuud USA konsulaadis väljaspool Ameerika piire, siis oli valida, kas lendan Mehhikosse või Kanadasse. Teised kohad on Euroopas ja liiga kaugel, et ainult üheks vestluseks kohale minna. Nädal otsa niiskes Kanadas redutamist ja saan oma passi tagasi koos trükikuuma uue viisaga, mis lubab mul kolm aastat legaalselt USAs resideeruda. Hurraa! Üks samm korraga ja üks paber korraga. Esialgu täiesti utoopiana tundunud elu keerdkäik saab tõelisuseks.
Minu esimene viisalugu on siiski suhteliselt lihtne võrreldes omal käel üritajatega. Välja arvatud tudengiviisad, sest ka see käib selge ette sillutatud tee järgi. Tööviisadega on natukene teistmoodi. Kuna tööandja suunab mind ühest kontorist teise, siis klassifitseerun L1 ehk firmasisese ümbersuunatud töötaja viisa alla. Omalt poolt pean esitama vaid ametikirjelduse, sellele lisama magistrantuuri läbimist tõendava diplomi, sünnitunnistuse, viimase 12 kuu palgatšekkide koopiad, fotod, kehtiva töölepingu, politseist saadud tõendi kriminaalse mineviku puudumise kohta, tervisetõendi ja väljavõtte viimasest viiest reisist USAsse – kuupäevalise täpsusega. Kõik muud dokumendid, millest pole mul tänaseni täit ülevaadet, peab saatma tööandja.
Pärast kaht kuud jauramist saan lõpuks minna konsulaati intervjuule. Kolm turvakontrolli, kaks komplekti sõrmejälgi ja kolm tundi ootamist ning migratsiooniametnik vestleb minuga kümme minutit, kontrollides töökohta puudutavaid andmeid. Tempel paberile ja minek! Edasi jääb ainult oodata teatist, et võib passile järele minna. Kogu selle paberikuhja juures tuleb täita ka kümneleheküljeline küsitelu, kus uuritakse, kas olen kunagi olnud terrorirühmituse liige või plaanin selleks hakata, kas oskan teha pommi majapidamises leiduvatest vahenditest või olen kunagi kupeldamisega tegelenud. Kui esimest korda seda lehte näen, hakkan naerma: „Haha! MacGyver5 ilmselt valetas selle kohta!“
Kivistunud moega ametnik teisel pool lauda kortsutab kulmu: „Vabandust, kas meie riigi turvalisus on teile naljanumber?“ Peale kortsus kulmu ei liigu mehe näos ükski lihas. Ta vaatab mulle hukkamõistvalt otsa. Selge, nalja teha ei maksa. Surun näol särava naeratuse vaguralt alla. Vaatamata ametnike tuimusele ja huumorisoone puudumisele mõistan, miks ei tasu nende seatud turvameetmeid alahinnata. Jälginud seda, mis toimus kõigest mõni aasta tagasi pagulaskriisi tipphetkel Liibanonis ja Pariisis ning millise järellainetuse see endaga kaasa vedis, ei saa tegelikult hukka mõista mistahes riigi immigratsiooni kadalippu. Ma vaataks ka iga kivi alla ja laseks lõputult dokumente täita, kui nende asemel oleks.
Kui esimest viisat tehes mõtlen, et kõik
