elavatele bakteritele. Bakterid saavad loomsetest jäätmetest kätte veelgi enam toitaineid. Läbiseeditud materjal on nüüd mineraliseeru-nud ning muutub söödaks bakteritest ja loomsetest jäätmetest toituvatele mikrovetikatele. Lõpmatult jätkuv kaskaadide jada aitab meil mõista, kuidas oleks võimalik ümber planeerida farme, tapamajasid ja pagaritöökodasid. Lihtne on näha, kuidas kasv, külluslikkus ja areng vastupidavuse suunas toovad kaasa üha suurema tootlikkuse. Efektiivsus energiakasutuse ja toitainete pakkumise seisukohalt on kordades suurem, kui võiksid ligilähe-daseltki saavutada mistahes toiduga varustamise süsteemid, isegi need, mis põhinevad kõige kaasaegsematel GMO-tehnoloogiatel.
Selline loogika ei kehti üksnes bioloogilise materjali kohta, seda võib kasutada ka vähese reageerimisvõimega inertsete materjalide puhul. Võtame näiteks klaaspudeli ümbertöötlemise klaasvahu valmistamiseks (kasutades reagendina CO2), ehitus-materjalide tootmiseks, vesikultuuride substraadi või puidult värvi eemaldamiseks vajaliku liivapaberi tegemiseks. Klaasvahu kasutamine tagab väärtuse pideva loomise, sest see asendab kae-vandatava toorme, mida tuleb transportida teiselt poolt maakera. Niisugune ümbertöödeldud klaas võib lõpetada vajaduse tuletõk-kematerjalide või koguni värvi järele ning loob lisaks tõhusama tootmise ja tarbimise võrgustiku (mille plussiks on mürgiste ainete kõrvaldamine, millega inimesed igapäevase kasutamise käigus kokku puutuvad). Mõlemad kirjeldatud juhtumid, nii inertse kui bioloogilise materjaliga, näitavad mitmekesisuse võimekust ning
23
jätavad tuumiktegevuse loogika kaugele maha.
Selle asemel, et keskenduda üksnes ühele väljundile ning sundida kõiki kärpima kulusid ja lihtsustama tarneid, vähendab võimalus mitmekesistada ning luua kohapeal olemasolevate res-sursside baasil rohkem väärtust nii vajadust hoida varusid kui ehitada logistikakeskusi. Lisaks alandab see ka riske ja suurendab vastupidavust. Mitmekesisusest tuleneva vastupidavuse loogika tugineb võimel võtta arvesse mitmeid erinevaid toorainevooge, mitmeid tooteid ja teenuseid, samuti kohaliku majanduse mitmeid tootmisjääke, mille süsteemi erinevad osalised väärtuse allikatena kiiresti kasutusele võtavad.
Need uued seosed tekitavad süsteemi, mis luuakse mängijate ja osaliste arvu järjest suurendades. See annab võimaluse rahuldada paljusid põhivajadusi kohalike ressurssidega, teha seda kõike kan-devõime piires, asendades mittevajaliku (ja mürgise) ning luues rohkem väärtust sellest, mis olemas on. Nii vähendame riske ja suurendame vastupidavust – ja see ongi see, mida õpetavad meile ökosüsteemid oma märkimisväärse suutlikkusega luua midagi näiliselt mitte millestki.
1.4. Uuri esmalt füüsikat
Kaasaegne tööstus on liigagi tihti toetunud ülemäära palju ainu-üksi keemiale, luues peamiselt naftakeemiatoorme põhjal sadu tuhandeid erinevaid molekule. Keemia panus kaasaegses ühis-konnas on kahtlemata erakordselt suur, kuid see on jätnud meile soovimatu pärandi: üha suureneva arvu kantserogeenideks pee-tavaid mürgiseid lisandeid, ülivõimsate kasvuhoonegaaside teki-tamise, aina kasvavad jäätmehunnikud nagu ka plastprügisaared ookeanides, mille pindala üha kasvab, sest sool hoiab molekulid alles ja merevesi pärsib ultraviolettkiirguse lagundavat toimet.
24
Sellised soovimatud tagajärjed nõuavad kiiret tegutsemist.
Praegune teaduslik mõtteviis ühiskonna põhivajaduste rahul-damise osas nihkub keerukama keemia arendamise asemel pigem bioloogiaga manipuleerimise suunas, mis oleks kohandatud põhimõtteliselt erinevatele tingimustele: pinnas, valgus, õhk, magevesi ja soolane vesi. Bioloogiline lähenemisviis hõlmab gee-nide muundamist, geneetiliste muudatuste tegemist ja genoomide lahtiharutamist. On ärevusttekitav, et geenmuundamist esitle-takse kui vahendit kaasaegse ühiskonna ees seisvate oluliste prob-leemide lahendamiseks. Kuidas saab porgandi beetakaroteeni tootva geeni viimine riisiterasse varustada piisava toidukogusega mitut miljardit inimest planeedil Maa? Kuigi kuldse riisi kasutu-selevõtmist on ülistatud kui üht geenmuundamise tõestatud kasu, on hämmastav, et teaduskogukond ei huvitu endiselt tõsiasjast, et riisipõllud suudavad anda mikroelementide poolest rikkaid mikrovetikaid koguses, mis ületab kordades geenmuundamisega saavutatavat.
Elu allub eelkõige füüsikaseadustele, see on fakt, mida eiravad sageli nii teaduskogukond kui poliitilised juhid. Need loodussea-dused on kõigi ökosüsteemide tõeline aluspõhimõte. Neis seadus-tes puuduvad erandid – kõik toimib alati ootuste kohaselt. Kuum õhk tõuseb, õunad kukuvad puu otsast alla ühesuguse kiirusega ja kookospähklid täituvad veega vastavalt kuutsüklile. Kahjuks ei ela me enam nende elutsüklitega, nende energiavoogudega, nende universumi loodusjõududega kooskõlas ning iidsete kultuuride tarkused selliste tsüklite, voogude ja jõudude kohta on kadumas.
Mingil põhjusel oleme hakanud uskuma, et meie kätes on võim suunata elu nii nagu meile passib ning et me oleme loodu-sest targemad. Ökosüsteemide toime vaatlemine võimaldab meil kavandada tootmis- ja tarbimissüsteeme ning luua keskkonna, mis füüsikaseadusi kõige paremini ära kasutab – seadusi, mis
25
pakuvad meile prognoositavaid tulemusi ja vähendavad sellega riske. Füüsikaseaduste rakendamine vähendab ka soovimatute tagajärgede koormat.
Sinise majanduse meetod soovitab ettevõtetel järgida loodus-jõudusid, mis ka tegelikult toimivad. Soojusega kokkupuutel õhk ja tahked kehad paisuvad, see võimaldab meil luua kütte- ja jahutussüsteeme, mis töötavad ilma pumpade abita. Just niimoodi projekteerib energiatõhusaid ja tänu õhuringlusele elamiseks tervislikke maju Anders Nyquist. Teadmised füüsikaseadustest võimaldavad meil kasutada erinevusi temperatuuris, rõhus, alu-selise-happelise (pH) vahekorras ja soolsuses, et tekitada küllus-likult energiavoogusid, mille suurus on ennustatav ning mis on kohapeal kättesaadavad. Kui me mõistame, et need alati olemas olevad erinevused tekitavad loodusjõudusid, saame arendada tootmis- ja tarbimissüsteeme, mis “voolavad vooga kaasa”, selle asemel, et seda voogu kalli raha eest luua. Selle üle mõtiskledes näen ma, et sarnane loogika kehtib nii looduse kui ka selle asu-kate kohta. Seni, kuni püüdsin ise olla muutuse tekitaja, kulutasin ma liiga palju energiat, üritades tekitada liikumist suunas, mida pidasin ühiskonna jaoks parimaks. Kui siis taipasin, et on olemas allhoovusi ja laineid, mis tekivad ühiskonnas sõltumata sellest, mida mina teen, suutsin neil lainetel suurema vaevata surfama hakata ning alles siis suutsin midagi ka tegelikult ära teha.
Füüsikaseadused on ootevalmis, pakkudes jõudusid, mis võimaldavad meil saavutada seni liiga kalliteks või energiakulu-kateks peetud eesmärke. Seepärast peaksime lahendusi koostades uurima esmalt võimalusi, mida pakub füüsika. Las Gaviotase juh-tumis (mida käsitleme 4. peatükis) olime tunnistajaks Kolumbia Vichada vihmametsa taastumisele, mille tegi võimalikuks füü-sikaseaduste avastamine – täpsemalt temperatuuri ja aurumise vahelise seose avastamine, mis võimaldas puudel laastatud maal
26
ellu jääda. Esimesi männipuid istutades polnud eesmärgiks ala mändidega asustada ja kindlasti mitte monokultuuri näol, männid pidid tekitama pigem bioloogilise kattekihi, mis kaitseks pinnase edasist kurnamist ultraviolettkiirte poolt. Kui seemned ultraviolettkiirguse hävitava toime eest kaitstud olid, said need idaneda ning bioloogiline mitmekesisus taastuda. Teadlased, kes seda projekti ei pooldanud, väitsid põhjendatult, et karmides tingimustes ei jää ükski puu ellu. Olime neile selle info eest tänu-likud, sest see juhatas meid avastuseni, kuidas loodus ise suudab luua tingimusi, mis
