suudame rahuldada kõikide inimeste põhivajadusi toodete ja tee-nustega, mis on eluks strateegiliselt olulised ning teha seda koha-peal tunduvalt odavamalt – kõigi ühise heaolu huvides. Selles on põnev loogika. Loodus annab meile mitte üksnes õhku, toitu, vett, keemilisi aineid ja mineraale, vaid ka geneetika, meditsiini ja ilu. Ta reguleerib kliimat, puhastab ja mineraliseerib vett, muundab jäätmed toiduks. Loodus väldib erosiooni, säilitab pinnase vilja-kuse, tolmeldab ja tasakaalustab kahjureid ja asurkondi. Ta säili-tab elutsükleid ja geneetilist mitmekesisust. Need viivad elu edasi ja võimaldavad meil kõigil jagada seda, mis meil on. Kahjuks on looduse ühisvara paremal juhul unarusse jäetud, halvemal juhul seda aga ekspluateeritakse – karjamaad on üle kasutatud ja õhk reostatud. Veel halvem on see, et mõnede arvates on neil õigus võtta looduselt kõik mis võimalik, pakkumata vastu midagi, mis tema suutlikkust toime tulla tugevdaks. Veelgi murettekitavam on aga see, kui looduse ühisvara poolt pakutavad teenused erasta-takse ja rahaks tehakse, nagu näiteks joogiveevarud.
Ühisvara, näiteks põhjaveekihte, ekspluateeritakse üle nende taastumisvõime, muutes vee – kõigile kuuluva elueliksiiri – kom-mertstooteks, mis pudelisse (enamjaolt plastikust) villitakse ja üle kogu maailma laiali veetakse. Geneetika on esimeste krabajate päralt (paljud “leiutised” pole muud, kui selle avastamine, mida loodus juba miljoneid aastaid tagasi leiutas), kelle ainsaks ees-märgiks on selle ärakasutamine ärihuvide nimel, jättes nii juurde-pääsu vaid neile, kes on võimelised maksma. Ärevust tekitav on vaadata, kuidas mõjutab mesilasi ja teisi putukatest tolmeldajaid mürkide mõtlematu ja reguleerimata kasutamine. Kuna soovi-matuid tagajärgi käsitletakse kui kaasnevaid kahjustusi ja need kantakse lihtsalt maha, jääb säärastele firmadele õigus edasi tegutseda ja jätkata ühisvara kahjustamist niinimetatud progressi ja tootlikkuse nimel. Millal saavad inimesed aru, et ilma tasuta
36
tolmeldamisteenuseta poleks meie söögilaual ainustki puuvilja, köögivilja, veini ega pähklit? Või tuleks tolmeldamine muuta üksnes erastatud äriteenuseks?
Pinnas ja mullastiku pidev tekkimine, karboniseerumine ja mineraliseerumine on teine tahk meie looduse ühisvarast, mis on pikaajalise ellujäämise seisukohalt üliolulise tähtsusega ning sellele vaatamata peamiselt unarusse jäetud. Näib eksisteerivat pimesi usk, et geenmuundamine, hüdropoonika, arvutisüsteemid ja muutuvate ilmamustrite satelliitjälgimine annavad 9 miljardi inimese toitmiseks kogu vajaliku söögipoolise. Karm reaalsus on pigem selline, et ilma süsinikurikka mulla ehk mustmullata ei ole tulevastel põlvedel kestlikku põllumajandust. Pinnast ekspluatee-ritakse, lähtudes lihtsustatud arusaamast, et tootlikkuse suuren-damiseks on vaja vaid lisada lämmastikku, fosforit ja kaaliumi, eirates tõsiasja, et mullas, mida me nimetame Maa “õhukeseks nahaks”, elab tohutult mikroorganisme, kellel kõigil on looduses oma väga spetsiifiline ülesanne.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
