oleks sinu vanematega ka ükskord tuttavaks saada,“ naeratas Sonja ema ja tõstis järjekordse kulbitäie tainast pannile särisema.
„Isa pidi täna objektil olema,“ teatas Eia.
„Eia isa on arhitekt,“ pidas Sonja vajalikuks oma vanematele selgitada.
Sonja isa noogutas. Ta teadis seda väga hästi. Kes siis Eia vanemaid ei teadnud? Üks oli kuulus arhitekt ja teine priimabaleriin. Nime- ja nägupidi teadsid neid kõik. Aga päriselus tundsid neid vähesed.
„Sinu ema käisime pühapäeval balletiteatris vaatamas. Küll ta tantsib ilusasti! Sa oled vist oma ema üle väga uhke?“ küsis Sonja ema.
Eia naeratas häbelikult ja kehitas õlgu.
„Mulle meeldib see hülgega,“ teatas Sonja näpuga pildile osutades. Eia kiitis Sonja valiku heaks ja tõstis pildi alla.
„Selle ma joonistasin ühe looduskalendri järgi. Tegelikult – enamiku neist joonistasin. Aga selle hülgega oli üks tore lugu. Tahad, ma annan sulle lugeda?“ küsis ta õhinal. Sonja noogutas.
Eia otsis kotist kalendri välja, lappas seda veidi ja ulatas siis Sonjale. Sonja muudkui luges ja itsitas endamisi vaikselt naerda. Eia pakkis pildi paberisse ja ulatas sõbrale.
Sonja ohkas. „Ma tahaks ka osata niimoodi joonistada …“
„Aga sa paku Eiale oma pannkooke!“ soovitas ema.
„Tahad?“ küsis Sonja.
„Iga kell!“ vastas Eia rõõmsalt.
Sonja isa tuli Eia juurde ja ulatas talle pildi eest raha. Eia hakkas juba vahetusraha otsima, kuid Sonja isa keeldus sentigi tagasi võtmast.
„Las ta jääda,“ lausus ta lahkelt. „Väike annetus sinu koerafondi.“
Eia oli talle selle eest ütlemata tänulik.
Laat oli selleks korraks läbi ja letid kokku pakitud. Eia kõndis isaga auto poole, pildiraamid kaenlas, ja mõtles sellele, miks tema muidu nii kena isa aina nõnda tõsine ja väsinud välja nägi. Küllap see on sellepärast, et isa teeb kogu aeg nii palju tööd, arutles Eia endamisi.
„Noh, kuidas sul siis tänane päev läks ka?“ uuris isa Oskar tütre käest.
„Ma müüsin kaksteist pilti. Isegi klassijuhataja ostis ühe.“
„No siis läks ju väga hästi,“ arvas isa. „Mis sa siis norutad?“
„Kõigil teistel olid vanemad ka seal. Ma oleks samuti tahtnud seal koos teiega olla,“ vastas Eia.
„Tibu! Sa ju tead, mis tööd su vanemad teevad. Me ei saa endale vaba päeva võtta, kui aga pähe tuleb.“
„Aga kuidas siis kõik teised saavad?“ ei mõistnud Eia.
„Ma ei tea. Ma tõesti ei kujuta ette.“
Isa kohmitses taskutes. Pika kobamise peale leidis ta sealt võtme, avas pakiruumi ning tõstis pildiraamid autosse.
„Eks igaüks aitab seda kooli nii, nagu tema saab,“ selgitas isa ja virutas pagasiluugi prõmmuga kinni. „Mina näiteks projekteerisin spordihoone.“
„Aga seda ei teinud sa ju minuga koos,“ ei jäänud Eia selgitusega rahule.
„Hea küll. Hüppa nüüd autosse!“ kostis isa, kes tahtis selle teema ruttu ära lõpetada, veidi pahaselt.
Rohkem ei öelnud Eia midagi. Ta ei saanud aru, kuidas isa võis vahel nii mõistmatu olla.
Eia kodu asus ühes Tallinna kauneimas linnaosas. Tüdruku toa aknast avanes imeline vaade vahtrapuudega palistatud puiesteele, mis viis suursuguse pargini, kus asus presidendiloss. Tuul oli rebinud viimse kui lehe vanadelt väärikatelt puudelt ja need seisid nüüd tummana kogu oma alastuses lumekuubede ootel. Õhtuhämarat tänavat ääristavate majade akendest kumas hubast valgust.
Eia põlvitas elutoas põrandavaibal ning luges laadal teenitud raha kokku. Isa istus arvuti taga, prillid ninal, ja kirjutas. Emagi oli koju jõudnud ja toimetas kööginurgas.
Eia meelest oli tema ema Lilli kõige ilusam naine maailmas. Muidugi oli Lilli imeilus ka kõigi vaatajate arvates, kes nägid teda lumivalges luigekostüümis laval lendlemas ja ahhetama panevaid piruette sooritamas, kuid Eia meelest oli ema kõige kaunim just siis, kui ta niimoodi lihtsalt, pehme kampsik habrastel õlgadel, kodus toimetas.
„Koos sünnipäevarahaga on mul nüüd juba kolmsada kuuskümmend eurot ja kakskümmend senti. Kas selle eest saab juba ühe pisikese koera?“ küsis Eia lootusrikkalt.
„Mingit korralikku tõukoera selle eest küll ei saa,“ vastas isa pilku arvutist tõstmata.
„Ega ma ei tahagi mingit kallist näitusekoera. Peaasi, et armas oleks,“ selgitas Eia ja üritas isale sülle pugeda.
„Oota nüüd natuke! Ma pean selle töö ära lõpetama,“ ütles isa ja tõstis Eia sülest maha.
Kohvimasin surises. Eia vaatas, kuidas ema isale kohvi sisse suhkrut segas ja talle tassi ulatas. Mees rüüpas lonksu ja jätkas tööd.
Ema silitas Eia pead. „Koer pole mänguasi,“ seletas ta tütrele. „Tema eest on vaja iga päev hoolitseda – süüa anda, jalutada.“
„Koeraga on vaja koertekoolis käia,“ lisas isa.
„Seda ma ju tahangi!“ selgitas Eia. „Siis on mul vähemasti kellegagi tegeleda, kui teie tööl olete.“
Isa tõstis pilgu ja vaatas naisele otsa. Lilli istus diivanile ja kutsus Eia enda kõrvale istuma.
„Ma saan aru, kullake, et meil pole sinu jaoks just kuigi palju aega olnud, aga homsest algab mul puhkus,” lausus ema. „Niipea, kui teised turneele sõidavad, olen ma täiesti sinu päralt.“
Eia silmad lõid särama.
„Tõesti?“ ei suutnud tüdruk seda uskuda. „Kas lubad?“
Ema noogutas.
„Ma mõtlesin, et me võiksime koos reisile minna. Kuskile soojale maale, kus saab päikest võtta ja ujuda,“ ütles ema.
Ta võttis lauanurgalt iPadi ja libistas ekraani turismibüroode värviliste pakkumistega Eia nina alla. Eia vaatas rohekassinise mere ja kuldsete liivarandadega pilte. Muidugi tahtis ta emaga reisile minna. Ta oleks olnud nõus tegema ükskõik mida, peaasi et saab koos emaga olla. Aga üks küsimus kripeldas tal siiski hingel.
„Kas seal siis jõulude ajal lund üldse ei olegi?“ küsis Eia.
Lilli
