merre. Kuid Eiale ei paistnud see plaan kuigivõrd muljet avaldavat.
„Äkki lähme lihtsalt kelgutama?“ pakkus tüdruk ettevaatlikult. „Me ükskord klassiga käisime. Väga lõbus oli.“
Lilli pani käe tütrele ümber ja ohkas. „Kellesse see laps küll läinud on?“ mõtles ta.
„Ma tahaksin lihtsalt sinuga koos kodus olla,“ sosistas Eia.
Eia meelest polnud midagi mõnusamat kui lebada öölambivalgel oma toas pehmes soojas voodis ja kuulata unejuttu. Eiale meeldis väga, kui ema talle ette luges. Isa hakkas unejutu lugemise ajal alati haigutama. See Eiale ei meeldinud. Haigutamine tekitas Eias tunde, nagu oleks isa jaoks tema raamatud igavad olnud. Aga igavad polnud need hoopiski mitte.
Täna luges ema talle väikesest varsast, kes elas koos teiste loomadega oma kodufarmis ja igatses näha ohte, seiklusi ja põnevust täis maailma, mis pidi asuma teispool silmapiiri.
Kõrvaltoas helises telefon. Isa pistis pea lastetoa ukse vahelt sisse ja sirutas käe mobiiltelefoniga ema suunas.
„Gerassimov helistab.“
„Kõige põnevama koha peal!“ torises Eia.
„Ütle talle, et ma helistan tagasi,“ vastas ema poolsosinal ega plaaninudki telefonile vastata, vaid sättis end uuesti lugema. Aga isa ei jätnud.
„Bianka murdis jalaluu!“
Eia seest käis justkui valus jutt läbi. Tema väike süda aimas halba. Ema võttis telefoni enda kätte, ulatas juturaamatu isale ja tõmbas toast väljudes ukse enda järel kinni.
Isa võttis Eia voodiserval koha sisse ja tõstis raamatu põlvedele. Eia vaatas talle ehmunult otsa.
„Kas see tähendab, et ema ei saagi nüüd puhkust?“ küsis ta tõsiselt.
„Oh ära sina selle pärast küll muretse!“ lohutas isa. „Teatris on teisigi baleriine, kes võivad Biankat asendada.“
Aga millegipärast polnud Eia kindel, kas isa isegi seda juttu usub.
Oskar võttis raamatu kätte ja otsis silmadega järge. Eia näitas isale õige koha ette ja heitis pikali. Isa luges ja luges ega haigutanudki, aga Eia ei kuulanud teda enam. Tema mõtted käisid nüüd juba hoopis teisi radu pidi.
Telefon kõrva ääres, jalutas Lilli toas närviliselt edasi-tagasi.
„Ma mõistan väga hästi, milline võimalus see on. Asi pole selles!“ lausus ta vaikselt. „Minu pere vajab mind praegu. Oskar sõidab homme Singapuri konkursi kavandeid esitlema. Mul pole niimoodi üleöö last kuhugi jätta.“
Aga lavastajat ei paistnud see huvitavat. Polnud tema asi, kuidas Lilli oma pereprobleemid lahendab. Lillil oli teatriga leping. Ja see leping kohustas teda Bianka asemele astuma.
Miks? Miks pidi see just nüüd juhtuma?
Oskar seisis elutoa uksel ja ootas. Lilli lõpetas kõne ja jäi mehele nõutult otsa vaatama.
„Bianka on kipsis. Roosi on „Oneginiga“ Sydneys. Mitte keegi ei suuda ühe päevaga Giselle’i osa ära õppida. Mul pole valikut,“ lausus ta ohates.
Linnakesele oli laskunud öö. Tühjadel tänavatel kajasid vaid üksikud sammud. Akna alt möödus viimane tramm. Kuu valgusvihk sirutas end tuppa ja Eia sättis oma sõrmed nii, et nende tapeedile langev vari paistis seinal päris koera moodi. Eia liigutas sõrmi ja koer ajas kõrvad kikki. Eia lõi pöialt ja nimetissõrme kokku ja nüüd koer justkui haukus. Tüdruk lasi käed tekile langeda. Ta oli väsinud, aga uni ei tahtnud tulla.
Läbi ukse kostis vanemate summutatud hääli. Ühtäkki Oskar ägestus: „Ainult üle minu laiba!“
Eia ehmatas ennast kangeks. Ta polnud kunagi kuulnud isa sellisel toonil emaga rääkimas. Eia tõusis aeglaselt istuli ja kuulatas. Ema vastas midagi nii vaikselt, et tüdruku kõrv ei suutnud eristada ainsatki sõna, aga ta lihtsalt pidi teada saama, mis teises toas sünnib. Tüdruk hiilis hiirvaikselt ukse juurde, paotas seda veidi ja piilus elutuppa. Isa oli nüüd küll häält tasandanud, aga paistis veel rohkem endast väljas olevat.
„Kui sa kasvõi ainult tõstad telefonitoru, et Otile helistada, pakin ma oma asjad kokku. Seda ma sulle luban!“ ähvardas isa.
Eia süda hakkas seda kuuldes suurest hirmust poole kiiremini põksuma. Kas isal oli mõttes välja kolida? Hakkavad nad lahku minema? Ja mis siis temast, Eiast, saab?
„Kas sa ei arva, et oleks aeg sõjakirves maha matta?“ küsis ema päris pahaselt.
„Ma arvan, et sinul oleks aeg käituda nagu ühele emale kohane ja olla ise oma lapsega, selle asemel, et teda jõuluks mingi võõra vanamehe juurde sokutada!“ lajatas isa.
Eia võpatas seda kuuldes nii, et toetus kogemata uksele ja lükkas selle plaksuga kinni.
Ta tardus paigale ja kuulatas. Vaikus.
Kas nüüd kohe tuleb isa, kamandab ta teki alla ja noomib salaja pealtkuulamise eest? Või tuleb ema, silitab tal pead ja püüab kõike heaks teha, selgitades, et vanematel on vahel ikka erimeelsusi?
Eia ootas. Kedagi ei tulnud.
Tema süda tagus nii kõvasti, et Eia oli kindel, et seda on elutuppagi kuulda.
Kui tüdruk tagasi voodisse puges, keerles ta peas tuhat küsimust.
Millest nad ometigi rääkisid? Kes oli see võõras mees, kelle kaela ema tahtis teda sokutada? Kas ema on endale uue mehe leidnud ja nad lähevad seepärast nüüd isaga lahku? Ja mismoodi nad siis elama hakkavad?
Eia mõtles oma klassiõe Marta peale, kelle vanemad olid lahutatud. Martal oli nüüd kaks kodu. Kas temagi peab nüüd kolima aina kahe koha vahet ja hakkama elama kaks nädalat ema ja kaks nädalat isa juures? Või näeb ta edaspidi isa ainult nädalavahetustel nagu naabripoiss Ville? Eia ei suutnud sellele mõelda. Tema väike süda valutas nii, et oleks tahtnud lõhkeda.
Homme. Homme uurin ma kõik järele, mõtles Eia ja tundis, kuidas laud raskeks vajusid. Ja ühtäkki ei olnud tema peas enam ainsatki mõtet. Ega ainsatki küsimust.
Väljas polnud veel õieti valgekski läinud, kui Oskar pakkis oma konkursikavandid diplomaadikohvrisse ja tellis takso, mis pidi ta lennuj aama viima. Singapur ootas!
Lilli seisis elutoa aknal ning vaatas, kuidas Oskar oma kodinad auto peale tõstis ja minema sõitis. Ei lehvitanudki. Ei vaadanud isegi üles akna poole, kus Lilli seisis. Muidu ikka lehvitas alati. Lilli süda oli raske. Siin ei olnud
