eksperimente kaeblemata välja kannatama.
Gracie ei olnud näinud Rileyt sest suvest saadik, mil oli saanud neljateistaastaseks. Toona oli Riley olnud kaheksateistkümnene, pooleldi alles poiss, pooleldi aga juba mees ning see kombinatsioon oli olnud veetlevalt kummaline. Nüüdseks oli mees suureks kasvanud, kosunud ja seksikamaks muutunud ning nägi ohtlikum välja. Ja mehe silmist vastu paistev uskumatus tekitas Gracies tahtmise sealsamas koha peal maha surra.
“Ma võin kõike selgitada,” ütles Gracie, kuid mõtles siis, et kas tõesti? Kas oli üldse olemas sõnu, mis suudaksid meest veenda, et Gracie ei ole enam endine hull tüdruk, kes hiljuti vaimuhaiglast välja on saanud?
“Gracie Landon?” kordas mees.
Gracie pani tähele, et mees oli relval langeda lasknud, nii et see polnudki enam otse temale sihitud. See oli edasiminek.
“Asi ei ole nii, nagu sa mõtled,” ütles Gracie ja astus sammukese tagasi. Vahest oleks nende mõlema jaoks parem, kui ta lihtsalt kaoks öösse. Ja kus on tema õde? Oli väga Alexise moodi kaduda minema just siis, kui asjad läksid karmiks kätte. Ta oli alati lasknud Graciel vastutada.
“Sa ei luuranudki fotosid tehes mu maja taga?” päris Riley.
“No seda ma tegin, aga tegelikult mitte sinu pärast.”
Mehe silmad olid tormise kesköö karva. Vähemalt nii oli Gracie neid teismelisena kirjeldanud. Ta oli kirjutanud mehe silmadest ja huultest ühe tõeliselt halva haiku ja kujutlenud, kuidas mees tuleb viimaks mõistusele, saab aru, et nad on kokku loodud ja siis Graciet suudleb. Ta oli isegi kirjutanud luuletusi poisi paljudele pruutidele – pärast seda, kui poiss oli nad maha jätnud – ja nende valule kaasa tundnud.
“Jah, mu kallis Jenny, mina üksi suudan mõista selle hetke võlu, mil ta sinu käest kinni võtab.”
Gracie surus peo vastu kõhtu. Tal oli sees keerama hakanud. Tavaliselt ei suutnud ta autovõtmete asukohtagi meelde tuletada, kuid nüüd korraga mäletas ta isegi sajand tagasi kirjutatud viletsaid luuleridu?
“Minuga on midagi väga viltu,” pomises Gracie.
“Ma soostun sellega,” vastas Riley.
Gracie silmad tõmbusid vidukile: “Sa ei tee seda mulle just kergemaks. Ma tean, et asi paistab hull, kuid ma ei olegi siin sinu pärast. Mu õemees, Zeke, peaks sind täna õhtul valimiskampaania juures aitama. Sellepärast ma siin olengi.” Gracie lehvitas mehe nina ees kaameraga.
Riley kortsutas kulme: “Kas sa oled oma õemehest sisse võetud?”
“Misasja?” kiunatas Gracie. “Ei! Loomulikult mitte. Mu õde Alexis palus mul...”
Gracie surus huuled kokku, keeras selja ja hakkas auto poole minema, ise lootes, et Alexis ei ole sellega pärast jalgalaskmist minema sõitnud. “Ah, unusta ära.”
“Oota nüüd,” ütles Riley ta käest kinni haarates. “Sa ei saa niimoodi välja ilmuda, pilte teha ja seejärel lihtsalt minema jalutada. Kuidas ma tean, et sa ei ole mu autosse pommi pannud?”
Gracie rebis end mehe haardest vabaks ja ajas selja sirgu, enne kui end ümber pööras ja talle otsa vaatas. “Ma ei tahtnud sulle kunagi viga teha,” ütles ta nii rahulikult kui suutis, kuigi tegelikult oleks ta soovinud karjudes pimedusse tormata. See oli nii ebaõiglane. “Kui ma sinusse armunud olin, proovisin ma sind ainult takistada, et sa teiste naistega kohtamas ei saaks käia. Ma ei teinud kunagi kellelegi haiget.”
“Sa viskasid mu auto ette pikali ja anusid mind, et ma sinust üle sõidaksin.”
Gracie põsed läksid punaseks. Miks ei jäetud tema minevikku rahule? Miks tahtsid kõik tema elu alandavaid üksikasju avalikult lahata?
“See oli minu valu, mitte sinu.” Gracie hingas sügavalt. Rahu, ainult rahu, meenutas ta enesele. Ja mõned kõrvetisterohud. See oli kõik, mida tal vaja läheb.
“Anna andeks, et ma sind segasin. Anna andeks, et ma lasin õel end ära rääkida. Ma teadsin, et see on halb mõte. Seda ei juhtu enam kunagi. Mis probleemid mu õel Zeke’iga ka on, mina nendesse enam ei sekku. Mitte iialgi.”
Mehe pilk teravnes: “Missugused probleemid Zeke’iga?”
“See on isiklik asi.”
“Vaata, preili, selsamal hetkel, kui sa hakkasid tegema pilte minu akendest, muutus see ka minu probleemiks.”
Mõneti oli Rileyl isegi õigus. Mitte küll eriti, aga siiski...
“Zeke käitub kummaliselt – jääb kauemaks tööle ega räägi, miks. Ta ütleb, et tegeleb siis alati sinu kampaaniaga, aga Alexise arvates on tal armuke.”
Riley vandus ning haaras Graciel uuesti käest kinni. “Hea küll. Tule nüüd kaasa.”
“Lase lahti!”
Mees ei lasknud ja hakkas Graciet kaasa vedades astuma.
“Kuhu me läheme?” uuris Gracie.
“Sisse. Me peame rääkima. Kui mu kampaania juht petab oma naist, pean ma sellest teadma.”
“Mina ei usu, et petab. Zeke lihtsalt ei tundu olevat sellist tüüpi. Mis kell teie kohtumine täna lõppes?”
Riley jäi majaesisel verandal seisma. Välisukse kohal olevast suurest laternast langev valgus näitas ta täiuslikke näojooni – tumedaid silmi, kõrgeid põsesarnu ja sellist suud, mis pani muidu mõistlikud naised minema jooksma ja tegema midagi riivatut. Mees kandis siiamaani väikest kõrvarõngast, kuid nüüd oli kuldse rõnga asemel, mida Gracie nii hästi mäletas, hoopis teemant.
“Meil ei olnudki täna kokkusaamist,” vastas mees napilt. “Ma pole Zeke’i kolm päeva näinud.”
Graciel hakkas veelgi hullemini sees keerama, ta tõmbas end Riley haardest vabaks ning hõõrus kõhtu. “See ei saa head tähendada.”
“Just minu mõte. Nii et tule aga sisse. Ma tahan, et sa alustaksid algusest ja räägiksid kõigest, mida sa Zeke’i ja tema armuloo kohta tead.”
“Esiteks ma ei teagi ju, kas tal üldse on mingi armulugu. Võib-olla reageerib Alexis lihtsalt liiga...”
“Kas tal on see kombeks?” küsis mees välisust lahti hoides ja Graciet majja sisse viibates.
“Ma ei usu. Võib-olla. Ma elan Los Angeleses ja tegelikult ei ole me õega eriti tihti koos olnudki.”
Gracie astus majja ja jäi fuajees rabatult seisma. See oli hiigelsuur. Vana, kuid ilus, kõrgete lagede ja nikerdatud piitadega ning sisustatud säherduse hulga mööbli, nipsasjade ja kunstiga, et neist oleks piisanud tervele antiigiteemalisele sisustusajakirjale.
“See on päris lahe,” ütles Gracie aeglaselt ringi keerutades. “Ma usun, et terve mu maja mahuks siia fuajeesse ära.”
“Jah, see on suur. Raamatukogu on siinpool.”
Mees haaras uuesti Gracie käe ning vedas ta kaasa. Graciel õnnestus heita pilk söögituppa ning salongi või elutuppa, enne kui mees ta raamatukokku tõmbas.
